Narva-Jõesuu (saksa keeles varem Hungerburg, Narwa-Mündung; vene keeles varem Гунгербург, Усть-Нарoва[4]) on linnasisene linn Ida-Viru maakonnas omavalitsuslikus Narva-Jõesuu linnas. Linnaõigused sai 1993. aasta augustis.
 |
See artikkel räägib asulast; praeguse omavalitsusüksuse kohta vaata artiklit Narva-Jõesuu linn (haldusüksus) |
| Narva-Jõesuu | |
|---|---|
 Park Narva-Jõesuus | |
Pindala: 10,2 km² (2016)[1]  | |
|
Elanikke: 2618 (1.01.2023)[2]
| |
|
EHAK-i kood: 5356[3] | |
| Koordinaadid: 59° 28′ N, 28° 3′ E | |
  | |
 |
Linna kaugus Narvast on 14 kilomeetrit ja maakonnakeskusest Jõhvist 47 kilomeetrit.
Alev nimetati ametlikult Narva-Jõesuuks 1890. aastal. 1. aprillil 1934 liideti Narva-Jõesuu alev jaoskonnana Narva linnaga. 1. mail 1938 jõustunud linnaseadusega sai Narva-Jõesuust Narva linnaosa (ainus selline Eestis). Eesti taasiseseisvumise järel eraldati Narva-Jõesuu Narvast omaette linnaks.
Narva-Jõesuu on tuntud kuurortlinnana, mille hiilgepäevad jäävad aastakümnete taha. Linn paikneb Narva jõe ja merelahe vahelises kolmnurgas, kus sümmeetrilised tänavad on rajatud otse luitemännikusse. Seal on mitu tänapäevast raviasutust (näiteks Narva-Jõesuu sanatoorium) ja puhkekodu. Narva-Jõesuus asub Eesti pikim mereäärne liivane supelrand (7,5 km ja jätkub Narva-Jõesuu linna Meriküla ja Udria randadega).
_01.jpg)
Ajalugu
Esimest korda on paikkonda mainitud 1503. aastast pärinevas Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis. Aastal 1686 sai paikkond nimeks Hungerburg ("näljalinn"). Legendi järgi andsid kohale sellise nime Saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki.
Narva-Jõesuu kuulus hingeloendites Kudruküla alla ning oli Viru kreisi Vaivara kihelkonna Peetri valla koosseisus.[5]
1866. aastal toimus alevis tulekahju, milles hävis üle 100 eluhoone, seejärel kavandati uus asula korrapärase plaani alusel. Kuurordina algas Narva-Jõesuu tõus pärast Tallinn–Peterburi raudtee avamist 1870. aastal.
1874. aastast kuni 19. sajandi lõpuni kujundati ja arendati Narva-Jõesuud kui kuurorti. Ehitati arvukalt erinevas stiilis puidust suvemaju-villasid, kalurikülast suvituskeskuse tegemise mõte pärines Narva linnapealt Adolf Theodor Hahnilt, tööd juhtis Narva linnaarhitekt Aleksandr Novitski, hiljem tema järeltulija Nikolai Opatski. Planeeriti uued tänavad, rajati veevärk, kaevati kuivenduskraavid, suurte kruntidega haljastusega villad ning alevi keskele jäeti looduspargid. Narva ja Peterburi kaupmehed ja töösturid ehitasid omanäolise arhitektuuriga maju, millest kujunes erilaadne Narva-Jõesuu stiil.[6]
1893. aastal avati Narva-Jõesuus õigeusu kiriku Narva-Jõesuu Püha Suurvürst Vladimiri kirik. Kirikul oli viis vene stiilis kivist kellatorni ja ristikäikudeks mõeldud suletud galeriid. Kirik asus Narva jõe vasemal kaldal ja see ehitati arhitekt A. Ivanovi projekti järgi. 1944. aastal lasid taganevad Saksa väed kiriku õhku.
15. juulil 1900 pühitseti Narva-Jõesuus uus luterlik VELK Eestimaa konsistooriumiringkonna Viru praostkonna Narva-Jõesuu Nikolai kirik, kirik oli ehitatud suvitajatele ning allus alalise adjunktuurina Vaivara kogudusele. Kogudus oli nii eesti- kui ka saksakeelne.
1906. aastal algatas kiriku eestseisus koguduse üldkogus toimunud hääletuse põhjal koguduse palvemaja platsile Narva-Jõesuus, Koidu tänav 19, kooli ehitamise. Valminud koolihoone anti 1907. aastal Narva-Jõesuu Kooliseltsi palvel neile 12 aasta peale rendile. Koolijuhina tegutsesid Ernst Martinson ja Jakob Kents. Õppekeeleks oli vene keel, õpetati koolis ka eesti keelt eesti kirjandust, eesti ajalugu ja geograafiat, sest tuli arvestada ka noorte edasiõppimise võimalusi Narva vene keskkoolides. Narva-Jõesuu oli kahekeelne asula ja seal elas rohkesti venelasi. Narva-Jõesuu koolis töötasid õpetajatena Herman Kalmo, Alfred Liigmann, P. Priimägi, Tuudur Vettik, August Raud, Aleksander Okelmann jt.
Iseseisev Eesti
Esimese maailmasõja järel tulid kuurordi ellu langusperioodid, kuid piirkond säilitas oma kuurordikeskuse staatuse. Maailmasõdade vahel puhkasid Narva-Jõesuus peamiselt narvakad, Eesti kultuuriinimeste ladvik ja jõukam äriseltskond.[4]
1920. aastal liideti Peetri valla Kudruküla, Vahatküla.ja Schmetske suvituskoht ning Narva valla Magerburgi küla, mis üle Narova jõe, Narva-Jõesuu aleviga.[7]
Eesti iseseisvumise järel paiknesid Narva-Jõesuus Narva-Jõesuu alevivolikogu,[8] politseijaoskond, tolli- ja tuletornivalitsused ning oli eesti ja vene algkool. 1925. aastal otsustas majaomanike koosolek muuta Narva-Jõesuu alevi linnaks.[9] 21. jaanuar 1927 täpsustas Viru maavalitsus, et Naroova-Jõesuu alevi, Naroova valla ja Naroova jõe nimedes Akadeemilise Emakeele Seltsi kaalutlemisel ja maavalitsuse vastava otsuse põhjal 20. nov. 1926 a. prot. nr. 71 §§ll ja 14 tuleb "Naroova" asemel tarvitada ja kirjutada "Narva".[10]
Narva-Jõesuu alev iseseisva omavalitsusüksusena kaotati 1. aprillist 1934, ja selle administratiivpiirkonda kuuluv maa-ala arvati Narva-Jõesuu linnaosana Narva linna administratiivpiirkonda.[11] Narva linna Narva-Jõesuu linnaosavalitsus asus enne Teist maailmasõda aadressil Jaan Poska tänav 27.
29. detsembril 1936 teatas Narva linnapea Jaan Lust, et linnavalitsus kavatseb Narva-Jõesuu ümber nimetada Kuurort Narvaks, milline nimi oleks rahvusvaheliselt tuntum ja rahvusvahelise kõlaga. Narva-Jõesuu jaoskonnavalitsus soovis uueks nimeks Narva Rand.[12] 1938. aasta linnaseadusega sai 1934. aastal Narvaga ühendatud Narva-Jõesuu Narva linnaosaks.
Nõukogude ja Saksa okupatsioonid
1941. aasta sõjategevuses põletati Narva-Jõesuus 56 maja, mahapõlenute hulgas on Narva-Jõesuu rannakohvik, tuntud Pauli baar ja piirivalve hoone ning vana Narva-Jõesuu tuletorn. Kohalik apostlik-õigeusu kirik sai 22 pommitabamust, kuid purunes vaid üks torn. Suvilate kvartal jäi alles, kõik suuremad suvilad ja kõik puhkekodud jäid täiesti terveks, samuti Kuursaal ja Villa Capriccio.[13]
Teise maailmasõja järgsel Nõukogude ajal taastus Narva-Jõesuu kuurordistaatus ja linna keskuseks kujunes 200 töötajaga sanatoorium. Asula oli populaarne Leningradi elanike seas, kes üürisid linnas suvilaid. 1961. aastal valmis kolhooside toel ehitatud põllumeestele puhkekodu ning sellest ajast kujunes linn ka eesti ja vene tööliste jaoks tavaliseks puhkekohaks. 1964. aastal suleti Narva-Jõesuu kultuurimaja ja kogu seltsielu toimus edaspidi sanatooriumis. Narva-Jõesuu puhkekoha staatus kinnistus, kui Ministrite Nõukogu ehitas endale randa erihoone.[4]
Taasiseseisvumine
Asula elanikkond kasvas 1990. aastateni ja hakkas seejärel langema.[14]
2003. aastal suleti linnas kalatöötlustehas.[14] Suurem osa 2000. aastate ettevõtetest kuulub teenindussektorisse.[15]
1990. aastaks oli Narva-Jõesuus alles ligi 80 iseloomulikku puitpitsvillat, 2024. aastaks oli neid säilinud 15.[16]
Rand on tuultele avatud, seda peetakse Eesti kõige tormiohtlikumaks Eestis, 2005. aasta jaanuaritormiga kaasnesid rannal olulised kahjustused.[15]
Rahvastik
Narva-Jõesuu elanikkond seisuga 1. veebruar 2007 oli 3011 inimest, kellest 76,2% olid venelased, 13,2% olid eestlased ja 10,6% olid muud rahvused. 1. jaanuaril 2014 oli elanike arv 2655.[17]
| Aasta | Kokku | Mehed | Naised |
|---|---|---|---|
| 2000 | 3003 | 1347 | 1656 |
| 2001 | 2984 | 1344 | 1640 |
| 2002 | 2936 | 1320 | 1616 |
| 2003 | 2874 | 1291 | 1583 |
| 2004 | 2829 | 1272 | 1557 |
| 2005 | 2744 | 1217 | 1527 |
| 2006 | 2762 | 1229 | 1533 |
| 2007 | 2770 | 1249 | 1521 |
| 2008 | 2722 | 1243 | 1479 |
| 2009 | 2742 | 1241 | 1501 |
| 2010 | 2737 | 1231 | 1506 |
| 2021 | 2554 | 1290 | 1264 |
Pilte
Narva-Jõesuu rand vaatega tuletornile
Tuletorn
Vabaduse tänav
Narva-Jõesuu sanatoorium
Ausammas Narva-Jõesuu päikesele
Supelvanker Narva-Jõesuus
Piiripostid Narva-Jõesuus: Eesti eesplaanil, Venemaa tagaplaanil (2024. aasta august)
_and_Russia_(background)_in_Narva-Jõesuu_(august_2024).jpg)
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
