Remove ads
Kiri on kirjutatud sõnum ühelt isikult teisele. Kirja roll suhtlusvahendina on palju muutunud. Ajalooliselt oli (eelkõige paberkandjal) kiri pea ainukene suhtlusvahend kahe isiku vahel, kes asusid üksteisest kaugel. Kuni 20. sajandini edastati kirju põhiliselt posti teel.
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Tehnoloogia arenedes muutus kiri alates 19. sajandi lõpust vähem tähtsaks, kuid tema roll jäi endiselt alles natuke muudetud kujul. Näiteks telegraafi leiutamine muutis kirja liikumise kiiremaks, kuna kiri saadeti tähthaaval lähimasse postkontorisse elektriliste signaalide (morsekoodi) abil. Seal pandi see uuesti paberile ja saadeti tavaliselt adressaadile koju.
Tänapäeval kasutatakse kirja asemel peamiselt e-kirja, kuid paberkirja kirjutamine tekitab nostalgilisi mälestusi nii saajale kui ka kirjutajale.
Remove ads
Ajalooliselt on kirju eksisteerinud alates Vana-Indiast, Vana-Egiptusest ja Sumeri ajast, läbi Rooma, Kreeka ja Hiina kuni tänapäevani. 17. ja 18. sajandil kasutati kirju eneseharimiseks. Kirjade peamine eesmärk oli saata teavet, uudiseid ja tervitusi. Mõne jaoks olid kirjad võimalus harjutada kriitilist lugemist, eneseväljendust ja ka ideede vahetamist mõttekaaslastega. Mõne inimese jaoks olid kirjad kui kirjalik etendus. Kirjavahetuse arhiivid, olgu see siis isiklikel, diplomaatilistel või ärilistel põhjustel, on ajaloolastele esmane allikas. Teatud aegadel peeti kirjade kirjutamist kunstivormiks ja kirjanduse žanriks.
Antiikmaailmas võis kirju kirjutada erinevatele materjalidele, sealhulgas metallile, pliile, vahaga kaetud puidust tahvlitele, keraamikatükkidele, loomanahale ja papüürusele. Ovidiuselt saame teada, et Akontios kasutas oma kirjas Cydippe'ile õuna[1]. Viimasel ajal on kirjad kirjutatud peamiselt paberile: käsitsi ja viimasel ajal ka masinakirjaga.
Kirjade ja õppematerjalide hulk kirjade kirjutamise kohta läbi ajaloo on väga rikkalik. Kirjade kirjutamise õppimine hõlmab tavaliselt nii retoorika kui ka grammatika õppimist[2].
Keskaja ajaloolased uurivad sageli perekonnakirjakogusid, mis koondavad omavahel seotud inimeste rühma isiklikku ja ärikirjavahetust ning heidavad valgust nende igapäevaelule. Paston'i kirju (1425-1520 pKr) uuritakse laialdaselt, et saada ülevaade elust Suurbritannias Rooside sõdade ajal[3]. Teised olulised keskaegsed perekonnakirjakogud on Stonori kirjad (1420-1483 pKr), Plumptoni kirjad (1416-1552 pKr) ja Cely kirjad (1472-1488 pKr)[3].
Kirjad olid peamine suhtlusvorm nii isiklikus kui ka ärisuhtluses sajandeid, enne kui telegraafi, telefon ja Interneti-ühendus vähendasid nende tähtsust. Isegi aegadel ja kohtades, kus kirjaoskuse tase oli madalam, võisid kirjaoskamatud inimesed maksta kirjaoskamatutele, et nad kirjutaksid kirju kaugetele adressaatidele ja loeksid neilt saadud kirju. Isegi telegrammide ja telefonide ajastul jäid kirjad üsna tähtsaks, kuni faks ja e-post vähendasid nende ülimuslikkust veelgi, eriti alates 21. sajandi vahetusest. Kuna sidetehnoloogia on lähiajaloo jooksul arenenud, on paberil postitatud kirjad muutunud rutiinse suhtlusvormina vähem tähtsaks. Näiteks lühendas telegraafi areng drastiliselt teate saatmiseks kuluvat aega, kuna see saadeti kaugete punktide vahel elektrilise signaalina. Sihtkohale kõige lähemal asuvas telegraafikontoris muudeti signaal tagasi paberile kirjutamiseks ja toimetati vastuvõtjale. Järgmine samm oli teleks, millega välditi kohalikku kättetoimetamist. Seejärel järgnes faks (faksiaparaat): kirja võis edastada saatjalt vastuvõtjale telefonivõrgu kaudu pildina. Need tehnoloogiad ei tõrjunud välja füüsilist kirja kui peamist suhtlusviisi; tänapäeval mängib siiski internet e-posti abil koos tekstisõnumitega peamist rolli kirjalikus suhtluses.
Remove ads
Kirjade ajalisuse ja universaalsuse tõttu moodustavad varasematest ajastutest säilinud kirjad tähtsa allikmaterjali kategooria historiograafias.
18. sajandil, mida nimetatakse „suureks kirjakirjanduse ajastuks“, sai kiriromaan väga populaarseks žanriks ja tuli kirjade formaadist. Romaan debüteeris samuti 17. sajandil kirjaga „Armastuskirjad aadlimehe ja tema õe vahel“ (Love-Letters Between a Nobleman and His Sister). Kirjakirjanikud kasutasid seda suhtlemiseks ja oma identiteedi ja igapäevaelu uurimiseks sel ajal. Kirjade kui avaliku ja eramaailma vahel mitmetähenduslikult paikneva kirjandusvahendi kaudu saab ahvatlevalt piiluda teiste inimeste mõtetesse, tunnetesse ja ellu. Sel ajaloolisel perioodil muutus esmakordselt tavaliseks nende „erakirjade“ avaldamine, et luua ja säilitada kirjanduslikku tuntust. Nii nagu sotsiaalmeedia voogude kaudu saavad nüüd moodsad kuulsused esitada oma intiimse elu versioone, et avalikkus saaks kõike näha ja lugeda, nii ehitasid varauusaegsed ja 18. sajandi tegelased end oma kirjades hoolikalt üles, et publik oleks põnevil neid kirjandusteoseid lugeda. 18. sajandil seostasid lugejad isiklikke kirju sageli aususe ja tõe ideaalidega. Kirjutamine 18. sajandil oli karm protsess, mis nõudis palju materjale, millest paljusid oli raske või kallis hankida. Uurijad, kes on huvitatud sisserändajate, asunike ja pagulaste vahelistest sidemetest ja seostest, on üha enam keskendunud kirjadele ja nende eesmärkidele. Üllataval kombel hakkasid teadlased kirju kui artefakte uurima alles kahekümnenda sajandi lõpus; enamik uuringuid keskendub endiselt kirjaromaanide rahvuslikule käekäigule[4][5].
Remove ads
Nii jõuab kiri saatjalt adressaadini:
- Saatja koostab ja kirjutab kirja ning võib kirja kokku voltida, et see mahuks ümbrikusse. Masspostituste puhul võib kasutada voldimismasinat.
- Saatja paneb kirja ümbrikusse, mille esiküljele on kirjutatud vastuvõtja aadress või mis on sageli nähtav läbi ümbriku läbipaistva akna. Saatja tagab, et vastuvõtja aadress sisaldab siht- või postiindeksit (kui see on asjakohane) ja ajalooliselt on ümbrikule sageli lisatud tagastamisaadress.
- Väikesemahuliste erakirjade puhul ostab saatja postmargi ja kinnitab selle ümbriku esikülje paremasse ülanurka. (Enamiku ärikirjade puhul postmarke ei kasutata: postimaksude tasumiseks kasutatakse frankeerimismasinat või muid meetodeid).
- Saatja paneb kirja postkasti.
- Saatja riigi riiklik postiteenistus (nt Royal Mail Ühendkuningriigis, USPS Ameerika Ühendriikides, Australia Post Austraalias või Canada Post Kanadas) tühjendab postkasti ja transpordib kogu sisu kohalikku sorteerimiskontorisse
- Seejärel sorteerib sorteerimis keskus iga kirja aadressi ja postiindeksi järgi ning saadab konkreetsele piirkonnale mõeldud kirjad selle piirkonna kohalikku sorteerimiskeskusesse. Eri piirkonda adresseeritud kirjad võivad läbida rohkem kui ühe saatmis- ja sorteerimisetapi.
- Kohalikud kättetoimetajad koguvad kirjad kättetoimetamisbüroost ja toimetavad need õigetele aadressidele. Mõnes piirkonnas võib olla vaja, et saajad võtaksid kirjad kohalikust kontorist vastu.
Sõltuvalt sellest, kui kaugel on saatja vastuvõtjast, võib see protsess võtta aega päevast kuni 3-4 nädalani. Rahvusvahelist posti saadetakse rongide ja lennukite kaudu teistesse riikidesse.
2008. aastal sai Janet Barrett Ühendkuningriigis vastuse peokutsele, mis oli adresseeritud „Percy Batemanile“ ja mis väidetavalt oli algselt postitatud 29. novembril 1919. aastal. Royal Maili poolt oli selle kättesaamiseks kulunud 89 aastat[6]. Royal Mail siiski eitas seda, öeldes, et oleks võimatu, et kiri oleks nende süsteemis nii kaua püsinud, kuna seda kontrollitakse regulaarselt. Selle asemel võis 1919. aasta kiri olla „kollektsioonikiri, mis saadeti teises ümbrikus ja mis kuidagi vabanes välispakendist“[7].
Remove ads
19. ja 20. sajandi ärientsüklopeediad ja õpikud näitavad, et nende ajastute ärimehed viisid mõnikord ärikirjade vormide standardiseerimise äärmuseni. Kirjutajad pidid järgima kümneid või sadu reegleid elementide paigutuse ja suuruse kohta, millest mõned olid üsna meelevaldse ja isegi kontraproduktiivse rangusega. Siiski oli standardiseerimise püüdlustel mitmesuguseid õigustatud motiive, sest mõnes mõttes oli see andmete normaliseerimise kontseptsioon, mis aitas kaasa ulatuslikule käsitsi indekseerimisele, kataloogimisele ja arhiveerimisele, mis iseloomustas tollaseid kantselei tööülesandeid.
Remove ads
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads