From Wikipedia, the free encyclopedia
Hansa Liit (hanse tähistas vanasaksa keeles meeste salka) oli 13.–17. sajandil tegutsenud Põhja-Saksamaa, Skandinaavia maade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit.
 |
See artikkel on liidust; Eesti ettevõttest vaata Hansa (ettevõte); setude joogi kohta vaata Handsa |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Liidu juhtlinn oli Vabalinn Lübeck. Eri aegadel on liitu kuulunud ligikaudu 160 linna, korraga aga sadakond. Hansa Liidu hiilgeajal oli selle kontrolli all enamik Põhjamere ja Läänemere vahelisest kaubandusest.
Nime Die Hanse all tunti võõral maal tegutsevat linnade ja kaupmeeste ühendust, mis tegeles ühiselt oma vara turvamisega. Sellised hanse'd arendasid oma liikmete huvide kaitseks suhteid teiste linnade kaupmeeste ühendustega. Olulisimaks linnaks sai Lübeck kui sõlmpunkt Põhja- ja Läänemere vahel.
Hansa Liidu algust ei ole võimalik täpselt dateerida, see tekkis järk-järgult. Hiliskeskajal purjetasid Põhja-Saksa kaupmehed kaubanduskeskustesse, kus nad lõid kaubandusõiguste kaitsmiseks omad organisatsioonid. Vastutasuks võisid kohalikud kaupmehed oma kaupu müüa Põhja-Saksa linnades, kus see teistele keelatud oli. See polnud siiski ainult Põhja-Saksa kaupmeeste leiutis, selliseid lepingud üritasid sõlmida kõik rändkaupmehed. Sageli reisiti grupiti, millest ka liidu nimetus "hansa", mis tähendas jõuku, seltskonda või salka.
Teine tähtis asjaolu Hansa Liidu arengus oli sakslaste tungimine itta. 12. sajandi keskpaigas hakati Läänemere lõunakaldal elavaid slaavlasi välja suruma või assimileerusid nad sakslaste hulka, kes olid rajanud linnu ja toonud neisse uusasukaid. 1143. aastal sai Lübeckist esimene saksa linn Läänemere kaldal. Sakslased asustasid ka teisi linnu (nt Tallinn), kuhu kolis arvukalt saksa kaupmehi, kes oma kaubanduse edendamiseks lõid suhteid ja sõlmisid lepinguid teiste linnade kaupmeestega – see viiski Hansa Liidu tekkimiseni.
13. sajandil toimus kommertsrevolutsioon, mis tõi kaasa muudatused väliskaubanduse struktuuris. Kaupmehed ei läinud enam ise merereisidele, vaid jäid linnadesse (hansalinnad ja Itaalia Veneetsia, Genova) ja saatsid teele oma esindajad. Asjaolu, et kaupmehed resideerisid linnades püsivalt, tõi endaga kaasa kaubakäibe kasvu ja majanduse väljakujunemise, mis põhines kaupade eest makstaval rahal. Kaubateed kontsentreerusid ainult mõnda suuremasse linna ja Lübeck sai peamiseks kaubasadamaks Läänemerel.
13. sajandil Saksa Rahva Püha Rooma riigi keisri keskvõim nõrgenes, jättes järele võimuvaakumi, kus linnad hakkasid moodustama liite. Nende eesmärgiks oli kindlustada oma kaupmeestele väliskaubandusprivileegid igas linnas. Lübeck oli selle arengutendentsi esireas. Pärast esimest Lübeckis toimunud hansapäeva 1356. aastal võib juba täie õigusega rääkida Hansa Liidust kui kindla struktuuri, juhtimise ja eesmärkidega kaubandus-poliitilisest ühendusest.
Hansa Liidu tegevus jagatakse kolme perioodi:
Hansa Liidu eesmärk oli ühendada liikmeslinnade jõud Lääne- ja Põhjamere piirkonna kaubanduse ühiseks korrastamiseks ja kaitseks.
Enamiku oma eksisteerimise ajast oli Hansa Liit jagatud piirkondadesse: Saksamaal ja Läänemere lõunarannikul Vendi linnad (endiste vendide asualadel Holsteinist Mecklenburgini: Bremen, Hamburg, Vabalinn Lübeck, Wismari, Rostock), Saksimaa, Pommeri ja Brandenburg koos esinduskeskuse Lübeckiga; Vestfaal, Preisimaa ja Reini jõe äärne ala koos Kölni ja hiljem Dortmundiga, lisaks veel 22 linnaga, mille keskus oli Kölnis; 13 linna keskusega Braunschweigis ja 8 linna Danzigi juhtimisel. Lisaks Vana-Liivimaa, Gotlandi ja Rootsi ala koos Visby ja hiljem Riia kui selle ala keskusega. Omavahel kauplemiseks pidid hansalinnad leidma suhtlemisviisi. Algul suheldi kirja teel või kohtuti üksteisega kaubakontorites, pärast 1356. aastat aga hansapäeval, mis toimis Hansa Liidu kõrgeima seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimuna.
Hansapäev – linnade esindajate koosolek – ei toimunud regulaarselt, vaid kutsuti kokku ainult juhul, kui oli vajadus arutada mõnda konkreetset küsimust. Iga linn saatis hansapäevale oma delegatsiooni, mis esindas linna huve. Esindajad võisid aga hääletada ainult nendes küsimustes, milleks neile voli oli antud. Väiksemaid linnu võis esindada üks ühine delegaat, suurematel linnadel oli aga kõigil oma esindaja. Lisaks tavaliikmetele võtsid hansapäevadest osa ka Saksa ordu ja nelja hansakontori esindajad. Tähtsamate otsuste vastuvõtmiseks pidid kõik esindajad poolt hääletama, vähem tähtsad küsimused lahendati proportsionaalse häälteenamuse alusel. Hansapäevadest osavõtt ei olnud kohustuslik.
Hansa Liidu pealinn oli Lübeck, milleks ta nimetati ametlikult aastal 1418. Seal toimus ka enamik hansapäevi. Linn hoolitses arhiivide ja kirjavahetuse eest, kuid juriidilises mõttes ei olnud Lübeck pealinn, nagu ka Hansa Liit ei allunud ühisele seadustikule – igal hansalinnal olid oma seadused.
Pikemalt artiklis Hansalinnad Pikemalt artiklis HansakontoridHansa Liidu liikmeteks olid kõik Põhja-Saksa linnad, kes otseselt või kaudselt osalesid väliskaubanduses Lääne- ja Põhjamerel. Kriteeriumid teistega võrdseks täisliikmeks saamisel olid vaba tahe täita teatud kohustusi ja kinnitus, et linn ei tõmba Hansa Liitu mingitesse konfliktidesse.
Välismaal olid liidu tugipunktideks kaubakontorid, millest olulisemad asusid Novgorodis (Hansa Liidu Novgorodi kaubakontor)[1], Londonis[2], Brugges ja Bergenis. Samal ajal polnud ükski nendest linnadest ise Hansa Liidu liige. Hulganisti oli ka väiksemaid kontoreid, nt Hansa Liidu Pihkva kaubakontor Pihkvas, Kaunases, Kopenhaagenis, Oslos ja Veneetsias.
Mõningatel juhtudel võis linna Hansa Liidust ajutiselt välja arvata, seda juhul, kui linn keeldus Hansa Liitu mõnes küsimuses toetamast. Iga linn hoolitses üldjuhul enda huvide eest, see aga ei tähendanud liidust väljaheitmist. Ka kõigist Hansa Liidu peetud sõdadest ei võtnud kõik liikmeslinnad osa. Hansa Liitu võib vaadelda kui teatud liiki koalitsiooni, mis esindas kaupmeeste ja kaubalinnade huve ja astus tegevusse siis, kui mingit konkreetset valdkonda tuli kaitsta.
Hansa Liidu täisliikmetel olid võrdsed õigused, kuid mõnedele liikmetele või piirkondadele anti ka eriõigusi. Täisliikme õigusi võisid kasutada vabad saksa kodanikud. Kaupmees, kes tegeles väliskaubandusega, võis omandada hansalinna kodaniku õigused pärast seda, kui ta oli töötanud seitse aastat Hansa Liidu linna kodanikuna ja elanud seitse aastat mõnes hansalinnas.
Hansalinnad moodustasid juriidilise institutsiooni, mis keskajal oli erakordselt haruldane nähtus. Ametlikult olid linnad valitseva aadli kontrolli all, kuid tegelikult oli neil vähe sõnaõigust või tunnistasid nad ise Hansa Liidu sõltumatust ja privileege. 13. sajandil oli ka keisrivõim tänapäeva Saksamaa aladel üsna nõrk ja tänu sellele suutis Hansa Liit oma poliitilist ja majanduslikku võimu säilitada. Hansa Liit oli nii sõltumatu ja iseseisev, et Saksa keiser ei teinud mingeid katseidki liidu tegevust keelata, kuid ta ka ei toetanud seda mingil moel. 1356. aasta kuldbulla keelustas kõik eraldiseisvad liidud Saksamaal, kuid Hansa Liitu see keeld ei puudutanud. Saksa orduga olid liidul aga head suhted, nii et esimene pakkus vajaduse korral Hansa Liidule isegi sõjalist abi.
Keskaegne elanikkond oli jagatud kolme klassi: ülem-, kesk- ja alamklass. Hansalinnades oli klassidevaheline tasakaalutus vähem ekstreemne kui teistes linnades. Näiteks Lübeckis kuulus ülemklassi 22% elanikkonnast, alamklassi u 40%, samal ajal kui Augsburgis kuulus ülemklassi vaid 8% elanikkonnast ja alamklassi tervelt 86%. Kõrgklassi kuulusid peamiselt väliskaubandusega tegelevad kaupmehed või rikkad, kellel oli varandus või oma sissetulek. Keskklassi kuulusid kaupmehed, käsitöölised ja linnaametnikud. Alamklassis olid tõeliselt vaesed, näiteks vanurid, kes ei suutnud ennast ise elatada ja kel puudus perekond, ning lihttöölised. Kõikidesse klassidesse kuuluvatel naistel puudus igasugune õigus osaleda poliitilises elus, aga nad ei püüelnudki eriti selle poole. Samas on juba 13. sajandist andmeid hansalinnade naistest, kes töötasid erinevates gildides. Need ei olnud ainult kaupmeeste lesed, kes pärast mehe surma äriga jätkasid, vaid ka omal algatusel kaupmeesteks hakanud naised.
1294. aasta Lübecki linnaharta väljendas selgelt meeste ja naiste võrdõiguslikkust kaubandustegevuses: mitte ükski vallaline, abielus naine või lesk ei või müüa, loovutada või laenuks anda oma varandust, kui ta ei ole selle ettevõtte omanik, kusjuures otsuse tegemisel on ta niisama sõltumatu kui mees. Teiste sõnadega väljendades võis kauplev naine käituda oma varadega nii, kuidas ta soovis, kuid pidi kandma ka vastutust oma varade eest. Tekstiilitööstus oli naiste jaoks üheks tähtsaks elatusalaks ja paljudel ametikohtadel võisid naised saada käsitöömeistri staatuse meestega võrdselt. Kölnis olid isegi ainult naisi ühendavad gildid, näiteks puuvilla ja siidi töötlemiseks.
Ülekaalus oli merekaubandus. Tähtsaim kaubatee kulges liinil Novgorod–Tallinn–Visby–Vabalinn Lübeck–Hamburg–Brugge–London.
Idast veeti läände karusnahku, vaha, mett, teravilja, lina, kanepit, puitu ja loomanahku.
Läänest veeti itta kalevit, soola, heeringat, vürtse, veini ja metalle.
.jpg)
Keskajal, 13. sajandil oli tähtsaim hansalinn ja kaubanduskeskus Läänemeres Ojamaa saarel asuv Visby. 1160. aastal rajati Visbys saksa kaupmeeste asundus, 1161. aastal kinnitas Rootsi kuningas Lübecki kaupmeestele, soodustusi Ojamaa kaubanduses[3]. 1282 võeti Visby vastu Hansa Liitu ja ta sai kiiresti selle tähtsaks linnaks. 13. sajandil oli Visby ojamaalastest kaupmeeste käes kontroll Taani väinade kaubanduse üle ning 14. sajandil moodustasid Visby ojamaalased poole Madalmaade ja Flandriaga kaubelnud Visby kaupmeestest.
Kõrgkeskajal oli saksa kaupmeeste kaubanduslike huvide eesmärgiks kalapüügisaadused Norra rannikult ja Skånest, põllumajandussaadused Taanist ning Rootsi maagi-, puidu- ja karusnahatoodang. Kaupmehed asusid elama majandussuhete loomiseks Visbysse, Stockholmi, Kalmarisse, Lödösesse, Oslosse, Bergenisse, Malmösse, Dragøri, Køgesse, Aalborgi ja mujale.
Skandinaavias olid Hansa Liidul tähtsad keskused Skånes ja Bergenis. On andmeid, et hansakaupmehed suhtlesid Bergeniga juba 13. sajandil. Norra peamine ekspordiartikkel oli kuivatatud tursk, mis oli eriti nõutud kaup paastuajal. Samas kasvatati Norras väga vähe teravilja. Hansa Liit kasutas seda olukorda ära ning haaras kaubavahetuse enda kätte, müües Norrale teravilja ja saades kuivatatud kala vastu. 1284. aastal kehtestas Norra kuningas hansakaupmeestele piirangud. See aga ei meeldinud Hansa Liidule ja viimane otsustas Norra suhtes erinevad kaubandussanktsioonid sisse viia. See tõi oodatud tulemusi ning kuningas kehtestas hansakaupmeestele ulatuslikud kaubandusõigused, mis andsid neile monopoolse seisundi kogu Norraga peetavas väliskaubanduses.
Umbes 1350. aastal avati Bergenis Hansa Liidu kontor, mille tulemusena kolis linna ligi 2000 saksa kaupmeest. Samal ajal elas kogu Bergenis umbes 10 000 inimest. Uusasunikud, kellest enamik olid mehed – ja mitte ainult kaupmehed, vaid ka meremehed ja töölised, lõid Bergenis oma linnaosa – Bryggeni. Linnaossa ehitatud maju kutsuti taludeks. Igas talus oli teatud arv tube, igaüks neist omaette eraettevõte. Talus võis olla kuni 15 tuba.
Bergenisse oli püsivalt elama asunud väike vähemusgrupp, kellel oli oma kohtusüsteem, mida Norra kuningas ametlikult ei tunnustanud. Ühest küljest olid kokkupõrked hansakontori meeste ja kohaliku rahva vahel üsna sagedased, teisest küljest suutis aga Hansa Liit garanteerida Norrale stabiilse impordi ja Norra kaupade stabiilse ekspordi. 16. sajandil lõpetas Islandi kala, millega kauplesid Inglise kaupmehed, Hansa Liidu kuivatatud kala monopoli ja hansakontori tähtsus hakkas aegamööda langema.
Hansa Liit domineeris Bergenis 400 aastat, Saksa kontor pandi kinni alles aastal 1754. Selle asemel avati Norra kontor, mis tegelikult ei muutnud midagi – kaubeldi samadel põhimõtetel edasi ja räägiti endiselt saksa keelt. Norra kontor pandi kinni aastal 1899.
Hansa Liidu mõjuvõim Rootsis tekkis 1250. aastatel peamiselt tänu Rootsi rauakaevanduste rajamisele. 1361. aastal sai Hansa Liit ulatuslikud privileegid, mis avaldasid mõju ka Rootsi linnade elanikkonnale. Näiteks olid 1470. aastateni pooled Stockholmi ja Visby magistraadi liikmetest sakslased. Sakslaste osakaal Stockholmis oli 14. sajandil lausa nii suur, et võeti vastu seadus, takistamaks sakslastel linnas ülekaalu saavutamist. Hansa Liidu mõju oli kõige väiksem Taanis, kus hansakaupmeeste huvi koondus peamiselt heeringapüügile. Selle keskused olid Skanør ja Falsterbo.
Hansa Liidul oli Skandinaavias suur mõjuvõim ning käivad spekulatsioonid selle üle, kas Kalmari unioon ei olnud mitte vasturünnak Saksa poliitilise tähtsuse kasvule Skandinaavias.
Pikemalt artiklis Taani-Hansa sõdaTaani kuningas Valdemar IV vallutas 1361. aastal hansalinna Visby. Ta hoidis enda kontrolli all Läänemere laevandust, maksustas väina läbivad kaubalaevad ja muutis tollimaksude sisseviimisega Øresundi (Jüüti poolsaare ja Skandinaavia vahel asuva väina) läbimise hansakaupmeestele erakordselt raskeks. Vendi hansalinnad kuulutasid Taani vastu välja Kaperkrieg'i (kaaperdamissõja, mis sarnaneb piraatlusega), kuid see ebaõnnestus. 1362. aastal purustas Valdemar Helsingborgi merelahingus Hansa Liiduga sõdides vastase laevastiku, kuid kaotas võitluse Holsteini, Mecklenburgi ülikute, taani aadlike, Hansa Liidu ja liiduväliste Madalmaade linnade koalitsioonile (Kölni Konföderatsioon). 1370. aastal sõlmitud Stralsundi rahuleping oli suur löök Taani rahvusvahelisele mõjule, kuid andis kuningas Valdemarile vabad käed siseriikliku aadlike vastupanu mahasurumiseks.
Pikemalt artiklis Vitaalivennad, Klaus Störtebeker14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul tegutsesid Läänemerel mereröövlitest vitaalivennad (lad k victus – 'elatis, toiduained'). Nad said nime selle järgi, et varustasid Kalmari uniooni valitseja, Taani kuninganna Margrete I (1375–1412) poolt piiratud Stockholmi toiduainetega. 1389. aastal kukutati Rootsi ebapopulaarne kuningas (1364–1389) Albrecht Mecklenburgist, kuid Stockholmi linn jäi Albrechtile ustavaks. 1394. aastal vallutasid vitaalivennad Gotlandi, mis muutus röövlipesaks. Saksa ordumeister Konrad von Jungingen vallutas saare tagasi 1398. aastal, hävitas Visby ning ajas vitaalivennad saarelt välja. 1427. aastal tungisid vitaalivennad Saaremaa piiskopi valdustesse ning põletasid maha Haapsalu.
Pikemalt artiklis Madalmaade-Hansa sõdaAastatel 1438–1441 toimus Burgundia Madalmaade ja Hansa Liidu vaheline meresõda monopoli üle Läänemere viljakaubanduses, mille käigus hansalinnad – Hamburg, Vabalinn Lübeck, Lüneburg, Greifswald, Stettin ja Anklam, Holsteini krahvkond ning Burgundia hertsog Philipp Hea kasutasid Põhjamerel ja Sundi väinas vastaste kaubalaevade ja nende kaupu vedavate neutraalsete kaubalaevade vastu kaaperlaevastikke.
Sõja lõpetas 1441. aasta Kopenhaageni rahuleping, millega Hansa Liit kaotas monopoolse õiguse viljakaubandusele Läänemerel ning Madalmaad said õiguse tegutseda viljakaubanduses Läänemerel ja Läänemere idaosas asuva Vana-Liivimaa viljakaubanduses.
Pikemalt artiklis Inglise-Hansa sõdaAastatel 1470–1474 toimunud Inglismaa ja Hansa Liidu sõjas, milles hansalinnadena mängisid tähtsat rolli Danzig ja Vabalinn Lübeck, oli konflikti põhjuseks Inglismaa vastuseis Hansa Liidu kaubandusele Läänemere lõunaosas. Meresõja lõpetas 1474. aasta Utrechti rahuleping, mis andis Hansa Liidule õigused Steelyardile Londonis. Kuna sõja käigus keeldus Köln selles Hansa Liidu poolel osalemast, arvati ta ajutiselt (sõja ajal) Hansa Liidust välja.
Aastatel 1521–1523 toetas Hansa Liit Rootsis alanud Rootsi iseseisvussõda Taani kuninga vastu. Seda juhtis Gustav Eriksson. Gustav Erikssoni juhitud Rootsi väed võitsid ning 1523. aastal valiti Gustav I Vasa Rootsi kuningaks, mis tähendas Kalmari uniooni lõppu ja Taani nõrgenemist.
Pikemalt artiklis KrahvivaenusAastatel 1534–1536 osales Hansa Liit sõjalises konfliktis Taani trooni ja kaubanduseeliste pärast. 1533. aastal suri Taani kuningas Frederik I, mis avas teistele jõududele võimaluse sekkuda ja üritada oma kandidaate kuningatroonile saada. Hansalinn Lübeck, mida juhtis ambitsioonikas bürgermeister Jürgen Wullenwever, püüdis Hansa ja ennekõike enda huvisid iga hinna eest kaitsta ning seetõttu tõkestada Madalmaade kaupmeeste läbisõitu Taani väinadest. Kuningas Christian II oli abiellunud keiser Karl V õe Isabellaga ja soodustas seetõttu igati Habsburgidele kuuluvate Madalmaade kaupmeeste Läänemere-kaubandust. Seetõttu oli Lübeck aidanud teda nii Rootsis kui ka Taanis kukutada. Kuid Frederik I surma järel otsustas Wullenwever Lübecki huve veel otsesemalt kaitsma asuda, seda enam, et Rootsiga oli linnal juba tekkinud vastuolu, mis ähvardas sõjaks paisuda. Nõnda lootis bürgermeister Taani kuningaks saada mõne Lübeckile soodsa valitseja, kes suudaks ka Rootsi trooni haarata ja nõnda sealgi Hansa Liidu kaubaeelised taastada.
1535. aasta suveks langes enamik Taani saartest ja Skånest Christian III toetajate kätte ja Lübeck kaotas ülemvõimu merel. Christiani, Rootsi ja Preisi laevastik hakkasid teostama ühisoperatsioone Taani saarestikus. Sügiseks olid vaid Kopenhaagen ja Malmö jäänud krahv Christophi ja hertsog Albrechti kätte. Sellist seisu luges Lübecki raad lootusetuks ning Wullenwever kukutati. Hamburgis algasid rahuläbirääkimised, mis lõppesid 1536. aasta veebruaris Lübecki ja Christian III vahelise rahulepingu sõlmimisega. Sellega säilitas Hansa Liit mõningaid eeliseid Taani väinades, kuid Madalmaade konkurentsi ei piiratud. See tähendas, et Lübeck kaotas lõplikult otsustava rolli Läänemere kaubandus- ja välispoliitikas.
Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõdaAastatel 1563–1570 osales Hansa Liit sõjas Vana-Liivimaa lagunemise järel Eestimaa valitsejaks saanud Erik XIV-ga. Too oli Tallinna laokoha õiguste kaitsmiseks keelanud kauplemise Moskva tsaaririigi võimu all oleva Narvaga ning pidanud kinni ja konfiskeerinud Narvast saabunud välismaa kaupmeeste laevu. Sõja käigus saabus 1569. aasta juulis Tallinna lahte ka Taani ja Lübecki ühendatud laevastik ning pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul. Sõda lõpetati 1570. aastal Johan III ja Taani kuningriigi vahel sõlmitud Stettini rahulepinguga.
16. sajandil hakkas Hansa Liidu mõjuvõim vähenema. Selle põhjustas uute sotsiaalsete ja riiklike struktuuride väljakujunemine. Hansa Liidule ei olnud uues olukorras enam kohta. 15. sajandil puhkes mitu katkuepideemiat, mille tagajärjel suur osa elanikkonnast suri. See tõi kaasa teravilja kasvatamise languse, mis mõjutas suuresti Hansa Liidu teraviljakaubandust. Pärast Kolumbuse jõudmist Ameerikasse elavnes majandussuhete areng selles piirkonnas ning Läänemere ala langes perifeeriasse ja kaotas oma tähtsuse. Oluline oli ka Inglismaa, Rootsi ja Venemaa sõltumatu majanduspoliitika jätkuv tugevnemine – eriti Novgorodi hõivamine Moskva poolt 15. sajandi lõpul. Liivi sõda (1558–1583) tõmbas aga idapoolsele hansakaubandusele lõplikult kriipsu peale. Hansa Liit jätkas siiski tegevust ja teda pole iial laiali saadetud. Bremenit, Lübeckit ja Hamburgi nimetatakse ametlikult hansalinnadeks siiani.
Ka aadelkonna surve linnadele kasvas ning aadli mõju aina suurenes. Mitmed linnad olid sunnitud Hansa Liidust lahkuma või tegid seda vabal tahtel, et luua sidemeid uute kaubandusliitudega. Hansa Liit keskendus siis pigem siseriiklikule kaubandusele ja linnadel oli vähe omatooteid, mida eksportida. Samuti kasvas riigi võim mitmes Euroopa riigis ning alguse sai manufaktuuritööstus.
Oma rolli mängisid ka organisatsiooni ülalpidamiseks vajaminevad kulutused, mis ei õigustanud ennast enam. Hansalinnad lahkusid üksteise järel liidust. Hansapäevade toimumine harvenes liikmeslinnade vähesuse tõttu, viimased hansapäevad peeti 1669. aastal.
Eesti linnadest kuulusid alates 14. sajandist Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. Muidu kaubanduslikult soodsa asukohaga Narvat takistas liitumast konkurentsi kartva Tallinna vastuseis.
Üheks liidu esmaseks kohustuseks oli kindlustada ohutus maal ja merel. Seetõttu oli Hansa Liidu ülesanne kaitsta neutraalset navigatsiooni ja võidelda piraatidega, süvendada veeteid, ehitada valgustatud meremärke, säilitada teid maismaal jne. Kaudselt oli Hansa Liidul ka majanduslik ja kultuuriline mõjujõud. Liit aitas kaasa kaunite kunstide arengule (arhitektuur, maalikunst), käsitööoskuste levikule (samuti ka vastava terminoloogia levikule) Skandinaavia ja Liivimaa linnades, soodustas reformatsiooni, mõjutas kirjakeelte arengut ja asutas Rostocki ülikooli.
Pikemalt artiklis Uus Hansa Liit Pikemalt artiklis Hansaparlament1980. aastal asutasid kunagised hansalinnad Uue Hansa Liidu (saksa Städtebund Die HANSE, inglise City league THE HANSE), mis tegeleb peamiselt linnade sidemete arendamisega äri, kultuuri ja turismi vallas. Sellesse kuuluvad ka mõned linnad, mis olid Hansa Liiduga tihedates kaubandussidemetes, kuid otseselt organisatsiooni ei kuulunud, näiteks Novgorod. Organisatsiooni peakorter asub Lübeckis. Uus Hansa Liit korraldab alates 1980. aastast ka rahvusvahelisi hansapäevi.
2004. aastal rajasid Läänemere ümbruse linnade kaubandusorganisatsioonid hansaparlamendi (saksa Hanse Parlament, inglise Hanseatic Parliament), millel on praeguseks üle 50 liikme, peamiselt kaubanduskojad. Organisatsioon tegeleb väike- ja keskmiste ettevõtete arendamisega, eriti innovatsiooni vallas. Selle peakorter oli algul Kopenhaagenis, kuid kolis hiljem Hamburgi. Hansaparlament korraldab mitmesuguseid Euroopa Liidu finantseeritavaid projekte, samuti iga-aastast kõrgetasemelist hansakonverentsi (saksa Hanse-Tagung, inglise Hanseatic Conference).
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
