Hiina meditsiin

Hiina klassikaline meditsiin (中医 pinyin: zhōngyī; zhong 'keskne, sisemine' ('Hiina') ja yi 'meditsiin') on meditsiin, mille alged on religioonilis-šamanistlikus kultuuris^[1] ning mille teadmised ja oskused korraldati terviklikuks süsteemiks vormarvuõpetuse abil. Oma klassikalisel kujul on see tihedalt seotud taoismi vaadetega ja on osaks elu toitmise õpetusest yangsheng xue (養生學), millest hiljem arenes välja taoistlik alkeemia. (Mõnes teoses vaadeldakse hoopis elu toitmise õpetuse praktikaid osana Hiina meditsiinist.^[2])

Nimetus

• 中 zhong

Hieroglüüf zhong ('keskne') tähendab ka keskmist kolmest lättest: Taevas, Maa (Pinnas) ja Inimene. Inimene on representant Maa (Pinnase) ja Taeva vahel tekkiva "10 000 asja" (olend ja asjad) väljendamiseks. Samuti seostub hieroglüüfi kõrvaltähendus "sisemine" klassikalise meditsiini esimese kanoonilise raamatuga "Nei Jing" ('sisemine lõime'). Jing ('lõime') hieroglüüfiga tähistatakse ka nõelravi kanaleid. (Väliseks meditsiiniks oli kirurgia. Nagu läänelikule teadusele omane maailma lahkamine, mida aga pärast seda enam kokku panna ja ellu äratada ei suudeta. Mis aga kõige suurema ja otsesema häda korral on möödapääsmatu.)

Nimetuses olevat, ka Hiinat tähendavat hieroglüüfi saab mõista akupunktuuri punktide ja kanalitega seotud kujundi kaudu, et kehas olevad kanalid on vastavuses vana Hiina kuningriigis voolavate jõgedega, mida usuti olevat täpselt 12 ja nendel olevate punktide arv on vastavuses päevade arvuga aastas (365).^[3] (Arv 365 on vastavuses vormarvuõpetuses oleva "Taixuanjingi" ('suure saladuse raamat') päikeseaasta ööpäevadele vastavate 729 kolmkuusjoonega (729/6 = 364,5). Neist igale ööpäevale vastasid 2: üks taga- ja teine eeskanalile. Nende 12 joont olid omakorda vastavuses nii 12 ööpäeva tunni, kui ka 12 ülejäänud kanaliga ning ees- ja tagakanali 12 peamise punktiga. Peale selle eristati 12 kanalil 66 (n-ö välist) antiikpunkti, mille arv oli vastavuses 64 "Muutuste raamatu" kakskuusjoonega.^[4] Nende kuusjoonte nn majade peakuusjooned ja nende jooned olid omakorda otseses vastavuses (eriliiksete) antiikpunktidega (12 × 6). Punktimõjutusega muudeti vastava kuusjoone joont.^[5], arvestades seejuures ka aja parameetritega^[6] Muutuste raamatu kuusjoonte joonte arv 384 vastab omakorda Kuupäikese aasta 13 kuu 384 ööpäevale.)^[7]

• 医 yi

Hieroglüüf yi koosneb piktograafiliselt kahest tasandist: alumisel on anumas hoitav alkohol (puhastus?) ning üleval on karbis hoitavad nooled (nõelad raviks?), mida parema käega töövahendina haaratakse (lk 21).^[2]

Kaug-Idas nimetatakse oma meditsiini ka orientaalseks meditsiiniks ehk Ida meditsiiniks, mõnikord Kaug-Ida orientaalseks meditsiiniks.^[2]

Hiina klassikalise meditsiini saatus Hiinas pärast keisririiki

20. sajandil toimus lääneliku meditsiini ülevõtmisega ka Hiina meditsiini uuenemine ja teisenemine. Alates 1950. aastate keskelt algas oma klassikalise meditsiini uurimine uute võtetega ja vaikne taaselustumine. Seda ja sellega seotud elu toitmisviise, nüüd juba qigong'ina, on sealtpeale püütud uut moodi rakendada, ühendades neid läänelike uurimismeetodite ja saavutustega. See tähendas taoistlike praktikate (algul nimetuse "pneumateraapia" all) uurimist ja kliinilises ravis edukat rakendamist. Hiina klassikaline meditsiin (tuntud ka Hiina traditsioonilise meditsiinina), taoistlikud praktikad ja qigong on läänemaailmas saanud osaks nii teadusuuringutes, New Age'i liikumises kui ka alternatiivmeditsiinis. Käesoleval sajandil on Hiina soliidsed kirjastused hakanud välja andma terveid "qigong'i klassika raamatukogusid" – taoistlikku kaanonisse kuuluvate tekstide sarju.^[8] 2000. aastal alustatud haiglasüsteemi reformi järel on hakanud tekkima erakliinikuid ja -haiglaid. Paljudes neist pole omanikud saanud läänelikku meditsiiniharidust ja enamikus neist praktiseeritakse ida meditsiini.

Hiina meditsiin Eestis

Eestis on parimaid Hiina meditsiini tundjaid ja praktiseerijaid olnud Lembit Kuhlberg.^[viide?]

Vaata ka

• Tiibeti meditsiin

Viited

1. У Цзинь, Ван Юншэн. Сто ответов на вопросы о «Чжоу и». Пер. с англ. Киев.: Ника-Центр, 2001. Lk 293
2. Yoshiaki Omura, Acupuncture Medicine Japan Publications. Inc. 1982 lk 13 ISBN 08704911
3. [Camillia Matuk (2006). "Seeing the Body: The Divergence of Ancient Chinese and Western Medical Illustration". Journal of Biocommunication 32 (1). https://web.archive.org/web/20170124012747/http://www.sesp.northwestern.edu/docs/publications/6074956944509ac426aaa6.pdf.]
4. Yang Li. Book of Changes and Traditional Chinese Medicine / Li Yang.– Beijing: Beijing Science and Technology Press, 1998. – 575 p.
5. Фалев А. И. Классическая методология традиционной китайской чжэнь-цзю терапии: иглоукалывание и прижигание / А. И. Фалев. – М.: Прометей, 1991. – 199 с.
6. Фалев А. И. Преобразование фигур гуа посредством изменения их черт в соответствии с временем проведения лечения в классической китайской чжэнь-цзю терапии / А. И. Фалев // Классическая китайская чжэнь-цзю терапия / под. ред. А. И. Фалева. – М.: Олимпия, 1999. – С. 335 - 366.
7. Teemakohane bibliograafia
8. Е. А. Торчинов. Даосские практики. Серия: ACADEMIA ПЕТЕРБУРГСКОЕ ВОСТОКОВЕДЕНИЕ, АЗБУКА-КЛАССИКА 2007 ISBN 978-5-352-02179-8, 978-5-85803-351-6

Kirjandus

• Chang, Stephen T. The Great Tao; Tao Longevity; ISBN 0-942196-01-5 Stephen T. Chang
• Ni, Mao-Shing, The Yellow Emperor's Classic of Medicine: A New Translation of the Neijing Suwen with Commentary; Shambhala, 1995; ISBN 1-57062-080-6
• Holland, Alex Voices of Qi: An Introductory Guide to Traditional Chinese Medicine; North Atlantic Books, 2000; ISBN 1-55643-326-3
• Needham, Joseph (2002). Celestial Lancets. ISBN 9780700714582.* Unschuld, Paul U., Medicine in China: A History of Ideas; University of California Press, 1985; ISBN 0-520-05023-1
• Porkert, Manfred (1974). The Theoretical Foundations of Chinese Medicine. MIT Press. ISBN 0-262-16058-7.
• Qu, Jiecheng, When Chinese Medicine Meets Western Medicine - History and Ideas (in Chinese); Joint Publishing (H.K.), 2004; ISBN 962-04-2336-4
• Scheid, Volker, Chinese Medicine in Contemporary China: Plurality and Synthesis; Duke University Press, 2002; ISBN 0-8223-2857-7
• Unschuld, Paul U. (1985). Medicine in China: A History of Ideas. University of California Press. ISBN 0-520-05023-1.
• Sivin, Nathan, ed. (2000). Medicine. (Science and civilisation in China, Vol. VI, Biology and Biological Technology, Part 6). Cambridge: Cambridge University Press. 10-ISBN 0-521-63262-5; 13-ISBN 978-0-521-63262-1; OCLC 163502797

Välislingid

• Eesti Akupunktuuri Assotsiatsioon (arhiiviversioon)
• Hiina meditsiin
• Holistiline kliinik Hiina meditsiin
• Väike konspekt Hiina meditsiini esitlusest
• Dr. Roger Batchelor Conversations about Modern Healing & Classical Chinese Acupuncture