Kalju Lepik

Kalju Lepik (7. oktoober 1920 Koeru – 30. mai 1999 Tallinn) oli eesti luuletaja.

Kalju Lepik
Sünniaeg	7. oktoober 1920 Koeru, Eesti
Surmaaeg	30. mai 1999 (78-aastaselt) Tallinn, Eesti
Alma mater	Tartu Ülikool (1942–1943) Stockholmi Ülikool
Elukutse	luuletaja
Organisatsioonid	EÜS Põhjala vilistlane (coetus 1955) Tuulisui asutaja Kirjanike Liidu esimees
Tunnustus	Riigivapi I klassi teenetemärk
Abikaasa	Asta Lepik (abiellus 1949)
Lapsed	Ott Lepik (1952–1958) Aino Lepik von Wirén (1961)
Vanemad	Bernhard Leopold Leppik (1899–1937) Hilda Leppik (1899–1993)
Sugulased	Illimar Lepik von Wirén (1989) Mari Lepik von Wirén (1998)

Tema mälestuseks korraldatakse luulevõistlust ja talle on Koerus püstitatud mälestusmärk.

Elulugu

Kalju Lepiku sünnikoht ja noorusmaa on Koeru. Nii tema isa- kui ka emapoolsed vanavanemad olid pärit Koeru ümbruse küladest. Vanaisa Mihkel Leppik (1858–1930) oli 19. sajandi lõpus Koerus tuntud rändraamatukaupmehe ja rahvaluulekogujana ning luulekogu “Järvamaa laulik” (1882) autorina. Luuletaja vanemate Hilda (s. Koppelmann, 1899–1993) ja Bernhard Leopold Leppiku (1899–1937) abielu purunes varsti pärast poja sündi.

Väikese Kalju lapsepõlvekoduks sai vennastekoguduse palvemaja Koerus Väinjärve teel (hoone hävinud), kus ta elas koos ema ja vanaema Liisa Koppelmanniga (s. Blaufeld, 1869–1963). "Vana palvemaja saal oli minule armsaim paik. Sagedasti pidasin seal “jutlust” ja unistasin kirikuõpetaja-kutsest." (Lepik 1939) Koos vanaemaga käis väikemees sageli Koeru kirikus ja palvetundides.

1926. aastal abiellus Hilda Leppik Koeru postkontori ülema Ferdinand Vukmanniga, kes eestistas oma nime hiljem Leho Laidmaaks ja Hildast sai Helgi Laidmaa. Kalju uueks koduks sai postkontorimaja aleviku südames. Mängumaa ja sõprade ring laienes. Tema lemmikmänguasjad olid tinasõdurid ja eriti huvitav oli mängida indiaanlasi.

Haridusteed alustas ta 1928. aastal Koeru 6-klassilises algkoolis Aruküla mõisas. Edukas õppetöös, mitmekülgsete huvidega (mängis teatrilavastustes, laulis kooris, võttis klaveritunde), sõbralik ja abivalmis koolivend – sellisena on Kalju meelde jäänud oma õpetajatele ning koolikaaslastele. Tema lemmikainete pingereas oli esikohal matemaatika, järgnesid kirjandus ja ajalugu. Algkoolist sai alguse K. Lepiku sõprus raamatutega. Olgu see siis “Garibaldi” või Tuglas, Juhan Liiv või “Rinaldo Rinaldini” – kõik kõlbas. Hea kirjanduse vastu äratas huvi algkooli emakeeleõpetaja Anna Juur, kes ei piirdunud ainult õppeprogrammis ettenähtuga, vaid tutvustas ka uudiskirjandust. "Lugedes Eduard Vilde “Mahtra sõda”, taipasin esimest korda, kuidas kirjandusteos oli üles ehitatud, mõistsin kompositsiooni ja stiili. Sügavad jäljed jättis ka Tuglase “Liivakell”. Esimesed kirjanduslikud katsetused tegin “Liivakella” eeskujul. Juhan Liivi luule oli siis ja on ka nüüd mulle väga südamelähedane. Koidula salmid jätsid mu võrdlemisi külmaks." (Lepik 1989 : 1408)

Nooruki esimene suleproov, proosapala “Mida jutustavad vanad puiestee kased?” avaldati Koeru Õppurite Ühingu “Järvala” ajakirjas Lõke 1933. aastal Mesikäpa varjunime all.

"Noor Lepik harrastas ka sporti, saavutades paremaid tulemusi kaugus- ja kõrgushüppes ning 100 meetri jooksus. Kui olla sügavmõtteline, võib ju öelda, et need alad vastavad kirjanduses luulele, nõuavad lühiajalist, aga seda intensiivsemat pingutust." (Ristikivi 1970 : 111) "Kergejõustiku kõrval oli nooruki teiseks meelisalaks jalgpallimäng. Selleaegsete noorte suur eeskuju oli Tipner, Eesti Zamore, ja ka Lepik oli algul väravavaht, hiljem mängis edurivis paremsisemist. Mängiti isegi nii võimsate vastastega nagu Paide Järvapojad”. (Ristikivi 1970)

1934. aastal lõpetas K. Lepik Koeru algkooli. Nende peres kasvas selleks ajaks neli last: Kalju ja tema poolõed Leegi (1927), Milvi (1930–1998) ja Aino (1933–1971). Majanduskriisiaastaist tingitud ainelise kitsikuse tõttu pidi Kalju edasiõppimise aastaks katkestama. Haridus pidi andma ameti ja kindlustama majanduslikult elu tulevikus. Selline oli perekonna soovitus kooli valikul.

"1935. aastal alustas ta õpinguid Tartu kaubanduskeskkoolis, kus õpetatavad eriained (eriti plakatkunst) talle meeldivaiks osutusid. Kui võtta kokku Kalju Lepiku huvialad koolipoisipäevil Tartus, saame imponeeriva nimestiku, nii et peab imestama, kuidas tal kõigeks aega jätkus. Sest peale kirjanduse, kunsti, teatri, muusika ja kino leidus tal aega ka rahvaülikooli loengute jaoks. Seal kuulas ta ettekandeid eesti rahvamuistendeist ja õppis kõnekunsti Valmar Adamsi juhtimisel. /—/ Aga vaimsete harrastuste kõrval ei kaotanud ta ka Tartus oma spordihuvi. /—/ Ta on tüüpiline näide maanoorukist, kes kultuurilätete juurde sattudes ahnelt neelab kõike, mis talle seni on olnud kättesaamatu. Ülikoolilinn Tartu on talle ennekõike suur intellektuaalne seiklus." (Ristikivi 1970)

1939 oli Kalju Lepikule õnnelik aasta: ta lõpetas kaubanduskeskkooli ja hea lõputunnistus võimaldas tal ilma sisseastumiseksamiteta jätkata õpinguid kommertsgümnaasiumis (1939–1941) ning ta debüteeris luuletajana. Kooliajakirjas Iloli ilmus tema esimene trükitud luuletus “Kalal”. Tartu kooliajakirjades Iloli ja Tuleviku Rajad avaldati aastatel 1939–1940 K. Lepiku luuletusi, mis võistlustel auhindu pälvisid. 1939. aastal ilmus ka “Tähtede poole”, III auhinna saanud pikem proosavormis teos.

Hiljem on ta kirjutanud oma lapsepõlvest paar proosapala: “Mälestus on pihlakas” ("Mälestuskillud") ning “Kaks inglit rõõmsalt tuppa tulid” ("Mälestuskild"). Proosapalu on illustreerinud Otto Paju.

Kalju Lepiku noorusaega on lähemalt vaadelnud Karl Ristikivi ja essee vormis analüüsinud, kuidas üks luuletaja oma tee alguseni jõudis. (Ristikivi 1970:111)

1940. aastal asutati Tartus K. Lepiku ja E. Kera algatusel kirjandus- ja kunstirühmitus Tuulisui. Rühmas arutati kultuuriküsimusi, korraldati kirjandusõhtu ja kunstinäitus. Kavandati ka koguteose avaldamist, kuid see jäi ajasündmuste tõttu teostamata. Säilinud on osa koguteose avalaulust, nö tuulisuilaste hümn.

Aastatel 1941–1943 ilmus Lepiku luulet ajalehtedes Noorte Hääl ja Postimees.

Sõja tõttu viibis vastuvõtt Tartu ülikooli ja Lepik töötas vahepeal Ulila jõujaama peakontori raamatupidamisosakonnas. 1942. aasta sügisel avati ülikoolis filosoofiateaduskond ning K. Lepik asus õppima Eesti ja Põhjamaade ajalugu ning arheoloogiat, kuid juba järgmisel kevadel mobiliseeriti ta tööteenistuslasena Saksa sõjaväkke.

"Saabus 1944. aasta ärev sügis. Uskusime terve mõistuse kiuste Eesti vabariigi uuestisündi. Vabadussõja päevade kordumist. /—/ Me ei mõtelnud mõistusega, vaid südamega. Kainenemine tuli alles siis, kui Tallinn langes." (Lepik 1989 : 1409) Neil oli valida: kas minna koos taganevate sakslastega Saksamaale või anda end sõjavangina Punaarmee kätte. Vastuvõetamatud olid aga mõlemad variandid. Tuli leida kolmas võimalus ja tal õnnestuski põgeneda Hiiumaalt Rootsi.

K. Lepik töötas esialgu Mörby haigla köögis Stockholmi lähedal, hiljem raadiovabrikus, ajakirja Kodukolle toimetussekretärina, Esselte trükikojas trükkija abina ja Kuningliku Statistika Keskbüroos, seejärel raamatupidajana Stockholmis. Ta õppis paar korda lühikest aega Stockholmi ülikoolis arheoloogiat ja etnograafiat, jätkas Tuulisui rühma tegevust, osales koguteose “Homse nimel” (1945) ja ajakirja Sõna (1948–1950, 1956) toimetamisel.

1949. aastal abiellus Kalju Lepik Valgast pärit neiu Asta Priuhkaga. 1952. aastal sündis neil poeg Ott.

Loominguliselt kõige viljakamaks on luuletaja nimetanud perioodi 1947–1951, kui ilmusid luulekogud “Mängumees” (1948), “Kerjused treppidel” (1949) ja “Merepõhi” (1951).

"Ma armastan saari. Rännuteed on ikka ja jälle viinud mind Vahemere saartele." (Lepik) 1958. aasta suvepuhkuse veetis Lepikute pere soomlastest sõprade juures Velkari saarel.

"Onni Pekka [Uotinen] oli hea kandlemängija. Armastas õhtuti kannelt mängida ja “Kalevalast” värsse ette lugeda. Mul oli kaasas “Kivimurru” poolik käsikiri. Tahtsin käsikirja sügiseks trükivalmis seada. Velkaril loodud lauludes hakkas ikka rohkem ja rohkem kaasa kõnelema rahvalaulule omane rütm, mõtlemis- ja ütlemisviis. „Muinasjutt Tiigrimaast“ koguga võrreldes muutusid laulud mullalähedasemaks.

Stockholmi tagasi jõudnud, sõitis poisikeseohtu mootorrattur mu poja tänaval surnuks.

“Kivimurd” ilmus Bernard Kangro hoolitsusel Oti sünnipäevaks 4. oktoobriks.

Ma ei tea, milliseks oleks kujunenud mu luulelooming, kui meelemasendus poleks sundinud mind pikaks ajaks vaikima. Alles seitse aastat hiljem ilmus uus luulekogu “Kollased nõmmed”. Siin vallutab inimene kosmost. Isamaa on lõhestatud kaheks. Domineerivad sügise värvid. Ainult üksikud “Värvilised laulud” meenutavad möödunud helgeid päevi. Ristidele langeb tinakarva lumi. Isegi rütm jõuab mõnikord “ära ära ära” raiumiseni ja pildikiri ristide ridadeni.

Luulekogudest on “Kivimurd” mulle kõige südamelähedasem. Raamatus “Muinasjutt Tiigrimaast” jõuan ma kõige lähemale oma Jumalale. Kodumaast ja kodumaa kaotusest kõnelevad kõik kogud." (Lepik 1989:1412)

1961. aastal sündis Lepikutel tütar Aino, kes omandas juristihariduse. Ta on abielus Jorma von Wireniga, peres on poeg Illimar (s. 1989) ja tütar Mari (s. 1998). Varsti pärast Eesti taasiseseisvumist sai Wirenide pere elukohaks Tallinn ja Aino asus tööle Välisministeeriumisse 1994. aastal.

1990. aasta kevadel külastas Kalju Lepik koos abikaasa Astaga esimest korda pärast ligemale pool sajandit kestnud maapagu sünnipaika, ema ja õde Koerus. Sügav meeleliigutus valdas luuletajat Aruküla mõisas, oma vanas koolimajas, oma kunagises klassiruumis. Südamlikud olid kohtumised koolipere ja Koeru rahvaga.

Hiljem käisid Lepikud sageli Koerus, kuigi nende elukohaks jäi endiselt Stockholm. Need olid meeldivad ja oodatud kohtumised.

Luuletaja 1999. aasta maiks kavandatud Koeru tuleku katkestas aga surm Tallinnas Mustamäe haiglas. Matusetalitus toimus 3. juunil Tallinna Toomkirikus, peied rahvusooperi Estonia Talveaias. Urn luuletaja põrmuga maeti Metsakalmistule. Täitus luuleridades väljendatud soov.

Ma sõnaga kurja salvand,
sa oled mu üle valvand,
mu kodumaa.
Ma usun, saan sõmera alla,
su varjava mulla alla,
mu kodumaa.
(“Mu kodumaa”, kogust “Kivimurd”, Lepik 1990:196)

K. Lepik on esitanud oma loomingut ja teinud ettekandeid Rootsis, Soomes, USA-s, Kanadas, Itaalias, Eestis. Tema luulet on ilmunud inglise, rootsi, soome, karjala, itaalia, prantsuse, saksa, hollandi, ungari, vene, läti ja leedu keeles.^[1]

Hariduskäik

• 1928–1934 Koeru algkool
• 1935–1939 Tartu Kaubanduskool
• 1939–1941 Tartu Kommertsgümnaasium
• 1942–1943 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond, kus õppis Põhjamaade ajalugu ja arheoloogiat

1943. aastal sundmobiliseeriti Lepik Saksa sõjaväkke, sõjaväeüksusega Hiiumaal viibides läks ta metsa peitu ja 1944. aastal põgenes Rootsi. Ta õppis lühikest aega Stockholmi Ülikoolis arheoloogiat ja etnograafiat.

Looming

Kalju Lepik avaldas esimesed luuletused 1939. aastal õpilasajakirjades, muu hulgas ajakirjades Iloli ja Tuleviku Rajad. Nii vormilt kui ka teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ja eleegilisi ühiskonnasüsteemide ning neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiriga luuletusi. Tunnuslikud on omapärane ja jõuline kujundlikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale. Leidub paatoslikke isamaaluuletusi, romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist. Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistust. Hiljem on Lepik kasutanud mitmesugust kujundkeelt. Ühelt poolt vabavärss, ootamatud kujundiseosed, teiselt poolt süveneb laululine alge, rahvalaulu stiilielementide ja tuntud kirjanduslike motiivide kasutamine. Lepiku luuletajanatuuris on tugevasti skeptilisust, pessimismi. Hilisemas loomingus suhtub ta eitavalt igat tüüpi poliitilisse võimu ja ka suuresõnalistesse patriotismiavaldustesse.^[viide?]

Kalju Lepikult on ilmunud ligi 20 luulekogu.

• "Nägu koduaknas" (Stockholm 1946)
• "Mängumees" (Stockholm 1948)
• "Kerjused treppidel" (Vadstena 1949)
• "Merepõhi" (Stockholm 1951)
• "Muinasjutt Tiigrimaast" (Lund 1955)
• "Kivimurd" (Lund 1958)
• "Kollased nõmmed" (Lund 1965)
• "Marmorpagulane" (Lund 1968)
• "Verepõld" (Lund 1973)
• "Klaasist mehed" (Lund 1978)
• "Kadunud külad" (Lund 1985)
• "Öötüdruk" (Tallinn 1992)
• "Pihlakamarja rist" (Tartu 1997, 2. trükk 2000)

Valikkogud

• "Ronk on laululind" (Lund 1961)
• "Kogutud luuletused" (Lund 1980)
• "Rukkilille murdmise laul" (Tallinn 1990, paljudest luulekogudest kokku pandud valikkogu, koostas Paul-Eerik Rummo)
• "Kalju Lepik 60 luuletust" (Tartu 2000, koostas Otto Paju)
• "Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938–1999" (Tartu 2002, koostas Hando Runnel)

Kalju Lepik koostas ja toimetas Gustav Suitsu "Kogutud luuletused" (Uppsala 1963) ning albumi "ESTO 80" (Stockholm 1982).

Ühiskondlik tegevus

1940. aastal asutas Lepik Tartus kirjandus- ja kunstirühmituse Tuulisui ning jätkas pärast sõda selle juhtimist Stockholmis.

Kalju Lepik kuulus paljudesse eesti pagulasorganisatsioonidesse. 1982. aastast oli ta Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees.

Ta valiti 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.

Isiklikku

Aino Lepik von Wirén on Kalju Lepiku tütar.

Tunnustus

• 1990 – Juhan Liivi luuleauhind ("Valusad viisid")
• 1991 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Rukkilille murdmise laul")
• 1996 – Riigivapi I klassi teenetemärk^[2]
• 1997 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Pihlakamarja rist")
• 1998 – Juhan Liivi luuleauhind ("Ema portree")
• 1999 – Järvamaa vapimärk

Vaata ka

• Kalju Lepiku luulevõistlus

Viited

1. http://www.koeru.edu.ee/kaljulepik/kalju-lepik/
2. Teenetemärkide kavalerid

Välislingid

• Kalju Lepik Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Janika Kronberg, "Teraapiline Lepik" Eesti Ekspress, 8. aprill 2003
• "Luuletaja Kalju Lepik sai 100. sünniaastapäeva eel ausamba" ERR kultuur, 3. oktoober 2020