From Wikipedia, the free encyclopedia
Koroona on piljardisarnane mäng, kus kii löögiga löögiketta pihta pannakse liikuma puust seibid vineerist valmistatud ja boorhappega libestatud laual.
 |
See artikkel räägib mängust; haiguse kohta vaata COVID-19; viiruste kohta vaata koroonaviirused; elektrilahenduse kohta koroonalahendus; atmosfääri osa kohta koroona (atmosfäär). |
Algsed mõõtmed olid 1 × 1 m, praegu on need mõõtmed säilinud lätlaste koroonal (novus). 1970. aastatel hakati valmistama koroonalaudu Tartu Plastmasstoodete katsetehases ja Eesti koroonalaua mõõtmed on 108 × 108 cm. Esimesed reeglid koostasid Johannes Pillikse ja Kaljula Teder, kelle K-Ü "Rahvaülikool" kirjastus andis Tallinnas 1930. aastal välja "Korona õpetus". Praeguste reeglite "isa" on Kalju Tiik, kelle süstematiseeritud ja lätlastega kooskõlastatud reegleid kasutatakse alates 1. jaanuarist 1995.[viide?]
Eesti koroona ja lätlaste novus (läti keeles novuss) on unikaalsed lauamängud, mida peetakse Balti meremeeste leiutiseks, kes kohandasid piljardit meenutava lauamängu kõikuval laevapinnal mängimiseks. Mõnedes keeltes nimetatakse mängu siiamaani "merepiljardiks". Koroona võistlusmänguna arendati välja Eestis ja Lätis, kettaid hakati liikuma panema kiidega. Koroonat selle tänapäevasel kujul võib pidada leiutatuks Eestis ja Lätis ning levinuks siit üle maailma.[1] Pillikse ja Tederi hinnangul oli koroona kiire leviku põhjuseks Eestis ja Lätis selle odavus ja alternatiivsete seltskonnamängude või -klubide puudumine, nt pingpong, aga iseäranis piljard või keegel nõuavad põhjalikumat sisseseadet ja spetsiaalseid ruume.[2]
Koroona juures inspiratsiooniks olnud mängud pärinevad Lääne-Euroopa sadamalinnadest. Pillikse ja Tederi järgi mängiti sarnast mängu Saksamaal juba 20. sajandi alguses, Voldemārs Vītoliņši andmetel aga on Läti esimesed koroonalauad tehtud Inglismaa sadamapubides nähtud mängude põhjal ning oletatakse, et selleks mänguks oli Indiast pärinev carrom. Läti Novuse Föderatsioon paigutab mängu tuleku 1927. aastasse, mil esimesteks mängukohtadeks Lätis olid Ventspilsi, Liepaja ja Riia sadamalinnad.[3]
Soomes hakkas koroona levima Turu linnast 1926. aastal. Esimesed Soome meistrivõistlused korraldati Helsingis 1928. aastal.[4] Koroonasarnaseid mänge tunti ka Rootsis, sellega sarnaneb ukrainlaste rahvuslik mäng karramboli, sarnast mängu tuntakse ka Filipiinidel.[viide?]
Esimesed koroonalauad valmistati Eestis kodusel viisil 1920. aastate keskel välismaa ajakirjadest leitud kirjelduste järgi. Taoline ilmus näiteks 1927. aasta mais Soome suurimas ajakirjas Suomen Kuvalehti.[5] Kuid tollal ei kasutatud mängu juures keppi, vaid löögiketas pandi liikuma sõrmega “nipitamise” teel. Koroona hakkas Eestis laiemalt levima 1929. aasta novembris.[4] Siis valmistas AS Luther katseks 500 koroonalauda. Kuigi neid müüdi võrdlemisi kaua, oli sellega pandud alus koroona arengule kogu Eestis (tollal nimetusekujuga “korona”, kusjuures pakuti ka eestipärast nimetust – lauapiljard). Laudade juurde valmistati mängu jaoks ka löögikepid (kiid), mis muutis mängu juhuslikust “nipitamisest” kindlaks tehnikamänguks. [6]
Eestis sai uus mäng kiiresti võistlusspordiks. Koostati koroona reeglid. Juba 1930. aasta novembris ilmus trükist Pillikse ja Kaljula Tederi koostatud “Korona õpetus”. Mängu tollast populaarsust näitab asjaolu, et raamatule kirjutas eessõna kehalise kasvatuse inspektor Ernst Idla.[6]
Koroonaliidu asepresidendi Kalju Tiigi järgi on Eesti ajakirjanikud spekuleerinud, et koroona leiutasid meremehed juba keskajal. Pikkade merereiside jõudeaega olevat sisustatud mitmesuguste mängudega, aga kuna piljardi mängimine oli kõikuval laeval raskevõitu, asendati kuulid seibidega. Nii tekkinudki koroona.[6]
Teravat silma, kindlat kätt, head närvi ja kombineerimisoskust nõudev mäng tegi Eestis läbi uuestisünni 1960. aastate keskel, kui Kalju Tiik pani kirja koroona uued võistlusmäärused, mis olid ligilähedased rahvusvahelistele. Seejärel leidis mäng ametliku tunnustuse rahvusliku spordialana, millele esmakordselt kinnitati ka järgunormid. (Esialgu küll vaid II ja III järk, kuna spordiametnikud kartsid, et koolilapsed ei hakkagi enam klassikalisi spordialasid harrastama, vaid jõuavad koroonaga lihtsamalt kõrgete järkudeni). Et mäng sobib igale eale, lõid võistlusel kaasa 16–70-aastased ja eakamadki. Kasvanud mänguõhin ning kaasalööjate suur hulk tekitas uusi probleeme – puudu tuli inventarist, kohtunikest, ladusa korralduse metoodikast. Eraldi tekkis koolkond, kes tahtis mängida vaid ülilibedal laual – selleks avastati lauamäärdena hambaproteesi pulber. Kohtunikud ega pahatihti ka mängijad ei jõudnud aga niimoodi mängusituatsioone kontrolli all hoida. Tagajärjeks olid lõputud vaidlused. Inventarinappust korvati Läti laudade müügile paiskamisega, kuid kahe naaberriigi mängulauad ja isegi seibid polnud sarnased. Esines juhuseid, kus osavõtjate suure arvu ning kohtunike oskamatuse tõttu lõpetati võistlused alles öötundidel ja nii mõnelgi korral kasutati ühel võistlusel erinevat mänguinventari ja erinevalt määritud võistluslaudu.[6]
1989. aastal asutatud Eesti Koroonamänguliit on püüdnud kõik need puudused kõrvaldada. Osavõtu poolest olid rekordilised 1987. aasta Harju meistrivõistlused – 217 meest ja 38 naist. Rohkem kui 250 sportlase jaoks oli Loo spordihoones 60 mängulauda.[6]
Kuigi koroonat harrastatakse võistlusspordina vähestes riikides, on toimunud ka rahvusvahelisi jõuproove. Juba kümme aastat on Läti ja Eesti vahel peetud maavõistlusi 30-liikmeliste võistkondade osavõtul. Kolm aastat on peetud Peterburi lahtisi karikavõistlusi. Sealt kerkis esile uus probleem, puudus mängu ühtne nimetus nii vene kui ka inglise keeles. Pakuti, et mängu hakatakse nimetama seibipiljardiks, variantidena oli kaalumisel ka "merepiljard" ning isegi "Baltikumi piljard".[6]
Täienesid mängumäärused. Heaks täienduseks loetakse reeglit, et kujunenud keskringi sattunud või sinna paigutatud seibe (üle poordi mineku korral) tohib liikuma panna vaid põrkelöökidega. See muudab mängu märksa kombinatsioonilisemaks.[6]
Lätlased asutasid koroonaföderatsiooni juba 1964. aastal ning hakkasid korraldama Läti meistrivõistlusi.[6]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
