From Wikipedia, the free encyclopedia
Gerhard Richter (9. veebruar 1932 Dresden) on saksa maalikunstnik. Ta on üks tuntumaid nüüdisaegseid saksa kunstnikke. Ta on maalinud nii fotorealistlikke kui ka abstraktseid teoseid.
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Mai 2020) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2020) |
| Gerhard Richter | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sündinud |
9. veebruar 1932 Dresden, Weimari vabariik |
| Rahvus | sakslane |
| Haridus |
Dresdeni kunstiakadeemia, Düsseldorfi kunstiakadeemia |
| Tegevusala | maal ja graafika |
| Kunstivool | fotorealism, abstraktne kunst |
| Tuntud teoseid |
"Betty" |
Richter sündis 1932. aastal Dresdenis. Ta oli Horst ja Hildegard Richteri esimene laps. Ta on pärit keskklassi perekonnast. Tema isa Horst Richter oli matemaatika- ja füüsikatudeng Dresdenis, kus tutvus ja abiellus Hildegardiga 1931. aastal. Hildegard oli raamatumüüja, kellel oli kirg kirjanduse ja muusika vastu. 1935. aastal sai Horst Richter töökoha Poolas Reichenau koolis. Terve pere kolis Poolasse. Sõja alguses, 1930ndate lõpus oli Horst Richter sunnitud minema sõjaväkke. Ta sattus sõjavangi, kuid hiljem vabastati. Pere kolis uuesti, seekord Waltersdorfi, Tšehhi piiril. Sõjajärgsed aastad olid pere jaoks keerulised. Perel oli nii rahalisi kui ka isikliku elu raskusi. Hildegardi vennad surid sõjas ning tema õde suri näljahäda tagajärjel. Horst Richteri liitumine natsidega raskendas hiljem tema võimalusi hakata õpetama. Ta leidis töökoha Dresdeni haridusasutuses kaugõppeprogrammi administraatorina. Gerhard Richter on kirjeldanud oma varasemaid eluaastaid seguna rõõmust ja pettumusest, kurbusest ja põnevusest. Lisaks on ta rääkinud oma kogemustest Waltersdorfis, kus teda ei võetud omaks (muuhulgas seetõttu, et ta ei osanud õiges dialektis rääkida).[1]
Lapsena oli Richter sunnitud liituma Pimpfeni natside organisatsiooniga, sest see oli kohustuslik. Seejärel õppis Richter Zittau koolis millest ta hiljem välja kukkus. Teda on kirjeldatud andeka lapsena, kuid koolis halva õpilasena. Tal olid isegi joonistamises halvad hinded. Enne kunstiõpinguid oli ta reklaami- ja lavadekoratsioonide maalija õpipoiss. Pärast Zittau koolist välja kukkumist läks ta kutsekooli, kus õppis stenograafiat, raamatupidamist ja vene keelt. 1951. aastal alustas ta õpinguid Dresdeni kunstiakadeemias. Tema õpetajateks olid näiteks Karl von Appen ja Will Grohmann. Ta õpetas hiljem Hamburgis ja Nova Scotia kunsti -ja disainikolledžis külalisprofessorina. Ta naasis 1971. aastal Düsseldorfi kunstiakadeemiasse. Ta töötas seal professorina üle 15 aasta.[1]
Richter kasutas oma loomingu algusaastatel realismi, kuid hiljem hakkas hindama ka kaasaaegsemaid väljendusvahendeid. Ta kasutas oma maale kui vahendeid uurimaks kuidas "tõde" püüdvad pildid osutuvad laiendatud vaatluse korral sageli palju vähem objektiivseteks või tähenduses ebakindlamateks kui alguses oli arvatud.[2] Esialgu eelistas Richter objektiivsemat lähenemist kunstile ning tegi fotopõhiseid maale. Ta maalis sarimõrvarite ohvreid, portreesid kuulsatest Euroopa intellektuaalidest ja ka saksa terroriste.[3] Sealjuures on ta suurejooneliste kunstiliste ja filosoofiliste skeemide suhtes skeptiline.[2] Tema hilisemate tööde hulgas on maastikke, linnastseene, portreesid oma perest ja sõpradest ning kunstimaailma kolleegidest.[3]
Richter on eluaeg huvitunud piltide jõust ning maalikunsti pikast ning rahutust suhtest fotograafiaga. Richter leiab, et mõlemad meediumid väljendavad ainult osalist või mittetäielikku vaadet. Suur osa tema maalitud kujutistest on võetud ajalehtedest või isegi oma perealbumitest. Ta alustab sageli pildi mehaanilise projekteerimisega lõuendile. Tema kunstiteosed viitavad sellele, et nägemine on omamoodi "tegeliku" muundamine "kujuteldavaks".[4]
Richter hägustab sageli maalitavaid motiive ja laseb juhuslikel efektidel maalimisprotsessis juhtuda. Ta näitab, et on võimatu kujutada ja edastada objekti täielikku tõde selle algses seisukorras. Tihti juhivad tema teosed vaataja tähelepanu õlipigmentide tihedusele ja materiaalsele olemusele. Tema maalid sisaldavad nii väljendust kui osutavad selle piiridele. Tema teostel ei ole näha isiklikke emotsioone. Tema maalidel on mitmekesised värvikihid ja tugevad pintslilöögid, mis võivad tunduda ilusad nagu kõik, mis leidub looduses ja mis on osaliselt tekkinud vastavalt etteantud struktuurile. Teostes on levinud teemadeks juhus ning mäng realismi ja abstraktsionismi vahel. Ta on kasutanud oma töödes erinevaid abstraktse ekspressionismi ja minimalismi ideid.[4]
Tema teos “Suu” valmis 1963. aastal ja see oli Richteri üks esimesi maale, mis valmis foto järgi. Maal on seksuaalne ja kujutab Brigitte Bardoti punase huulepulgaga värvitud suud. Hägused nahatoonid vihjavad Richteri maalimisprotsessile. Teosel saab näha kuidas kunstnik vaatleb tegelikkust eraldatud vaatevinklist. Maalil kujutatud motiiv näib olevat fookusest väljas.[5]
Teos "Värvitõmbed" valmis 1968. aastal. See on üks tema halli seeria maalidest. Sellel teosel võimaldab Richter struktuuril ja värvil pildi moodustada. Sellel maalil puudub kuju ja äratuntavad kujundid. Ta on kasutanud paksu pintslitõmmet ja monokromaatilist värvi. Maal tõestab, et ka abstraktsed vormid võivad olla visuaalselt huvipakkuvad maalikunstniku objektina.[6]
Maal "1024 värvi" valmis 1968. aastal. Ta kasutas teosel süstemaatilist lähenemist. Maalil on ruudud värvitud süstemaatiliselt lähtudes värviratta etteantud struktuurist. Tema ainus sekkumine protsessi on lõuendi suuruse valik. Kunstnik on paigutanud värvikombinatsioonid loogilise etteantud skeemi alusel.[6]
Üks tema hilisemaid töid on "September", mis valmis 2005. aastal. Kaugelt vaadates näeb see teos välja nagu abstraktne maal. Maalile lähenedes selgub aga, et teos kujutab traagilist hetke, mil lennuk tabas kaksiktorne 11. septembril. Selle maaliga paneb Richter uuesti kogema aeglast realiseerumise hetke, mida tundsime kui nägime esimest korda varisevate kaksiktornide pilte. Teos näitab kui sügavalt need on meie mälestustesse jäänud.[7]
Kölni katedraali vitraažaken valmis 2007. aastal. Kölni katedraal on Saksamaa üks populaarsemaid turismikohti. Richter tegi selle vitraažakna tasuta. Akna vitraažis on kasutatud 72 värvitooni ning see loob gooti katedraali seintele ja põrandale hüpnotiseerivad varjud.[7]
Richteri teosed on kunstimaailmas kõrgesti hinnatud. Ta on teostanud laiaulatusliku kogumi abstraktsioone eri mõõtmetes ja kasutades mitmesuguseid värvimismeetodeid, näiteks kaabitsatehnikat.[3]
Ta võitis 1967. aastal Saksamaal Junger Westeni kunstiauhinna.
1972. aastal valiti tema teos esindama Saksamaad Veneetsia biennaalil. Samuti pälvis ta tunnustuse USA-s 1973. aastal oma näitusega New Yorgis.[8]
Richteri esimene isikunäitus toimus Düsseldorfis 1963. aastal. Sellel näitusel tutvustas ta fotorealistlikku maalimisstiili, kus maalide aluseks olid fotod maastikest, portreedest ja natüürmortidest. Tema maalidel kujutatud inimesed või esemed olid hägustatud.
1967. aastal võitis ta Saksamaal Junger Westeni kunstiauhinna ning samal ajal alustas ta oma konstruktiivset faasi, mil ta tegi värvikaarte, halle maale ja portreesid. 1972. aastal valiti tema teos esindama Saksamaad Veneetsia biennaalil.
1976. aastal toimus tema esimene retrospektiiv. Sellel näitusel olid tema tööd aastatest 1962-1974.
1978. aastal toimus tema suur näitus "Abstraktsed maalid" Stedelijk Van Abbemuseumis.
1989. aastal toimus tema isikunäitus San Fransiscos Moodsa Kunsti Muuseumis.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
