Kuusiku mõis

Ajalugu

Esimesed teated Kuusiku mõisast pärinevad aastast 1467, mil see kuulus Wrangellidele. Keskajal asus mõisas tõenäoliselt vasallilinnus.^[2] Aastatel 1544–1666 moodustas Kuusiku mõis ühise majapidamise Sikeldi mõisaga. Wrangellide omanduses püsis mõis kuni Põhjasõjani. 18. sajandi alguses (umbes aastal 1714) omandas mõisa Georg Gustav von Hastfer.^[3]

1791. aastal läks mõis Thomas von Dellingshauseni ja samal aastal Gustaviana Christina Hastferi omandusse. 18. sajandi viimasel aastakümnel alustas Kuusiku mõisas tööd naelatöökoda, kus valmistati Venemaalt toodud rauast 3–6-tolliseid naelu. Toodang ulatus sajandi lõpul 100 000 naelani aastas, 1806. aasta andmeil aga 250 puudani. Toodang realiseeriti Eestimaa kubermangus, osalt ka Pärnus. Kuusiku mõisas töötas ka nn. tärklise- ja puudrivabrik ning vasetöökoda. 1806. aastal toodeti 150 puudatärklist ja 300 puuda puudrit, vaske töödeldi aastas 160 puuda. Tärklis ja puuder müüdi Tallinnas ja Pärnus, vask aga läks vaskseppade käsutusse. Tärklise- ja puudrivabrikus töötas 5 pärisorja. Meister kui ka abilised olid pärisorjad. Naela- ja vasetöökojas töötas kuus pärisorja.^[4]

1820. aastal sai mõisa omanikuks Georg von Lilienfeld.^[3] Mõis jäi Lilienfeldide perekonna valdusse kuni 1919. aasta sundvõõrandamiseni.^[2]

Mõisakompleks

Puidust barokse härrastemaja, mis on säilinud, lasid Hastferid ehitada 18. sajandi viimases veerandis.^[2]

Lilienfeldide ajal remonditi mõisahäärberit korduvalt, mille käigus lisati hoonele nii klassitsistlikke kui ka historitsistlikke (uusgooti) elemente.^[2]

1924. aastast tegutses Kuusiku riigimõisa peahoones Riigi Põllutöö Katsejaam. Seoses sõjaväebaasi ja lennuvälja ehitamisega Kuusikule 1940. aastal kasutati mõisahoonet vene lendurite elamuna. Endises härrastemajas tegutses lasteaed.^[5]^[6]