Internetipiraatlus on kuriteoliik, mille käigus omandatakse ja levitatakse interneti kaudu ebaseaduslikult autoriõigusega kaitstud teoseid: arvutitarkvara, muusikat, filme, pilte, tekste, andmebaase vms.
Ehkki internetipiraatlus on koondtermin, mis hõlmab üsna erinevate teoste ebaseaduslikku omandamist ja levitamist mitmesugustel motiividel (eratarbimine, tutvumine, tulu teenimine, edasimüük), ühendab selle eri liike meetod: autoriõigusega kaitstud teoste kopeerimine ja levitamine interneti teel, kasutades tänapäevaseid tehnilisi lahendusi. Üks piraatluses levinumaid tehnikaid on P2P-võrgustikud, kus paljud kasutajad samu faile ühtaegu alla ja üles laadivad.[viide?]
Ebaseaduslikult käideldavate teoste tüüpide põhjal võib liigitada internetipiraatlust tarkvarapiraatluseks, muusikapiraatluseks, filmipiraatluseks jms. Samas ei ole näiteks muusika- ja filmipiraatlus seotud sugugi üksnes internetiga. Juba enne personaalarvutite laiemat levikut võitlesid autorikaitseorganisatsioonid filmide ebaseadusliku kopeerimisega videokassettidele, muusika kopeerimisega audiokassettidele ja magnetofonilintidele.[viide?] Autoriõiguste rikkumist nimetati piraatluseks juba 1603. aastal.[1]
Eri maade seadused käsitlevad internetipiraatlust erinevalt. Mõnel pool on kriminaliseeritud üksnes üles-, kuid mitte erakasutamiseks allalaadimine. Mõnel pool on karistatav ka allalaadimiseks vajalike linkide levitamine (torrentid), teisal on see tänini seaduslik, ehkki autoriõiguste kaitse ja jõustamisega tegelevad rahvusvahelised organisatsioonid avaldavad survet internetipiraatluse kõigi liikide ja viiside keelustamiseks kõigis riikides. Nii on kopeeritud muusika allalaadimine kasumitaotluseta lubatud Kanadas,[2] Hollandis,[3] Hispaanias[4] ja Panamas[viide?]. Venemaal on lubatud muusika ja filmide allalaadimine erakasutuseks, kuna kompensatsiooniks autoriõiguste omanikele kogub riik teatud kaupadelt (näiteks arvutitelt ja CD-toorikutelt) 1% maksu. Maksuraha täpne jaotusmehhanism on küll tänini lahtine, selle jaotamiseks loodud agentuuri juhib filmirežissöör Nikita Mihhalkov.[viide?]
2011. aasta lõpus otsustas Šveitsi valitsus, et ei vaja autorikaitseseadust, kuna uuringute põhjal kulutavad inimesed piraatlusega kokku hoitud raha ikkagi meelelahutusele. Seega ei kaota meelelahutustööstus tervikuna internetipiraatluse tõttu raha ning kodanike käitumise muutmise asemel tuleb autoriõiguste omanikel turuga kohaneda.[5][6]
Internetipiraatlus on väga levinud. Töös "Eesti noorte hoiakud internetipiraatluse suhtes" küsitles Annika Teder 882 noort, kellest 803 (91 protsenti) ütlesid, et on internetipiraatlusega teadlikult tegelenud. Lisaks ütles 27 vastajat (3 protsenti), et on varem internetipiraatlusega tegelenud, kuid enam ei tegele.[7]
Internetipiraatluse õigusliku ja ühiskondliku seisundi suhtes on avaldatud vastakaid arvamusi. Muuhulgas on väidetud, et üldlevinud piraatlus on märk senise autoriõiguse aegumisest ning vajadusest seda muuta, mitte kriminaliseerida suurt osa ühiskonnast viisil, mida kunagi ei jõustata. Samuti on autoriõiguse kaitsjaid süüdistatud ebaproportsionaalsuses, kuna kohtuasjades on saanud tavaks esitada väidetava kahjuna kopeeritud teoste summaarne turuhind, mida konkreetne tarbija aga iialgi maksnud poleks ning seega ei ole see ka õiguste omaniku tegelik kahju.[viide?]
Eri vaated autoriõiguse ülesannetele on infoühiskonna arenedes kujunenud niivõrd teravaks ühiskondlikuks probleemiks, et on teoste tarbijate vabaduste piiramise vastu võitlemiseks ja autoriõiguse seadustiku infoühiskonna vajadustele kohandamiseks on paljudes riikides loodud piraadiparteid.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
