Läti Rahvuslik Kunstimuuseum (läti keelesLatvijas Nacionālais mākslas muzejs) on 1869. aastal LätisRiias asutatud kunstimuuseum. Selle kogudesse kuulub riigi suurim Läti kunsti kogu.
Neumann oli ka muuseumi esimene direktor.[2] Aastail 1919–1940 ja 1941–1944 oli muuseumi direktor maalikunstnik ja Läti Kunstiakadeemia rektor Vilhelms Purvītis. 2001. aastast alates on muuseumi juhtinud kunstiajaloolane Māra Lāce.[3]
2010. aastal otsustati hakata amortiseerunud muuseumihoonet mahukalt renoveerima ja laiendama. Selleks korraldati rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mille võitis Eesti arhitektuuribüroo Salto kavandi ees[4]Leedu arhitektuuribüroode Processoffice Vytautas Biekša ja Andrius Skiezgelas Architecture töö. 2010.–2015. aastani kestnud tööde tulemusena uuendati ja laiendati senist näitusepinda, et nüüdisajastada kogude hoidmise ja eksponeerimise pinda.[5][6] Uuendatud hoone pälvis 2016. aastal Läti arhitektuuri aastapreemia.[7]
Muuseumi kogudes on üle 52 000 eksponaadi. Püsiekspositsioon on jagatud neljaks osaks:
Janis Rozentālsi "Ema ja laps" (1904)Läti kunst aastail 1720–1915. Väljapaneku varasemate taieste autorid on välismaalased, sh baltisakslased, kes tõid Läti aladele akademismi, klassitsismi, romantismi ja biidermeieri. Tuntumad nimed on näiteks Johann Lebrecht Eggink, Robert Konstantin Schwede, Georg Wilhelm Timm, Carl Gotthard Grass ja Johann Heinrich Baumann. 19. sajandi esimeses pooles ja keskel lisandusid neile (realismi viljelevad) Läti kunstnikud, nagu Kārlis Hūns, maastikumaalija Jūlijs Feders ja portretist Jānis Staņislavs Roze. Näituse ajaliselt hilisema osa moodustab Janis Rozentālsi, Johann Walteri, Vilhelms Purvītise, Gustavs Šķiltersi ning varaste impressionistide, sümbolistide ja juugendkunstnike looming.[8]
Läti kunst aastail 1915–1940. Väljapaneku moodustavad teosed, mis on loodud Läti Vabariigi ajal ja enne seda. Ajaliselt vanemasse ossa kuuluvad osaliselt kubismist mõjutatud ekspressionistliku ja fovistliku joonega autorid (nagu Oto Skulme, Valdemārs Tone, Jānis Liepiņš ja Romans Suta) ja graafikud (Romans Suta, Sigismunds Vidbergs ja Kārlis Padegs). 1930. aastate realismi esindavad Konrāds Ubāns, Uga Skulme, Ģederts Eliass, Jānis Liepiņš ja Leo Svemps ning skulptuuriMarta Skulme, Emīls Melderis ja Teodors Zaļkalns.[9]Jēkabs Kazaksi "Põgenikud" (1917)
Läti modernistid Venemaal 1920.–1930. aastail. Väljapaneku keskmes on fotomontaažile keskendunud Gustavs Klucis, skulptor Kārlis Johansons ja maalikunstnik Aleksandrs Drēviņš, kes otsustasid pärast Esimest maailmasõda ja oktoobrirevolutsiooni Venemaale jääda ning osalesid kohalikus avangardkunsti tekkes.[10]
Läti kunst aastail 1985–2000. Väljapanek kajastab 1980. aastatel alanud suurte murrangute aega. Esindatud on kirju valik stiile: uusekspressionism, transavangard ja Ameerika nn bad painting (Ieva Iltnere, Sandra Krastiņa, Jānis Mitrēvics, Ģirts Muižnieks, Edgars Vērpe ja Aija Zariņa), supergraafika (Ojārs Pētersons, Andris Breže, Kristaps Ģelzis ja Juris Putrāms) ja installatsioonid (Oļegs Tillbergs, Andris Breže, Gints Gabrāns ja Vilnis Zābers).[11]
Lisaks korraldatakse hoones ajutisi näitusi, muuhulgas pärast renoveerimist avatud ruumides hoone maa-aluses osas ja kuppelkorrusel.[12]
Läti
