Kergliiklustee
sillutatud tee jalakäijatele, jalgratturitele jt mootorsõidukita liiklejaile From Wikipedia, the free encyclopedia
Kergliiklustee on jalgratta- ja jalgtee ehk kergliikluseks, st mitte mootorsõidukitega, vaid jalgsi, jalgrattaga, rulluiskudega jne, liikumiseks mõeldud tee, mis Eestis on üldjuhul kaetud kunstliku teekattega.
Kergliiklusteedel segunevad eri kiirustel liikuvad liiklejagrupid, eelkõige jalakäijad ja jalgratturid. Ehkki mõlemad on eraldatud autoliiklusest, on liiklusohutuse seisukohalt parem, kui sellised grupid on eraldatud ka üksteisest. Seetõttu on mõnel pool, näiteks Helsingis, "kergliiklusteede" rajamine lõpetatud.[1] Samas on kergliiklusteed parema taristu puudumisel tähtsad tervisespordi võimaldamiseks, eraldi teede rajamine jalgratturitele ja jalakäijatele nõuab aga rohkem ruumi ja raha.
Eestis hoogustus kergliiklusteede rajamine pärast iseseisvuse taastamist. 2020. aastate algusest on siiski ka Eestis hakatud kaaluma eraldi jalgrattatee ja kõnniteede rajamist.
Mõiste
Soomes 1960. aastatest pärit mõiste[2] tuli eesti keelde 2010. aastatel.
Liiklusseadus määratleb jalgratta- ja jalgtee kui "jalgrattaga, tasakaaluliikuri ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud eraldi tee või teeosa, mis on asjakohaste liiklusmärkidega tähistatud"[3]. Seaduses kergliiklustee mõistet ei leidu, ent tavakeeles kasutatakse kergliiklustee mõistet jalgratta- ja jalgtee sünonüümina või katusmõistena mitmesuguste teede kohta, mis on ette nähtud jalakäijatele, jalgratturitele ja teistele kergliiklejatele.[4][5][6] Teeregistri põhimääruse järgi on kergliiklustee "sõiduteest eraldatud jalgratta- ja jalgtee, jalgtee, jalgrattatee või tee koosseisu kuuluv kõnnitee".[7]
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.