Lepitusmenetlus on üks viis lahendada vaidlust kohtuväliselt ning see põhineb vaba tahte alusel. Eestis on võimalik lepitusmenetlus kriminaalasjades kohaldada, kui on tegemist teise astme kuriteoga, kuriteo asjaolud on piisavalt selged, puudub avalik menetlushuvi kriminaalmenetluse jätkamiseks.[1] Lisaks seab kriminaalmenetluse seadustik selged piirangud, et kannatanu ja süüdistatav peavad olema lepitamiseks nõusoleku andnud ning lepitusmenetluse kohaldamine eeldab, et kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü.[2]
Lepitusmenetluse läbiviimise kord nimetab lepitusmenetluse eesmärgiks pakkuda õigusvastase teo toime pannud isikule, kahju kannatanud isikule ja vajaduse korral teistele osalistele võimalust turvalises keskkonnas ja lepitaja toel arutada toime pandud teoga seonduvaid asjaolusid ja mõjusid, et lepitusmenetluse toimumise ja vajaduse korral kokkulepitavate edasiste tegevuste abil heastada teoga kaasnenud emotsionaalset ja materiaalset kahju, tagada kannatanu rahulolu ja vähendada riski, et õigusvastase teo toime pannud isik paneb toime uusi õigusrikkumisi.[3] Lepitamise kasulikkus seisneb selles, et antud menetlus võimalda ohvri suuremat kaasamist otsustusprotsessi, annab inimestele suurema osalus- ja turvatunde ning vähendab pingeid, viha ja hirmu, mis võivad kuriteoga kaasneda. Samuti aitab lepitusmenetlus saavutada ausama ja objektiivsema tulemuse kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise osas ning tagab parema kaitse kannatanu õigustele ja huvidele.[2]
Eestis rakendus lepitusteenus alates 2007. aasta veebruarist[4].
Kriminaalmenetluse raames on lepitajaks Sotsiaalkindlustusamet, kes peab viie tööpäeva jooksul lepitusmenetluse rakendamise määruse registreerimisest arvates määrama lepitusteenust osutava ametniku, teavitades sellest prokuratuuri või kohut. Lepitusmenetluse alustamiseks võtab lepitaja ühendust kannatanu ja süüdistatavaga. Ta kontrollib lepitamise alguses poolte nõusolekut lepitusmenetluseks ning selgitab neile lepitusmenetluse eesmärki ja käiku; teavitab pooli lepitusmenetluse katkestamise ja lepituskokkuleppe rikkumise tagajärgedest, lepitaja õigusest kontrollida kohtu või prokuratuuri kinnitatud lepituskokkuleppe tingimuste täitmist ning muudest lepitusmenetluses tähtsust omavatest asjaoludest. Kohtumisi lepitaja, kannatanu ja süüdistatava vahel peab toimuma vähemalt kaks ning lisaks veel lepitaja ja mõlema poole individuaalkohtumised enne ühiskohtumisi.[5]
Kuigi lepitusmenetluse käigus võivad pooled ise enda jaoks sobiva kompromissi leida, võib omapoolseid ettepanekuid võimalikeks lahendusteks välja pakkuda ka lepitaja. See tähendab, et lepitaja on poolte jaoks nagu nõustaja, kes lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal pakub välja tema meelest kõige mõistlikuma viisi vaidluse lahendamiseks, kuid seejuures jätab viimase otsustusõiguse ikkagi pooltele endile.[6]
Lepitamise peamine eesmärk on pakkuda õigusrikkujale võimalust hüvitada tehtud kahju ja kaasata ohvrit rohkem protsessi. Lepitamisprotsessi läbi tegemine võib aidata süüdistatava rehabilitatsiooni ja seeläbi aidata vältida edasisi õigusrikkumisi ning seda eriti noorte puhul. Süüdistatavat motiveerib lepitamises osalema võimalus seeläbi pääseda kriminaalkaristusest ning vältida sellekohast märget karistusregistris. Võimalikke ettepanekuid ja lahendusi tehtud kahju heastamiseks võib teha nii kannatanu kui ka süüdistatav.[7]
Kriminaalmenetluse seadustik ütleb, et lepitajal on õigus tutvuda kriminaalmenetluse toimikuga, kuid praktikas seda sageli ei tehta. Samas on see vajalik, et aidata lepitajal paremini mõista kriminaalasja tagamaid ja mitte lähtuda vaid poolte ütlustest. Siinkohal on leitud, et lahenduseks võiks olla, et tutvumine muudetakse õigusest kohustuseks. Keeruline on ka jälgida, et lepitamiskokkuleppest kinni peetakse. Lepituskokkuleppes kinnitatud tingimustest kinnipidamise kontroll eeldab kannatanu aktiivset panust rikkumiste märkamisel ja nendest teavitamisel. Kui kannatanu neist teada ei anna, võib samuti öelda, et lepe on osaliselt sisutühi. Kannatanu peaks lepituskokkuleppe rikkumisest informeerima lepitajat, kes omakorda teavitab sellest prokuratuuri või kohut, mis on aluseks kriminaalmenetluse uuendamisel. [7]
Kriminaalmenetluse raames kasutatakse lepitamist lähisuhtevägivalla juhtumite puhul sageli. Kuigi ollakse eriarvamusel selle kohta, kas lepitamine perevägivallaasjades on mõistlik, näitab perevägivallatsejate retsidiivsuse analüüs, et lepitusmenetluse läbinud vägivallatsejate retsidiivsus on väiksem kui näiteks vanglakaristuse saanutel (15% vs 24%).[8]
Tihti on süüdimõistvast kohtuotsusest pääsemine oluline kõigile asjasse puutujatele, sest kuna tegemist on peresisese juhtumiga, tuleb ka kohtukulud ja sunniraha maksta pere eelarvest ning seda vältides säästetakse kogu perekonda kulutusest ja lepitusmenetlus on seetõttu materiaalselt kasulikum. Lisaks saab lepitaja abil ka emotsionaalset tuge (seda juhul, kui pooled lepitajat usaldavad), sest kumbki pool saab rääkida juhtunust, ja sellega kaasnevatest asjaoludest ning ka tagajärgedest, mida sündmus kaasa tõi ning selle kõigega kaasnevatest tunnetest ja emotsioonidest. See omakorda on abiks erimeelsustele lahenduse leidmiseks. [7]
Perevägivallas lepitamisse negatiivselt suhtujad leiavad, et see annab signaali, et ühiskond käsitleb perevägivalda kui lihtsat kuritegu. Samuti seavad nad kahtluse alla ohvri nõusoleku vabatahtlikkuse[9] ja väidavad, et selliste kuritegude puhul on osapooled ebavõrdsel võimupositsioonil.[10] Seda seepärast, et tihtipeale on ohver ja teised pereliikmed majanduslikult ja muul viisil sõltuvad vägivallatsejast ning rolli mängib ka vägivallatseja füüsiline üleolek ohvrist. Ka ei ole teada, mis saab peale pooleaastase kontrollaja lõppemist – kas vägivald on ikkagi tõepoolest lõppenud.[7]
Osutatud on ka kohtuniku huvidele: kohtunik võib olla huvitatud kiirest menetlusest, kuna menetluse kiirus ja sõlmitud kompromisside arv näitavad kohtuniku töö kvaliteeti, sest otsuste sisulist kvaliteeti mõõta on liiga keeruline.[9]
Lepitus alternatiivse vaidluste meetodina on Eesti tsiviilõiguses uudne nähtus. Esimene sellekohane seadus võeti vastu 18. november 2009 ja see jõustus 1. jaanuar 2010. Lepitusseaduse vastuvõtmisega sooviti positiivselt muuta Eesti vaidluskultuuri, kuna kohtumenetluse aja- ja ressursikulu on põhjustanud ühiskonnas meelehärmi ja võib äärmuslikes olukordades kutsuda esile isikute põhiõiguste rikkumisi. Lepituse soodustamiseks on tsiviilkohtumenetluse seadustik sätestanud, et kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et kohtuasi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib pooltele selleks muu hulgas esitada kompromissilepingu projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse, samuti teha neile ettepaneku vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks või lepitaja poole pöördumiseks. Kui kohtu hinnangul on see kohtuasja asjaolusid ning senist menetluskäiku arvestades asja lahendamise huvides vajalik, võib ta kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses. Kompromissi sõlmimisel tagatakse hagejale pool menetluse alustamiselt tasutud riigilõivust, mistõttu on see odavam kui kohtumenetlus.
Nii Euroopa riikides kui ka väljaspool seda on olnud vaidluste lahendamise alternatiivsed meetodid (edaspidi ADR ehk inglise keeles Alternative Dispute Resolution) kasutusel sajandeid. ADR-i hilisem meetod on lepitamine, mis sai alguse Ameerika Ühendriikides 1960. aastatel. Euroopa Liidus tehti esimest korda ettepanek hakata edendama lepitusmenetlust 1999. aastal Tamperes, millele järgnes Euroopa Komisjoni 2002. aasta aprillis rohelise raamatu avaldamine alternatiivsetest vaidlusmeetoditest. Selle tulemusena tehti 2004. aasta oktoobris ettepanek direktiivi vastuvõtmiseks. 21. mail 2008. aastal jõustus Euroopa Liidus direktiiv tsiviil- ja kaubandusasjade kohta. Liikmesriikidel oli selle vastu võtmiseks aega kuni 21. maini 2011. Direktiivi eesmärgiks oli alternatiivsete vaidluste lahendamist hõlbustada, menetluse kättesaadavust parandada ning vaidluste rahumeelset lahendamist edendada. Juba 1999. aastal Tamperes toimunud Euroopa Nõukogu kohtumisel nõuti liikmesriikidelt alternatiivsete kohtuväliste menetluste loomist, et tagada parem õiguskaitse kättesaadavus.
Osapoolte lepitaja peab olema sõltumatu ning lepitusosaliste suhtes erapooletu. Lepitajateks võivad olla füüsilised isikud, kellele pooled on teinud ülesandeks olla lepitaja;
- vandeadvokaat;
- notar;
- seaduses sätestatud riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorgan.
Võrreldes teiste lepitajatega on vandeadvokaadi ning notari vahendatud menetlus oluliselt kiirem ning kohtu otsus kinnitamata jätta on piiratud.
Lepitajate õigused ja kohustused:
- lepitajakandidaadil õigus otsustada, kas ta soovib lepitust läbi viia või mitte, seda ka juhul, kui kohus on suunanud isikud asja lahendamiseks lepitajat kasutama.
- lepitajal on vaikimiskohustus talle teatavaks tehtud lepitusmenetluse asjaolude suhtes, samuti keeld esindada lepitusosalisi samas asjas mistahes muus
menetluses.
- lepitaja peab selgitama menetlust alustades menetluse olemus, õiguslikke tagajärgi ning lepitaja tasustamisega seonduvat.
Seadus ei reguleeri lepitajale makstava tasu ulatust, mistõttu lepitakse see poolte vahel eraldi kokku. Lepitusseadus sätestab lepitajana ka riigi- või KOV lepitusorgani (nt autoriõiguse komisjon), kes erinevalt teistest lepitajatest langetavad siduvaid otsuseid ning kelle menetlus sarnaneb kohtumenetlusele.
Menetlus algab, kui:
- pooled on jõudnud lepitusmenetluse kasutamise osas kokkuleppele ja lepitaja on alustanud lepitusmenetlust või;
- lepitaja teeb ühe menetluspoole taotlusel toiminguid, et selgitada välja teise osapoole valmisolek lepitusmenetluses osalemiseks.
Menetlus on lõppenud, kui:
- pooled jõuavad kokkuleppele;
- lepitusosaline soovib lepitusmenetluse katkestada;
- lepitaja katkestab lepitusmenetluse mõjuval põhjusel, ennekõike juhul, kui poolte lepitamine on vähetõenäoline.
Poolte kokkuleppe korral vormistab lepitaja lepitusosaliste soovil kirjaliku dokumendi, mille lepitusosalised ja lepitaja allkirjastavad. Täitedokumendi tähenduse omandab kokkulepe juhul, kui kohus tunnistab kõigi lepingupoolte nõusolekul kokkuleppe täidetavaks või tõestab notar kõigi lepingupoolte taotlusel kokkuleppe koos võlgniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
