Jämepeamadulased

Jämepeamadulased on maoliste alamsugukond (Dipsadinae) sugukonnas Colubridae või sugukond (Dipsadidae) ülemsugukonnas Colubroidea.

Jämepeamadulased
Farancia abacura
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond	Selgroogsed Vertebrata
Klass	Roomajad Reptilia
Selts	Soomuselised Squamata
Alamselts	Maolised Serpentes
Infraselts	Alethinophidia
Ülemsugukond	Colubroidea
Sugukond	Colubridae
Alamsugukond	Jämepeamadulased Dipsadinae[1] Bonaparte, 1838
Sünonüümid
Dipsadinae Bonaparte, 1838 Xenodontinae Cope, 1859

Klassifikatsioon

Jämepeamadulaste süstemaatika pole päris selge. Jämepeamadulasi^[2] on klassifitseeritud mitmeti, neid on klassifitseeritud kui nastiklasi, Xenodontidae alamsugukonnana ja osa autoreid paigutab nad (2009. aasta seisuga) ka sugukonda Dispadidae.^[3]

Alsophis antillensis

Contia tenuis

Farancia erytrogramma

Hypsiglena torquata jani

Imantodes cenchoa

Ninia atrata

Rhadinaea flavilata

Triibused

Triibus Pseudoboini:

• Boiruna Zaher, 1996
• Clelia Fitzinger, 1826
• Drepanoides Dunn, 1928
• Mussurana Zaher, Grazziotin, Cadle, Murphy, de Moura-Leite & Bonatto, 2009
• Oxyrhopus Wagler, 1830
• Phimophis Cope, 1860
• Pseudoboa Schneider, 1801
• Rhachidelus Boulenger, 1908
• Siphlophis Fitzinger, 1843

Triibus Dipsadini

• Adelphicos Jan, 1862
• Amastridium Cope, 1861
• Atractus Wagler, 1828
• Chersodromus Reinhardt, 1860
• Coniophanes Hallowell, 1860
• Cryophis Bogert & Duellman, 1963
• Dipsas (jämepeamadu) Laurenti, 1768
• Geophis Wagler, 1830
• Hypsiglena Cope, 1860
• Imantodes Dumeril, 1853
• Leptodeira Fitzinger, 1843
• Ninia Girard, 1853
• Plesiodipsas Harvey, Fuenmayor, Portilla & Rueda-Almonacid, 2008
• Pseudoleptodeira Taylor, 1938
• Rhadinaea Cope, 1863
• Rhadinophanes Myers & Campbell, 1981
• Sibon Fitzinger, 1826
• Sibynomorphus Fitzinger, 1843
• Tantalophis Duellman, 1958
• Tretanorhinus Dumeril, Bibron & Dumeril, 1854
• Trimetopon Cope, 1885
• Tropidodipsas Gunther, 1858
• Urotheca Bibron, 1843

Maoperekonnad

Jämepeamadulaste alamsugukond liigitatakse roomajate andmebaasis järgmisteks perekondadeks^[4][5]:

• Adelphicos Jan, 1862
• Alsophis Fitzinger, 1843
• Amastridium Cope, 1861
• Amnesteophis Myers, 2011
• Apostolepis Cope, 1861
• Arrhyton Günther, 1858
• Atractus Wagler, 1828
• Boiruna Zaher, 1996
• Borikenophis Hedges & Vidal, 2009
• Caaeteboia Zaher, Grazziotin, Cadle, Murphy, de Moura-Leite & Bonatto, 2009
• Calamodontophis Amaral, 1963
• Caraiba Zaher, Grazziotin, Cadle, Murphy, de Moura-Leite & Bonatto, 2009
• Carphophis Gervais, 1843
• Cercophis Fitzinger, 1843
• Chersodromus Reinhardt, 1861
• Clelia Fitzinger, 1826
• Coniophanes Hallowell, 1860
• Conophis Peters, 1860
• Contia Girard, 1853
• Coronelaps Lema & Deiques, 2010
• Crisantophis Villa, 1971
• Cryophis Bogert & Duellman, 1963
• Cubophis Hedges & Vidal, 2009
• Diadophis Girard, 1853
• Diaphorolepis Jan, 1863
• Dipsas Laurenti, 1768
• Ditaxodon Hoge, 1958
• Drepanoides Dunn, 1928
• Echinanthera Cope, 1894
• Elapomorphus Wiegmann, 1843
• Emmochliophis Fritts & Smith, 1969
• Enuliophis McCran & Villa, 1993
• Enulius Cope, 1870
• Erythrolamprus Wagler, 1830
• Eutrachelophis Myers & McDowell, 2014
• Farancia Gray, 1842 (mudamadu)
• Geophis Wagler, 1830
• Gomesophis Hoge & Mertens, 1959
• Haitiophis Hedges & Vidal, 2009
• Helicops Wagler, 1828 – kõõrdsilmmadu
• Heterodon Latreille, 1801
• Hydrodynastes Fitzinger, 1843
• Hydromorphus Peters, 1859
• Hydrops Wagler, 1830
• Hypsiglena Cope, 1860
• Hypsirhynchus Günther, 1858
• Ialtris Cope, 1862
• Imantodes Dumeril, 1853
• Leptodeira Fitzinger, 1843
• Lioheterophis Amaral, 1935
• Lygophis Fitzinger, 1843
• Magliophis Zaher, Grazziotin, Cadle, Murphy, de Moura-Leite & Bonatto, 2009
• Manolepis Cope, 1885
• Mussurana Zaher, Grazziotin, Cadle, Murphy, de Moura-Leite & Bonatto, 2009
• Ninia Baird & Girard, 1853
• Nothopsis Cope 1871
• Omoadiphas Köhler, Wilson & Mccranie, 2001
• Oxyrhopus Wagler, 1830
• Paraphimophis Grazziotin, Zaher, Murphy, Scrocchi, Benavides, Zhang & Bonatto, 2012
• Phalotris Cope, 1862
• Philodryas Wagler, 1830
• Phimophis Cope, 1860
• Plesiodipsas Harvey, Fuenmayor, Portilla & Rueda-Almonacid, 2008
• Pseudalsophis Zaher, Grazziotin, Cadle, Murphy, de Moura-Leite & Bonatto, 2009
• Pseudoboa Schneider, 1801
• Pseudoeryx Fitzinger, 1826
• Pseudoleptodeira Taylor, 1938
• Pseudotomodon Koslowski, 1896
• Psomophis Myers & Cadle, 1994
• Ptychophis Gomes, 1915
• Rhachidelus Boulenger, 1908
• Rhadinaea Cope, 1863
• Rhadinella Smith, 1941
• Rhadinophanes Myers & Campbell, 1981
• Rodriguesophis Grazziotin, Zaher, Murphy, Scrocchi, Benavides, Zhang & Bonatto, 2012
• Saphenophis Myers, 1973
• Sibon Fitzinger, 1826
• Sibynomorphus Fitzinger, 1843
• Siphlophis Fitzinger, 1843
• Sordellina Procter, 1923
• Synophis Peracca 1896
• Tachymenis Wiegmann, 1835
• Taeniophallus Cope, 1895
• Tantalophis Duellman, 1958
• Thalesius Yuki, 1993
• Thamnodynastes Wagler, 1830
• Thermophis Malnate, 1953
• Tomodon Duméril, 1853
• Tretanorhinus Dumeril, Bibron & Dumeril, 1854
• Trimetopon Cope, 1885
• Tropidodipsas Gunther, 1858
• Tropidodryas Fitzinger, 1843
• Uromacer Duméril, Bibron & Duméril, 1854
• Uromacerina Amaral, 1929
• Urotheca Bibron, 1843
• Xenodon Boie, 1826
• Xenopholis Peters, 1869.

Levila

Need väikesed (mitte üle 1 m pikad) maod elavad Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas, Aasias ja Indias.^[2]

Kopsud

Erinevalt teistest madudest on jämepeamadulastel mitte vasak, vaid parem kops taandarenenud.

Toitumine ja hambad

Jämepeamadulased toituvad peamiselt väikestest selgrootutest. Nende madude alalõua parem ning vasak pool on kaotanud omavahelise liikuvuse ja on teineteisega jäigalt seostunud. Nendel väikestel madudel on soonilised hambad mis on suunatud kõri poole ja neid kasutavad nad toitumisel aga teadlaste arvates ka sisestamaks saakloomadesse mürgina toimivat süljenäärmete nõret. Nad toituvad peamiselt limustest ja kojaga tigudest.

Teatmeteoses "Loomade elu" (5. kd, lk 295) kirjeldatakse seda järgmiselt^[2]

„

Röövloom sisendab jäiga alalõua kojasuudmesse, edasise liigutuse abil surub pikad, kõverdunud hambad limuse keha eesmisse ossa ja järk-järgult, ületades teo vastupanu, kisub ta eriliste närimisliigutuste abil kojast välja.

“

Teadlased on need maod inimestele üldiselt ohutuks tunnistanud.^[3] Osal Dipsadidae sugukonda kuuluvatel madudel on laboratooriumides Duvernoy näärme eritiste manustamisel biotestidesse kaasatud katseloomadele teatav oht loomade elule kinnitust leidnud. ^[6]