From Wikipedia, the free encyclopedia
Heinkel He 112 oli Saksamaa ühe mootoriga alltiivaline hävituslennuk. See oli üks neljast lennukist, mis osales alates 1933. aastast Luftwaffe korraldatud hävituslennukite konkursil. Konkursi võitis Messerschmitt Bf 109, kuid ka He 112 toodeti seerias.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2023) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2023) |
 Rumeenia lennuväe He 112 | |
| Tüüp | hävituslennuk |
|---|---|
| Tootja | Ernst Heinkel Flugzeugwerke GmbH |
| Riik |
 Saksamaa |
| Tootmisaastad | 1936–1939 |
| Toodanguarv | 104 |
| Mootor | Junkers Jumo 210Eа |
1933. aasta oktoobris saatis Hermann Göring saksa lennufirmadele kirja, milles palus pakkumisi "kiire kullerlennuki" konkursile. Konkursi tingimustest võis aru saada, et tegelikult otsiti kiiret hävituslennukit. Osalejad pidid valmistama kolm prototüüpi, mille vahel toimunud võrdluskatsete järel oleks valitud võitja. 1934. aasta kevadeks esitasid oma projektid neli firmat: Arado Ar 80, Focke-Wulf Fw 159, Heinkel He 112 ja Messerschmitt Bf 109.
Heinkeli lennuki konstrueerisid kaksikvennad Siegfried ja Walter Günter, kes alustasid tööd uue projekti 1015 kallal 1933. aasta lõpus. 5. mail 1934 sai lennuk ametlikult nimeks He 112. See sarnanes välimuselt väga vendade varem konstrueeritud Heinkel He 70 reisilennukiga, selle vähendatud koopia. Kuigi võistlustingimustes nähti ette Junkers Jumo 210 mootori kasutamist, oli esimesel prototüübil Rolls-Royce Kestrel V mootor ja kahelabaline puitpropeller. Jumo mootorid ei olnud veel saadaval. Esimene prototüüp V1 sooritas esmalennu 1. septembril 1935.
Teine prototüüp V2 valmis sama aasta novembris. Sellel oli juba Jumo 210C mootor ning kolmelabaline propeller, muus osas oli see aga esimese prototüübiga sarnane. Kuid V1 testimisel oli selgunud, et konkurentidega võrreldes suurem tiib lõi lennukile suurema õhutakistuse. Kuigi He 112 oli konkurentidest parema manööverdusvõimega ning selle maandumiskiirus vastas konkursitingimustes esitatud nõuetele – ta jäi alla kiiruses. Vennad Günterid otsustasid oma lennukile konstrueerida uue ja väiksema tiiva, hädalahendusena kärbiti V2 tiivaotsi umbes meetri jagu.
V3 valmis 1935. aasta jaanuaris, see oli üldjoontes eelmiste prototüüpide sarnane, kuid tehtud oli palju väiksemaid muudatusi aerodünaamika ja juhitavuse parandamiseks. Samuti oli see esimene He 112, mis sai omale relvad: kaks 7,92 mm kuulipildujat. Hiljem ehitati V3 ringi: see sai kinnise kabiini ja uue väiksema elliptilise tiiva.
1935. aasta oktoobris toimusid esimeste prototüüpide lennukatsed. Focke-Wulf 159 V1 purunes enne katsetele jõudmist. Heinkeli ja Messerschmitti lennukid olid selgelt paremad Arado omast. Bf 109 oli omakorda kiirem kui He 112, kuid jäi sellele alla manööverdusvõimelt.
Märtsis 1936 algasid teiste prototüüpide katsed, kus osalesid kõik neli lennukit. He 112 ja Bf 109 olid nüüdseks mõlemad Jumo 210 mootoritega ning hakkas ilmnema Bf 109 paremus lisaks kiirusele ka manööverdusvõimes. Kui Bf 109 läbis pöörisekatsed probleemideta, siis He 112 V2 ei väljunud pöörisest õigeaegselt ning purunes. Lennuk remonditi ära, kuid aprillis toimunud korduskatsel see kukkus alla ning purunes täielikult. Katselendur Gerhard Nitschke pääses langevarjuga.
Kolmandate prototüüpide katsetamiseni ei jõutudki. Aeg pressis peale ning lennundusministeerium oli juba märtsis teinud sisulise otsuse Messerschmitti kasuks. Siiski oli kahtlejaid, kes ei uskunud Messerchmitti võimalustesse oma lennukit suure sarjana tootma hakata. Mõlemad firmad said tellimuse kümne järgmise prototüübi valmistamiseks, kuid mitteametlikult öeldi Messerschmittile, et valmistugu suurseeria tootmiseks, ning Heinkelile, et otsigu kliente välismaalt.
Kümme tellitud prototüüpi loeti Heinkeli firmas eelseeria lennukeiks ning said tähistuse He 112 A-0. Samas kasutati nende tähistamisel esialgu edasi prototüüpidele omast V-tähistust.
Esimene neist V4 valmis 1936. aasta juunis. Sellel oli V3 lennuki viimase tiivaga analoogne väiksem elliptiline tiib ja veidi võimsam Jumo 210D mootor. Lennuki relvastus koosnes keres asunud kahest 7,92 mm sünkroonitud kuulipildujast (nagu ka V3 versioonil) ning neile lisaks veel kahest 20 mm Oerlikon MG FF kahurist tiibades.
Juulis 1936 valmisid V5 ja V6. Kui V5 oli üsna sarnane V4 ja sai samuti Jumo 210D mootori, siis V6 oli taas Jumo 210C mootoriga. Jumo D-versiooni oli keerulisem toota ning seetõttu väiksearvuline. Arvestati võimalusega, et enamus seerialennukeid tuleb ehitada Jumo 210C mootoritega. V5 varustati katseliselt täiendava rakettmootoriga stardi kiirendamiseks, selle valmistamisesse ja katsetamisse oli kaasatud Wernher von Braun.
Viimaseks A-0 sarja katselennukiks jäi 1936. aasta oktoobris valminud V8, mis sai omale täiesti uue jõuallika - Daimler-Benz DB 600Aa. Uus mootor oli umbes sama massi ja mõõtmete juures oluliselt võimsam Jumo mootorist. Samas oli tõsiseid probleeme selle jahutusega. V8 kasutatigi peamiselt erinevate jahutussüsteemide testimiseks. Ka see lennuk sooritas 1937. aasta märtsis rakettmootori katsed.
Järgmised A-0 sarja lennukid tähistati juba numbri lisamisega nulli järele. Ehitati kuus lennukit, mis said tähised A-01 – A-06, kõik olid Jumo 210C mootoritega ning sarnased V6-lennukiga. Viimased kaks – A-05 ja A-06 – valmisid 1937. aasta märtsis ja müüdi Jaapanile.
1936. aasta oktoobris muutis lennundusministeerium oma kümne eelseeria lennuki tellimust: Heinkel võis alustatud lennukid lõpuni ehitada esialgse tellimuse alusel, kuid edaspidi võis lennukite konstruktsioonis teha olulisi muudatusi nende parendamiseks. Heinkel ehitas lõpuni kõik kümme A-0 seeria lennukit ja kasutas seda muudatust loana uue seeria alustamiseks. Lennundusministeerium esitas tellimuse kuue järgmise prototüübi valmistamiseks tagantjärele.
Esimeseks B-seeria lennukiks oli V7. See sai jõuallikaks Daimler-Benz DB 600Aa nagu ka V8 prototüüp, kuid kasutas algse He 112 V1 lennuki suuremat tiiba. Hiljem sellest tiivast siiski loobuti juba testitud väiksema elliptilise tiiva kasuks. Ka V7 läbis von Brauni rakettmootori katsed.
Tõeliseks B-seeria prototüübiks sai V9; see sai Jumo 210D mootori, nagu ka seerialennukid. Esmalend toimus 1937. aasta juulis. V10 pidi saama jõuallikaks Junkers Jumo 211A mootori, kuid kuna seda ei jõutud õigeks ajaks valmis, siis katsetati seda Daimler-Benz DB 601Aa mootoriga. Ka V11 prototüübile ei jätkunud Jumo mootorit ning seda katsetati taas DB 600Aa mootoriga.
Viimaseks He 112 prototüübiks jäi V12, mille kere võeti juba B-seeria tootmisliinilt ning sellel katsetati kütuse sissepritsesüsteemiga Jumo 210Ga mootorit. Mootori võimsus seeläbi küll ei suurenenud, kuid vähenes kütusekulu. Seetõttu sai V12 kavandatud B-2 seeria näidislennukiks.
He 112 V9 kasutati 1937. aasta teises pooles peamiselt demonstratsioonilendudeks ning osales Euroopas mitmel lennundusüritusel. Kohe hakkasid tulema ka tellimused.
Esimese tellimuse 24 lennukile tegi Jaapani merevägi, lubades sobivuse korral hiljem tellida veel 48. Esimesed neli said nad kätte 1937. aasta detsembris, järgmised kaheksa 1938. aasta kevadel, kuid viimase 12 lennuki üleandmisega tekkis tõrge. Puhkenud Sudeedimaa kriisi tõttu võttis Luftwaffe 12 valminud lennukit enda kasutusse ning andis need Heinkelile tagasi alles 1938. aasta novembris. Jaapanlased kasutasid tekkinud viivitust aga lepingu ülesütlemiseks, kuna ei olnud seni kättesaadud lennukitega rahul.
Järgmisena esitas 1937. aasta detsembris tellimuse 42 He 112B lennukile Austria lennuvägi. Kuna litsentsiõigused ei lubanud sakslastel tarnida Austriale Oerlikoni kahureid, siis otsustati need eemaldada ja selle asemel paigaldada tiiva alla pommihoidjad 10 kg pommidele. Hiljem vähendati tellimust 36 lennukile, kuid enne Anschlussi ei jõutud ühtegi lennukit üle anda.
Hispaania lennuvägi tellis 1938. aasta alguses 12 He 112B lennukit ning suurendas hiljem seda tellimust veel kuue lennuki võrra. Esimesed kaksteist jõudsid kohale kolme partiina 1938. aasta novembris ning 1939. aasta jaanuaris ja aprillis, kuid jätkutellimusest saadi kätte vaid 5 lennukit, viimasest loobuti kodusõja lõppemise tõttu.
1938. aasta septembris tellis Ungari lennuvägi 36 lennukit ning soovis osta ka litsentsi lennukite tootmiseks kodumaal. Mitmesuguste poliitiliste arusaamatuste tõttu saadi kätte vaid kolm lennukit ning Saksamaa lennundusministeerium ei andnud luba litsentsi müümiseks.
Viimaseks He 112 ostjaks oli Rumeenia, kes tellis 1939. aasta aprillis 24 lennukit ning suurendas augustis tellimuse 30 lennukini. Nemad said septembri lõpuks kõik tellitud lennukid kätte.
Läbirääkimisi peeti veel Jugoslaavia, Soome ja Hollandiga, kuid kõik kolm loobusid lõpuks He 112 ostmisest. Kokku valmis 104 He 112 lennukit, neist 84 olid B-seeriast.
Esimene He 112, mis osales sõjategevuses, oli V3. See saadeti 1936. aasta detsembris laeval Cádizi, kust viidi edasi Sevillasse ning pandi Tablada lennuväljal uuesti kokku. Lennukit kasutas Legion Condori katseeskadrill (saksa keeles Versuchsjagdstaffel 88, lühidalt VJ/88), kus samal ajal olid katsetamisel ka kolm Bf 109 hävituslennukit. Kuna He 112 oli relvastatud 20 mm kahuritega, siis kasutati seda rohkem ründe- kui hävituslennukina. Lennuk purunes 1937. aasta juulis ebaõnnestunud maandumisel. Selle asenduseks saadeti 1938. aasta aprillis Hispaaniasse V9. Hiljem ostis ka Franco lennuvägi veel 17 He 112 lennukit. Kodusõja ajal leidsid need kõik kasutust peamiselt ründelennukitena.
Jaapani merevägi kasutas 12 ostetud He 112B hävituslennukit lühiajaliselt Hiinas. Kuna nende hooldus oli aga aeganõudev ning tülikas, siis loobuti nende kasutamisest lahingtegevuses ja lennukeist said treeninglennukid.
Rumeenia lennuväes olid He 112 koondatud kahte eskadrilli (Escadrila 51 ja 52), mis moodustasid 5. hävituslennuväe grupi. 1941. aasta suvel, operatsiooni Barbarossa ajal oli Rumeenia lennuvägi allutatud Luftflotte 4-le ning osales lahingutes Moldaavia ja Odessa suunas. Lahingute alguses oli lennukorras 24 lennukit. Nood osalesid õhulahinguis vaid esimestel päevadel, seejärel keskendusid peamiselt ründelendudele, sihtmärkideks rongid ja vastase suurtükivägi.
Üksused kaotasid palju lennukeid, kuid mitte õhulahinguis, vaid kehva hoolduse tõttu. Kuu aega hiljem oli alles vaid 14 lennukit ning need koondati 13. augustil 1941 51. eskadrilli. 52. eskadrill õppis ümber Rumeenia IAR 80 hävituslennukitele. 51. eskadrill osales lahinguis kuni Odessa langemiseni 16. oktoobril 1941. Seejärel kasutati He 112 Rumeenia lennuväes treeninglennukina ning patrull-lendudeks ranniku kohal.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Heinkel He 112 |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
