Harpede päritolu on jäänud ebaselgeks. Esimesi teateid nende kohta on 18. sajandi algusest, mil Eestimaal elas mõisainspektor Otto Wilhelm Harpe (Harp) (1676−1739). Ühe arvamuse kohaselt olid Harped pärit Lõuna-Prantsusmaalt, kus nad kandsid nime de la Harpe. Pärast Nantes'i edikti (1598) rändas suguvõsa Šveitsi, kust üks haru siirdus Preisimaale, teine aga Rootsi kaudu Eestimaale.[1]
1809. aasta 10. märtsil (vkj) võeti Kaalepi mõisnik Karl Johann von Harpe (1752−1814) ja Wilhelm Christian von Harpe (1754−1837) Eestimaa rüütelkonnaaadlimatriklisse. 24. novembril (vkj) 1848 immatrikuleeriti kindralmajorAugust Wilhelm Theodor von Harpe (1767−1815) järeltulijad.[2]
Otto Wilhelm Harpe (Harp) (1676−1739), Ohtu mõisnik, Ulvi ja Tudu pandivaldaja, Põlula, Ulvi, Aruküla ja Ohtu mõisate inspektor (mõisavalitseja); abiellus 1) 1711 Anna Margaretha Krämeriga (1679−1717), 2) 1718 Margaretha Schlüteriga (pärast 1669−1720), 3) Euphrosina Elisabeth Kelchiga (1700−1780)
A1. Otto Johann (1713−1761), Ohtu mõisnik, kolleegiumiassessor, Eestimaa kubermangusekretär; abiellus Anna Katharina Riesemanniga (1724−1775)
A3. Carl Gottschalck (1732−1815), Undla pandivaldaja, Tallinna raesekretär (1779), sündik (1783−1786) ja justiitsbürgermeister (1796−1803); abiellus 1756 Johanna Benigna Schonertiga (1733−1767)