From Wikipedia, the free encyclopedia
Josep Maria Carreras i Coll (sündinud 5. detsembril 1946 Barcelonas Santsi piirkonnas) on hispaania ooperilaulja.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Hääleliigilt on ta lüüriline tenor. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud ooperilaulja, keda tuntakse rikkaliku kõlapildiga hääle ja hea välimuse poolest. Carreras sai tuntuks ühena kolmest tenorist, selles koosseisus laulis ta koos Luciano Pavarotti ja Plácido Domingoga.[1][2]
Tema karjäär on kestnud ligi 50 aastat. 2018. aastal teatas Carreras, et kavatseb pensionile jääda ning tema ainukeseks tööks jääb tema fond. Viimane kontsert toimus 2019. aasta juunis Suurbritannias.[3]
José Carreras sündis pere kolmanda lapsena. Tema isa Josep Carreras i Soler oli prantsuse keele õpetaja ja liikluspolitseinik ning ema Antònia Coll i Saigi juuksurisalongi omanik.[3]
Tema muusikaanne väljendus juba kuueaastaselt, kui ta nägi filmi "The Great Caruso", mis räägib itaalia tenori Enrico Caruso eluloo. Filmist inspireerituna hakkas ta oma perekonnale esitama kuuldud aariaid. Tema vanaisa, kes oli amatöörbariton, nägi poisis potentsiaali saada heaks ooperilauljaks ning julgustas vanemaid teda muusikakursustele viima.[1][3]
Esialgu õppis ta laulmist ja klaverimängu sõbra ema käe all, kuid juba kaheksa-aastaselt asus ta õppima Barcelona Konservatooriumi. Tema vokaaltreeneriteks olid Francisco Puig ja Juan Ruax.[1][2][3]
1958. aastal debüteeris ta 11-aastaselt poiss-sopranina Manuel de Falla ooperis "El retablo de Maese Pedro".[1]
1968. aastast õppis ta Barcelona Ülikoolis kaks aastat keemiat, kuid jättis selle pooleli sooviga tegelda muusikaga.[2]
Carrerase ema Antònia suri, kui laulja oli 18-aastane.[3]
1970. aasta jaanuaris algas Carrerase karjäär ooperilauljana, kui tema õpetaja ja mentor Juax Ruax soovitas tal teha kaasa ooperis "Norma". Tema roll Flaviona koosnes paarist fraasist, kuid need olid piisavalt võimsad, et köita sopran Montserrat Caballé tähelepanu.[1][2]
Montserrat valis Carrerase oma partneriks Donizetti ooperis "Lucrezia Borgia", mis oli Carrerase esimene täiskasvanuroll. Esietendus toimus 1970. aasta detsembris.[1]
Cabelléga tegid nad edaspidi koostööd 15 ooperis. Lisaks oli Cabellé vend 1990. aastate keskpaigani Carrerase mänedžer.[4]
1970. aastatel edenes tema karjäär kiiresti. 1972. aastal tegi ta Ameerikas debüüdi, mängides New Yorgi Linnaooperi lavastuses "Madame Butterfly". 1970. aastate keskpaigaks oli ta laulnud 24 Euroopa ja Ameerika ooperiteatris .[1]
1980. aastateks oli ta esinenud koos tuntud sopranite ja metsosopranitega nagu Montserrat Caballé, Birgit Nilssoni, Viorica Corteze, Renata Scotto, Ileana Cotrubaşe, Sylvia Sassi ja Teresa Stratasiga. Tal oli pikaajaline koostöö Katia Ricciarelliga.[4]
Maailmapilti ilmus Carreras "Kolme tenori" kontsertidega, mida ta korraldas koos sõprade Luciano Pavarotti ja Plácido Domingoga. Kontserte külastas kokku ligikaudu 2 miljardit inimest. Ettevõtmine aitas jõuda klassikalisel muusikal suurtesse rahvamassidesse.[5][6]
Esimene "Kolme tenori" kontsert toimus 1990. aastal Roomas. Viimase loona esitati kontserdil aaria "Nessun Dorma".[1][2][3][7]
"Kolme tenori" kontserdi salvestis on maailma suurima läbimüügiga klassikalise muusika album.[4]
Carreras on teinud koostööd tuntud orkestrijuhtide Herbert von Karajani, Claudio Abbado, Riccardo Muti, Lorin Maazeli, Riccardo Chailly, Colin Davise, Giuseppe Sinopoli, James Levine'i, Carlo Maria Giulini, Leonard Bernsteini ja Zubin Mehtaga.[4]
Herbert von Karajaniga tegi koostööd üle kahekümne aasta Salzburgis, Berliinis ja Viinis.[4]
Esinenud maailma prestiižsemate ooperiteatrite lavadel ja festivalidel nagu Teatro alla Scala of Milan, New York Metropolitani Ooperiteater, San Fracisco Ooperiteater, Viini Riiklik Ooperiteater, Londoni Kuninglik Ooperiteater, Chicago Ooperiteatris, Salzburgi ooperifestivalil, rahvusvahelisel Aix-en-Provece’i sõnakunstifestivalil, Edinburghi festivalil, Verona ooperifestivalil.[7]
1987. aastal filmis José Carreras Pariisis "Boheemi" ekraaniversiooni, kui teda tabas ootamatult hambavalu. Aimamata midagi halba, läks ta hambaarsti juurde, kes määras talle antibiootikumravi. Kuna ooperilaulja tervis aina halvenes, läks ta haiglasse, kus selgus, et tegu ei ole mitte hambavaluga, vaid Carreras põeb lümfoblastset leukeemiat.[1][2][3][5][6]
Carreras saadeti Seattle'isse, kus talle tehti keemiaravi, kiiritusravi ja siirati luuüdi. Seal kasutati esmakordselt luuüdirakkude siirdamise järgset uut ravimit nimega GM-CSF. Carreras sai haiglas kiiritusravi, mille jaoks ta koostas endale ümisemiseks programmi kahest aariast: neli minutit "Aidat" ning kolm ja pool minutit "Carmenit". Seljaajupunktsioone lasi ta teha ilma tuimestuseta, kuna kartis, et torud, mis pannakse hingamisteedesse, kahjustavad häält. Kõikide protseduuride lõpuks anti ooperilauljale 10% paranemisšansse, kui ootamatult hakkas tema luuüdi taas tootma vererakke.[1][3][5][6]
Laulja veetis haiglas 11 kuud, millest 10 kuud oli ta steriilses palatis.[3]
Ooperilaulja esimene kontsert pärast tervenemist toimus 1988. aasta juulis Barcelonas, kuhu tuli kohale 150 000 kuulajat.[5]
1988. aastal asutas ta Bareclonas José Carrerase Rahvusvahelise Leukeemia Fondi, mis toetab abivajajaid 7 miljonit naelaga aastas. Selle filiaalid on Ameerikas, Šveitsis ja Saksamaal. Fondi eesmärk on toetada leukeemiat põdevaid inimesi majanduslikult ja töötada välja uusi ravimeetodeid.[1][3][6][7]
Carreras on võtnud oma südameasjaks külastada haiglates vähihaigeid ja neile laulmisega meelelahutust pakkuda.[4]
1971. aastal abiellus Carreras Mercedes Pérezega, neil sündisid poeg Alberto Carreras ja tütar Julia Carreras. Paar lahutas abielu 1992. aastal.[3][5][6]
2004. aastal kohtus Carreras Viinis taas Jutta Jageriga, kellega abiellus 2006. aastal. Jutta ja José tundsid teineteist juba sellest ajast, kui too oli abielus Pérezega. Paar oli abielus vaid viis aastat.[3][5][6]
José Carreras on pärjatud järgmiste auhindadega:[7]
José Carreras on nimetatud järgmiste ülikoolide audoktoriks:[7]
José Carreras on järgmiste ühingute auliige:[7]
José Carrerase helisalvestisi on müüdud üle 85 miljoni. Tema repertuaari kuulub üle 600 kontserdiloo ning tal on üle 150 salvestise, millest 50 on täies mahus ooperid.[1][3]
José Carrerase kontserdi repertuaar on mitmekesine, sisaldades stiile barokist kuni tänapäevase muusikani.[7]
José Carreras on mänginud näiteks filmides ja sarjades "Boheem", "Carmen", "Turandot", "Andrea Chenier", "I Lombard", "Verdi reekviem", "Don Carlos", "Stiffelio", "Fedora" ja "Jeruusalemm".[7]
Tema filmirollides on kaks silmapaistvat filmi. Kõigepealt "Lõplik romantika", kus Carreras kehastas Julian Gayarre'i ning imiteeris tema elulugu.[7] Teine film oli "José Carreras: A Life Story", mis räägib José Carrerase elust ja tema karjäärist. "José Carreras: A Life Story" võitis 1993. aastal rahvusvahelise Emmy auhinna.[1]
Üks esimesi dokumentaalfilme, kus jälgitakse teiste hulgas ka Carrerase kui noore tipptenori töö loomingulist protsessi, on "Leonard Bernstein Conducts West Side Story" (1985).[8]
José Carreras on kirjutanud autobiograafia "Singing From the Soul".[1]
Ta esines Tallinna Lauluväljakul 28. juunil 2013 festivali "Classics under Sky" raames. Ta esitas tuntud ooperite kuulsaid partiisid, näiteks "O sole mio", "Ave Maria" ja "Andaluza".[9]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
