From Wikipedia, the free encyclopedia
Sookurg (Grus grus) on kurglaste sugukonda kure perekonda kuuluv lind.
| Sookurg | |
|---|---|
.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurelised Gruiformes |
| Sugukond |
Kurglased Gruidae |
| Perekond |
Kurg Grus |
| Liik |
Sookurg |
| Binaarne nimetus | |
|
Grus grus (Linnaeus, 1758) | |
 | |
 |
|
Sookure rahvapärased nimetused on värvi järgi hallkurg ning tegutsemispaiga järgi metsakurg, põllukurg, kesakurg, niidukurg, külvikurg ja rukkikurg.[1]
Sookurg on levinud Euraasia põhjaosas Norrast ja Ida-Saksamaalt Kolõmani. Põhja suunas ulatub levila Obi alamjoksuni, Alam-Tunguskani ja Moma jõe suubumiskohani Indigirkasse. Skandinaavia põhjaosas ta siiski ei elutse. Lõuna suunas pesitseb sookurg Kiievi oblastini, Zaissani ja Taga-Baikalimaani, ehkki teda on kohatud veelgi enam lõunas: Doonau deltas, Sõvašil, Taga-Kaukaasias ja isegi Väike-Aasia edelaosas. Sookurg talvitub Põhja-Aafrikas kuni Somaalimaani, Ibeeria poolsaarel, Väike-Aasias, Iraagis, Iraanis, Põhja-Indias ja Edela-Hiinas. Eestis on ta üldlevinud väikesearvuline haudelind ja looduskaitse all. [2]
Sookurg on Eesti üks suurimaid linde. Tiiva pikkus on 57–66 cm, tiibade siruulatus 2–2½ m, kaal 4–7 kg.[2]
Keha on hall, hoosuled mustad. Silmadelt algab valge riba, mis kulgeb mööda pea külgi ja kaela allapoole, mis läheb allpool üle halliks ja sulab kokku muu sulestikuga. Valjasriba, laup ja kiiru eesosa on sulistumata ja kaetud musta nahaga. Kiiru tagaosas ja kuklal on punane paljas laik. Jalad on mustad. Nokk on rohekaspruun, otsast pisut heledam. Sisemised küünarhoosuled on tublisti pikenenud ja kahardunud. Suguline dimorfism puudub.[2]
Sookurg sööb peamiselt taimi: marju, eriti jõhvikaid, seemneid, noori võrseid ja teraviljade orast. Kuid loomset toitu sööb ta samuti küllaga: putukatest eeskätt mardikaid ja rohutirtse, samuti konni, pisinärilisi, limuseid ja madusid.[2]
Sookurg on häälekas ja reedab oma asukoha sedasi hõlpsasti. Kuid sookured on ettevaatlikud ja kui salk toitub, on neist üks-kaks valvurid, kes ohu ilmnemisel teisi hüüetega hoiatavad.[2]
Lennates sirutab sookurg kaela pikalt ette ja jalad pikalt taha. Salgas lennates vehivad kured tiibadega ühtlaselt ega kasuta purilendu. Ainult maandudes võivad nad lühikest aega liikumatute tiibadega lauelda.[2]
Keskmine lennukiirus on 65 km/h, kuid taganttuulega võib ulatuda 100 km/h.
Sookure liha on täiesti söödav, aga töönduslikku tähtsust tal pole, sest tema küttimine on raske ja arvukus väike.[2]
Vangistust taluvad sookured hästi ja saavad hõlpsasti taltsaks.[2]
Sookurg saabub pesitsusala lõunaossa märtsi keskel, Moskva oblastisse keskmiselt 10. aprillil ja Eestisse samuti aprilli algul. Levila põhjaossa jõuab ta mai algul. Ta muneb levila keskosas mai algul ja pojad kooruvad mõnikord mai lõpul, aga sagedamini juuni algul.[2]
Sookured püsivad algul mõne aja salkadena, nagu nad pesitsuspaika saabusid, seejärel jagunevad paaridesse. Enne pesitsemise algust toimuvad pulmamängud nagu teistelgi kurgedel. Kurgede pulmamängu nimetatakse ka tantsuks. Tantsivad kured kogunevad väikesesse salka ning võtavad kõikvõimalikke ja mõnikord kummalisi asendeid. Kuna isas- ja emaslinnud on ühesugused, siis on raske öelda, kas tantsivad ainult isased või mõlemast soost linnud.[2]
Ta pesitseb hajusalt. Isegi kohtades, kus sookurg on üldlevinud, ei ole kaks pesa teineteisele lähemal kui 2–3 km, harilikult on see vähemalt 5–6 km. Aastavanused noorlinnud pesa ei tee ja selles osas arvesse ei tule, nemad hoiduvad 6–10-liikmelistesse salkadesse ja uitavad kogu suve ringi. Nad lendavad küll lõunamaale ja tagasi koos vanematega, ent suvel võib neid kohata vanemate pesast üpris kaugel.[2]
Ta elab mädasoos, liigniiskel luhal või järvekaldal. Valitud pesapaigale jääb ta truuks ja pesitseb mitu aastat järjest samal sool, vahel koguni samal pesaasemel.[2]
Sookurg teeb pesa raskesti ligipääsetavale kuivale soomättale, mille ümbrus on lage, et vaenlane oleks kaugelt näha. Sookure pesa on suur: kuni 80 cm läbimõõdus ja 20–30 cm kõrge. Kuid ta pole osav pesa ehitama. Sageli piirdub ta sellega, et vooderdab väheldase lohu maapinnal õhukese kuivade kõrte ja rohu kihiga. Mõnikord kogub ta siiski väheldase okstest või pilliroost hunniku, millesse teeb lohu ning vooderdab selle rohu, kulu ja kõrkjatega. Pesa võidakse ehitada ka tihedalt kokkutallatud kõdunenud pilliroo hunnikule.[2]
Kurnas on 2, harva 1 või 3 muna. Muna pikkus on 95–102 mm, läbimõõt 60–62 mm, kaal 150–200 g. Vahel on esimene muna märksa suurem kui teine, näiteks ükskord oli esimese muna kaal 187 g, teise muna kaal 162 g. Munad on punakaspruunid, mõnikord rohekaspruunid roostjaspruunide laikudega. Teine muna munetakse 2 päeva pärast esimest, aga haudumine algab kohe pärast esimese muna munemist ja kestab 29–30 päeva. Haub peamiselt emaslind, isaslind valvab ümbruskonnas ohu järele. Hädaohu korral häälitseb ta valjusti, mispeale emaslind hiilib kohe pesast eemale ja tõuseb lendu. [2]
Koorunud poeg kaalub 120 g ja on kaetud ruske, kõhupoolel heledama udusulestikuga. Mõne aja pärast tekib neile teine udusulestik, mis on pruunikashall, aga peal ja kaelal heledam, ookerja tooniga. Pärissulestik ilmub neile 40 päeva vanuselt, aga udusulgede säilmeid võib hiljemgi kohata. Vanalinnu kaalu saavutab poeg 6 kuu vanuselt.[2]
Sookurg on pesahülgaja. Kohe, kui kuretibud on kuivaks saanud, tõusevad nad jalule ja vanemad viivad nad tihnikusse peitu. Kui pojad lennuvõimestuvad, lendavad nad koos vanematega lähedalasuvatele niitudele ja põldudele toituma, aga ööbima ja keskpäeval puhkama tulevad nad koduroostikku.[2]
Vanalindude sulgimine algab poegade kasvatamise ajal juulis ja lõpeb oktoobris. Selleks ajaks, kui vahetuvad labahoosuled ja välimised küünarhoosuled, kaotab sookurg lennuvõime ja peitub selleks ajaks soo ligipääsmatutesse osadesse. Juba juuli lõpus suudavad nad uuesti lennata. Ent väikesulestiku vahetus venib pikale ja lõpeb alles talvitusalal.[2]
Eestis lahkub sookurg pesapaikadelt augusti teisel poolel ja läbiränne kestab oktoobri lõpuni. Rännatakse suures kõrguses ja kured hoiduvad iseloomulikku kolmnurka, mida nimetatakse kiilriviks. Rände ajal annavad kured endast märku valju kluugutamisega.[2] Kurepoegade peenehäälne piiksumine kurgede rändeparves on aluseks legendile linavästrike ja hänilaste sookurgede seljas lõunamaale ja tagasi rändamisest[3] ning kõnekäänule "Linalind kure saba peal".
_-_Ystad_-2022.jpg)
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
