From Wikipedia, the free encyclopedia
Grafiti (hoone, tunneli või muule seinale (harilikult loata) tehtud kiri või pilt)[1] on Eestis levinud nii linnas kui ka maal. Tallinnas ja Tartus on seda peaaegu kõikjal, kuid värvikaid detailseid töid võib näha ka Võrus, Haapsalus ja väiksemates Eesti kohtades.[2] Grafiti on Eestis ebaseaduslik, kuid see on vandalismist kaugemale arenenud ning muutunud tunnustatud kunstivormiks.[3]
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Jaanuar 2021) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2021) |
Alates 2010. aastast korraldatakse Tartus tänavakunstifestivali "Stencibility". 2013. aastal alustati Pärnus festivaliga "Sõnum seinal". 2017. aastal leidis aset "Mextonia" festival ning 2018. aastast on toimunud maakondades "Rural Urban Art" festival (2018. aastal Põlvamaal, 2019. aastal Jõgevamaal ja 2020. aastal Ida-Virumaal).
Viimastel aastakümnetel on n-ö ametliku kunstikorralduse suhtumine grafitisse muutunud ning grafiti on hakanud jõudma tunnustatud kunstiliikide hulka nii mujal maailmas kui ka Eestis. Nii korraldatakse Tartus tänavakunstifestivali Stencibility, Tartu noore kunsti oksjonile on pandud tänavakunstnike Müra2000, MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse teoseid, ning originaalšabloone on ostnud Tartu kunstimuuseum.[4]
Vabakäe grafiti on Tallinnas palju levinud, kuid Tartu on tuntud oma hästi ettevalmistatud kunstiteoste poolest. Tartut on nimetatud Eesti kultuuripealinnaks ning tänavakunsti kontsentratsioon on seal märgatav ning esindatud on eri stiile. Mõned seinamaalingud on seal olnud aastaid ja muutunud linna maamärkideks.[3]
Tänavakunstifestivali "Stencibility" korraldatakse Tartus alates 2010. aastast.
Tartu on tänavakunsti suhtes 2000. aastatel olnud tolereeriv[5] ja kasutanud selle teoseid ka linna reklaamimiseks,[6] see on kujunenud osaks linna identiteedist sarnaselt selliste linnadega nagu Bristol, Berliin ja Amsterdam.[7] Sallivat suhtumist on seostatud tänavakunstifestivaliga ning Edward von Lõngusega.[5]
Tartus võeti 2021. aastal kasutusele tänavakunstil põhinev rattaliiklust reguleeriv märk pärast seda, kui algsel märgil kujutatud inimese siluett tänavakunstniku poolt kassiks muudeti.[8]
Grafitikunsti leidub Tartus ka palju sildade all, näiteks Sõpruse ja Vabaduse silla all. 2022. aastal valmis Eesti-Soome sõbrasuhte märgiks Sõpruse silla alla 500-ruutmeetrine tänavakunstiteos, mille autoriteks olid Tartu ja Tampere noored.[9] "Pole mingi saladus, et spreikunst pakub paljudele noortele huvi, aga kui seda huvi keegi ei märka või sellest ei hooli, läheb see huviline noor poodi ikkagi ning ostab sealt spreivärvipudeli, sodib kuhugi oma nime või sirgeldab rõveduse," kommenteeris kunstiteose tähtsust maalingu produtsent Piritta Suominen.[10]
Eesti ühiskonnas on grafitivastane võitlus üsna vaoshoitud, politsei tähelepanu grafitile on pigem väike. Eestis leidis 2002. aastal 62% seinakirja kirjutajatest, et politsei vastupanu on nõrk või puudub sootuks. Selline arusaam ei sõltunud sellest, kas kirjutajal oli olnud ebameeldivaid kokkupuuteid võimuorganitega või mitte. Tallinna kirjutajatest ei olnud karistatud 33%, väljaspool Tallinna 67%.[11]
Tallinna linna heakorraeeskirja punkti 22 kohaselt, ei tohi risustada ja reostada linna territooriumi ning ehitisi, määrida või kritseldada täis hoonete seinu, müüre, piirdeaedu, pinke, kõnniteid jne või kahjustada neid muul viisil. Selle eeskirja rikkujat võib karistada kuni 400-eurose rahatrahviga (2005 seisuga). Siiski pääseb valdav osa seinasodijaid praegu veel karistuseta. Tallinna munitsipaalpolitsei menetlustest on grafitiga seotud 11,3% juhtudest.[12]
Üks Eesti kuulsamaid tänavakunstnikke kannab väljamõeldud nime Edward von Lõngus. Tema töö hõlmab paljusid müüre Eesti suuremates linnades ja seda saab tunnustada tema allkirjašabloon tehnikaga, sageli monokromaatilistes toonides. Eesti rahvateemad ning popkultuur ja poliitika on sageli tema alamad. Nagu paljud silmapaistvad tänavakunstnikud, varjab ka Edward von Lõngus oma identiteeti, kuna tema tegevus on seadusega keelatud. Ta ütleb siiski, et tema kohtumised politseiga on olnud suuresti positiivsed, kusjuures üks politseinik isegi julgustas teda veel võimsamat kunsti tegema[13]! Ka Soome politseinikud jätsid ta peale kiiret visiiti silla alla oma kunsti edasi tegema, kui tuli välja, et tegemist polegi tagaaetava kurjategijaga[14]. Vähesed inimesed teavad Edward von Lõnguse tõelist identiteeti, kuid see ei ole takistanud teda kiitmast traditsioonilisi kunstiasutusi nagu Tartu Kunstimuuseum, kes ostis osa oma tööst nende kollektsiooni[15].
"Kõige suurem imetluse vorm on jäljendamine. Kõige ilusam tagasiside on see, kui keegi kasutab minu loomingut oma mõtete edastamiseks sarnasel viisil nagu mina kasutan teiste autorite loomingut," on nentinud Edward von Lõngus intervjuus "Pealtnägijaga". [13]
GUTFACE on lowbrow kunstnik, keda võib kohata nii silla all joonistamas, stuudios puulõikeid tegemas või autoga ringi kruiisimas pagas ikka ja jälle värvipotsikuid täis. Kunstniku tänavakunsti teoseid leiab linnades üle Eesti, kuid ka näiteks Berliinis, Aberdeenis ja Portos[16]. GUTFACE on teinud ühe Tartu legendaarseima rooftopi ning üllatanud inimesi ainulaadse animatsiooniga tänavatel, kus lugu saab tervikuks ainult igat pilti nähes. Tema töödes on tihti näha vihjeid Eesti mütoloogiale.[17]
KAIRO on iseõppinud kunstnik, kes peab oma loometee alguseks 2009. aastat[18]. Naine ise pole aga kunstikoolis käinud. Kairo on tuntud selle poolest, et värvis Supilinnas kõik oma kodutänava elektrikapid suursugusteks maalideks. Kairot pole takistanud ei seadu, ega ka "tööl" kaasas käinud sülelaps. Kairo kujutab tihtipeale oma maalidel autobiograafilisi lugusid rahalistest raskustest, eneseteostuse ja emaduse põrkumisest, memento morist ja isiklikust habemega meesmuusast.[17]
Stina Leek on kunstirühmituse Ajuokse algataja ning maaaluse kunstiringi eestvedaja. Tema töödele on omane silmamunade rohkus ja lai joonegraafika. "See on kommunikatsioon teiste tänavakunstnike, töid ümbritseva ruumi kui ka seda ruumi läbivate inimestega," lausub naine. Stina rõhutab, et tema sõnumit kannavad nii loodud visuaalsed elemendid kui teoseks valitud koht - mõnikord vajavad need süvenemist, kaasa mõtlemist ning teine kord isegi otsimist. [17]
k2rte (kodaniku nimega Kärt Rumvolt) on öötöö meister, illustraator ja kohvisõltlane. Ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 2012 aastal ja on hariduselt graafiline disainer. Tema töid on mõjutanud psühhedeelne 70ndate sci-fi kunst, anime, koomiksid ja loodus. Ta leiab inspiratsiooni igapäeva olmest, ulmekirjanduse suurtest ideedest, tänavakunstist, kleepsukultuurist, 70ndate psühhedeelsusest ning looduse imelistest veidrustest. Stencibility tänavakunstifestivali raames on ta Tartus teostanud kolm seinamaali ja tema lemmik linnaosaks on kujunenud Supilinn.[17]
TAF-gi teeb oma töid põhiliselt Tartu tänavatele. Tema signaturiks on saanud joonistada noormeest, kelle nägu on suures osas varjutatud, tingituna tema sonimütsist (inglise keeles flatcap).[19] Veel meeldib kunstnikule kujutada oma nime, TAF, tänavatel väga erinevates frontides: klotsikeste, kokkuvolditud paberi, seotud riidena jne.[20]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.