From Wikipedia, the free encyclopedia
Gelasius I oli paavst 492–496. Ta oli 49. paavst.
| Gelasius I | |
|---|---|
 | |
| Valitsemisaja algus | 1. märts 492 |
| Valitsemisaja lõpp | 19. november 496 |
| Eelkäija | Felix III |
| Järeltulija | Anastasius II |
| Sünnikoht | Aafrika ? |
| Surmakuupäev | 19. november 496 |
| Surmakoht | Rooma |
Gelasius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Põhja-Aafrikast (natione Afer) ja ta oli Valeriuse poeg. Ajaloolaste arvates võis ta pärineda Roomast, kuid tema suguvõsa pärineda Põhja-Aafrikast. Gelasiust peetakse viimaseks Aafrikast pärit paavstiks, enne teda olid Aafrikast pärit paavstid Victor I ja Miltiades.
Gelasiust peetakse Augustinuse õpilaseks ja ta oli Felix III ajal ülemdiakon.
Gelasius I valiti paavstiks pärast Felix III surma 1. märtsil 492.
Gelasius I ajal jätkus Felix III ajal alanud skisma Konstantinoopoli patriarhiga. Gelasius kirjutas esmalt Ida-Rooma keisrile Anastasius I-le, kellelt ta vastust ei saanud. Konstantinoopoli patriarh Euphemios kinnitas paavstile, et Akakios polnud ketser ja soovis skisma likvideerimist.
Paavst keeldus kompromissist ja õigustas Euphemiosele Akakiose ekskommunitseerimist. Samuti kinnitas ta, et lepitust ei tule seni, kuni Akakiose ja teiste ekskommunitseeritute nimed on diptühhonis. Oma seisukohti selgitas paavst traktaadis "De duabus naturis in Christo adversus Eutychem et Nestorium".
Ta kinnitas aastal 493 Bütsantsi piiskoppidele, et nad toetaksid teda Akakiose hukkamõistmisel. Ta põhjendas seda otsust neile kui “apostelliku kohtumõistmist, mida toetasid Jeesuse Kristuse hääl, traditsioon ja kaanonite autoriteet”. Paavsti nimi oli diptühhonist eemaldatud.
13. mail 495 Roomas peetud sinodil vabastas Gelasius ekskommunikatsioonist Kyme piiskopi Mesenuse, kes oli üks Felix III legaate aastal 484 Konstantinoopolis.
Gelasius I suhted idagootidega olid kirikuajaloolase J. N. D. Kelly väitel suurepärased. Ta iseloomustab Gelasiuse ja kuningas Theoderich Suure vahelist suhet sõprusena.
Gelasius I oli esimene paavst, kellele omistati tiitel "Kristuse vikaar".
Ida-Rooma keisrile Anastasius I-le aastal 494 või 496 saadetud kirjas selgitas Gelasius maailma valitsevat kahe võimu teooriat (ka kahe mõõga doktriin): vaimulike pühitsetud autoriteet (mida esindab paavst) ja kuninglik võim (mida esindab keiser).
Ta kinnitas, et paavsti eesõigus on kinnitada oikumeeniliste kirikukogude otsuseid ja neid kaitsta.
Gelasius I julgustas Picenumi ja Dalmaatsia piiskoppe võitlema pelagianismi ilmingutega.
Ta taunis monofüsiitlust, manilust ja arianismi. "Liber Pontificalis" kirjeldab, et paavsti käsul aeti manilased Roomast välja ja nende püharaamatud põletati Santa Maria Maggiore basiilika lähistel.
Ta taunis 494 paganliku pidustuse Lupercalia pidamist.
Marseille preester Gennadius saatis paavstile traktaadi tuhandeaastase rahuriigi kohta.
Gelasius I taotles kevadel 494 Roomas peetud sinodil uute vaimulike ordineerimist, et leevendada vaimulike puudust kirikus. Ta reguleeris hoolekannet ja korjanduste läbiviimist.
Ta sätestas, et diakonid ei tohi ristida, välja arvatud teatud juhtudel.
Aastal 496 sätestas ta 14. veebruari Valentinuse mälestuspäevaks (valentinipäev).
Ta sätestas, et armulauasakramendil saadakse osadust nii hostia kui ka armulauaveini kaudu.
Ta komponeeris "Liber Pontificalise" järgi praeguseks kadunud vaimulikke hümne ja koostas missaali.
Tema ajal oli Roomas püha Vituse austamispaik.
Ta sätestas Quatemberi päevad neljal aastaajal, mille tähistamine laienes tema ajal väljapoole Roomat. Ta lubas ordineerida preestreid ja diakoneid Quatemberi laupäevadel.
Ta lubas munkadel tegutseda Lateraani basiilikas. Ta sätestas ka novitsiaadiajad, mille järgi tuleb munk ordineerida preestriks aasta ja ilmik 18 kuu möödudes pärast novitsiaadiaja algust. Ta sätestas, et madalamad vaimulikupühitsused võib sooritada ühe päeva jooksul.
11. märtsil 494 Lõuna-Itaalia piiskoppidele saadetud kirjas kinnitas ta, et ostiariuseks ordineeritav vaimulik suudaks lugeda.
Aastal 496 lubas ta röövitud neiu abielu vangistajaga tingimusel, et neiu on sellega nõus ja mõlemad olid kihlatud.
Temalt on säilinud 18 missat.
Talle on omistatud "Decretum Gelasianum" ja "Sacramentum Gelasianum", kuid nende tekstide autorsus on vaieldav.
Gelasius I ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 67 piiskoppi, 32 presbüterit ja 2 diakonit. Ta ordineeris aastal 492 Andria piiskopiks inglase Richardi. Ta mainis oma kirjas esimest teadaolevat Fiesole piiskoppi. Tema ajast on teada 39 kardinali sealhulgas hilisemad paavstid Anastasius II, Symmachus ja Johannes I.
Gelasius I abistas vaeseid ja korraldas näljahäda ajal paavsti valdustes toiduabi jaotamist.
Gelasius I-lt on teada sadakond kirja ja 6 teoloogilist traktaati:
"Liber Pontificalis" omistab paavstile Monte Gargano kiriku rajamise ja Tivoli Santa Euphemia kiriku pühitsemise. Talle omistatakse ka praeguseks hävinenud kirikute rajamist Via Labicana ja Via Laurentina piirkondades.
Dionysius Exiguus iseloomustab teda alandliku ja suuremeelsena, eriti vaeste vastu. Gelasius vaimustus tema sõnul patuste pöördumisest usuteele ja meditatsioonidest.
Gelasius I suri 19. novembril 496 Roomas ja maeti "Liber Pontificalise" järgi 21. novembril Rooma Peetri kirikusse.
Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 21. november.
| Eelnev Felix III |
Rooma paavst 492–496 |
Järgnev Anastasius II |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
