Kognitiivne pööre ehk kognitiivne revolutsioon oli 1950. aastate intellektuaalne liikumine, mis pani alguse kognitiivsetele teadustele.

Kognitiivne revolutsioon sai tänapäeva mõttes alguses suurest interdistsiplinaarsest koostööst. Olulise osa infovahetusest teostasid psühholoogia, antropoloogia ja keeleteadus ning tol ajal alles tärkavad teadusharud nagu tehisintellekt, informaatika ja neuroteadus.

Kognitiivse psühholoogia võtmeideeks sai mõte, et kui tehisintellekti uurijad ja informaatikud suudavad luua oma teadusharudes edukaid funktsioone, siis muutub võimalikuks nende põhjal ka järelduste tegemine inimese vaimsete protsesside kohta. Seda lähenemist on nimetatud ka pöördprojekteerimiseks.

Olulised publikatsioonid, mis vallandasid kognitiivse revolutsiooni, on näiteks George A. Milleri 1956. aastal ajakirjas Psychological Review ilmunud artikkel "The Magical Number Seven, Plus or Minus Two"[1] (üks enim tsiteeritud artikleid psühholoogias),[2][3][4] Donald Broadbenti 1958. aasta raamat "Perception and Communication",[5] Noam Chomsky 1959. aasta töö "Review of Verbal Behavior, by B.F. Skinner",[6] ja "Elements of a Theory of Human Problem Solving", mille autorid olid Newell, Shaw ja Simon.[7] Ulric Neisseri 1967. aasta raamat "Cognitive Psychology"[8] osutus samuti märkimisväärseks panuseks kognitiivteaduste arengusse.

Kognitiivse revolutsiooniga seoses asutati 1960. aastatel Harvardis Center for Cognitive Studies ja Californias San Diego Ülikoolis Center for Human Information Processing. Mõlemad asutused osutusid väga mõjukaks kognitiivteaduse arengus.

1970. aastatel muutus kognitiivne teadus biheiviorismi kõrval vähemalt sama tähtsaks paradigmaks ning 1980. aastateks oli kognitiivne paradigma muutnud psühholoogia vallas juhtivaks.[9][10][11]

Kognitiivse revolutsiooni viis põhiideed

Oma raamatus "The Blank Slate" (2002) tuvastas psühholoog Steven Pinker viis põhiideed, millel põhines kognitiivne revolutsioon:[12]

  1. Vaimse maailma saab taandada füüsilisele, kui võtta arvesse informatsiooni töötluse, arvutuse ja tagasiside mehhanisme.[12]
  2. Mõistus ei saa olla puhas leht, sest puhtad lehed ei tee iseenesest mitte midagi.[13]
  3. Erinevaid käitumisi saab genereerida lõpmatult, isegi kui meil on mõistuses lõplik arv kombinatoorseid programme.[14]
  4. Universaalsed vaimsed mehhanismid on aluseks ka pinnapealsetele kultuuridevahelistele erinevustele.[15]
  5. Mõistus on keerukas süsteem, mis koosneb mitmest omavahel interakteeruvast osast.[16]

Ajalooline taust

Vastus biheiviorisimile

Kognitiivne revolutsioon psühholoogias on tuntud kui kognitiivne psühholoogia. Suuresti on tegu biheiviorismile vastanduva lähenemisega, mis oli tol ajal juhtiv paradigma psühholoogias. Biheiviorism oli tugevalt mõjutatud psühholoogide Ivan Pavlovi, Edward Lee Thorndike'i ja John B. Watsoni tööst. Watson väitis, et psühholoogiast võib saada objektiivne teadus vaid juhul, kui psühholoogilised teadmised baseeruvad katsealuse vaadeldaval käitumisel. Metodoloogilised biheivioristid väitisd, et kuna vaimsed protsessid ei ole vaadeldavad, peaksid psühholoogid oma teooriates vältima vaimsete protsesside ja mõistuse kirjeldamist. Radikaalsed biheivioristid nagu B. F. Skinner vaidlustasid sellise lähenemise, väites, et psühholoogiline teadus peab kirjeldama ka seespidist.[17] Seega ei eitanud tolleaegsed biheivioristid kognitsiooni olemasolu, vaid väitsid, et mõistust ei kasutata kui selgitavat fiktsiooni.[18] Kognitiivsed psühholoogid arendasid biheivioristlikku filosoofilist lähenemist kasutades eksperimentaalseid meetodeid vaimsete seisundite uurimiseks. Lähenemine lubas kognitiivteadlastel luua teooriaid, mis ennustasid tulemusi täpsemalt.

Traditsiooniliselt käsitletakse kognitiivset revolutsiooni kui konflikti biheiviorismi ja vaimsete protsesside uurimise vahel. Sellist lähenemist vaidlustas Jerome Bruner, kes väitis, et kognitiivne psühholoogia on biheiviorism, millele on lisatud natuke mentalismi.

On oluline mainida, et biheiviorism oli suuresti piiritletud vaid Põhja-Ameerikas ning kognitiivne revolutsioon toodi sisse Euroopa psühholoogiast. George Mandler on seda evolutsioonilist ajalugu kirjeldanud.[19]

Kriitika

Lachman, Lachan ja Butterfield olid esimesed, kes vihjasid, et kognitiivsel psühholoogial on revolutsiooniline päritolu.[20] Pärast seda arvasid informatsioonitöötluse pooldajad, et kognitivismi tõusu näol on tegemist paradigma nihkega. Hoolimata sellistest uskumustest on paljud siiski arusaamal, et kognitiivne psühholoogia seostub biheiviorismiga.

Leahey ütles, et kognitiivteadlased usuvad revolutsiooni, sest selline arusaam annab neile "päritolu müüdi", mis aitab teadlastel oma teadust legitimeerida.[21] Teised uurijad on öelnud, et kognitivism on biheiviorism "uues keeles", mudel on kõveram, probleemid on uued ning eesmärk on käitumist kirjeldada ja ennustada. Areng biheiviorismist kognitivismi oli järkjärguline. Pigem oli kognitivismi areng aeglane, võttes aluseks biheiviorismi ja seda edasi arendades.[22] Evolutsioon ei ole veel ka peatunud, vt postkognitivism.

Vaata ka

Viited

Allikad

Kirjandus

Välislingid

Wikiwand in your browser!

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.

Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.