Gallia Aquitania

Gallia Aquitania, ka Akvitaania või Akvitaania Gallia, oli Rooma keisririigi provints. See asus tänapäeva Edela-Prantsusmaal, kus see andis nime tänapäeva Akvitaania piirkonnale. See külgnes provintsidega Gallia Lugdunensis, Gallia Narbonensis ja Hispania Tarraconensis.

Gallia Aquitania provints Rooma keisririigis, u aastal 125 pKr

Rooma keisririik Hadrianuse ajal (valitses 117-38 pKr), Edela-Gallias keiserlik provints Gallia Aquitania (Akvitaania Prantsusmaal)

Aquitania hõimud

14 keldi hõimu ja 20 akvitaani hõimu hõivasid Püreneede põhjaosa ja Cemmenuse maast ookeanini, ümbritsetuna kahest jõest: Garumna (Garonne) ja Liger (Loire). Suured hõimud on loetletud selle lõigu lõpus. Siin oli rohkem kui 20 hõimu akvitaane, kuid nad olid väikesed ja neil puudus maine; enamus hõimudest elas ookeani ääres, samas teised ulatusid sisemaale ja Cemmenuse mägede tippudeni, kuni tektosaagideni.

Nime Gallia Comata kasutati sageli Kaugema Gallia 3 provintsi määramiseks, nimelt Gallia Lugdunensis, Gallia Belgica ja Aquitania, sõna-sõnalt 'pikakarvaline Gallia', mille vastand oli Gallia Bracata 'pükstes Gallia', mõiste tulenes Gallia Narbonensise bracae ('retuusid', põhja 'barbarite' kohalik kostüüm).

Enamik akvitaanide Atlanti rannikust oli liivane ja lahja; seal kasvas hirss, kuid teiste toodete suhtes oli see mittetulus. Sel rannikul oli ka laht, mis oli tarbellide valduses; nende maal olid külluslikud kullakaevandused. Suure koguse kulda võis kaevandada minimaalse rafineerimisega. Selle piirkonna sisemaal ja mägismaal oli parem pinnas. Petrokoridel ja bituriigidel olid peened rauatööd; kadurkidel olid linavabrikud; ruteenidel ja gabaalidel olid hõbedakaevandused.

Straboni sõnul olid akvitaanid rikas rahvas. Luerius, arvernide kuningas ja Bituituse isa, kes sõdis Maximus Aemilianuse ja Dometiusega, olla olnud nii erakordselt rikas ja ekstravagantne, et kord sõitnud ta vankril üle tasandiku, loopides siia-sinna laiali kuld- ja hõbemünte.

Roomlased kutsusid hõimurühmi pagusteks. Need olid organiseeritud suuremateks superhõimurühmadeks, mida roomlased kutsusid civitasteks. Need haldusrühmad võeti hiljem roomlaste poolt üle nende kohaliku kontrolli süsteemi.

Aquitaniat asustasid järgmised hõimud: agesinaalid, ambiliaadid, anagnuudid, arvernid, auskid, autobroogid, basabokaadid, belendid, berkoraadid, bergerrid, bipediimid, kadurkid, kambolektrid, kampoonid, kokossatid, konsorannid, kubid, eluid, elusaadid, gabaalid, latusaadid, lemovitsid, manduubiused, moneesid, nitiobriigid, onobrisaadid, oskvidaadid, oskvidiaalid, petrokorid, petrogotid, piktoonid, rutenid, ruteenid, santonid, sassumiinid, sediboniaadid, sennatid, sibüllaadid, sottiatid, sukkassid, tarbellid, tolosaanid, uliaarud, vasseid, vellaadid, vellaviused, venamid, venetid, vibiskid, vornaadid.

Gallia Aquitania ja Rooma

Gallia rahvusena ei olnud loomulik üksus (Caesar eristas tõelisi galle (Celtae), belge ja akvitaane). Et kaitsta teed Hispaaniasse, aitas Rooma Massaliat (Marseille) piirihõimude vastu. Selle sekkumise järel vallutasid roomlased aastal 121 eKr selle, mida nad hakkasid kutsuma Provincia või 'provints'. Provincia ulatus Vahemerest Genfi järveni ja sai hiljem tuntuks kui Narbonensis, selle pealinn oli Narbo. Osa piirkonnast langeb kaasaegsesse Provence'i, mis ikka meenutab Rooma nime.

Peamine võitlus roomlaste vastu (58–50 eKr) tuli Julius Caesari vastu Vercingetorixi alluvuses Gergovia lahingus (arvernide linn) ja Alesia lahingus (manduubiuste linn). Gallide väejuht tabati Alesia piiramisel ja sõda lõppes. Caesar hõivas ülejäänud Gallia, õigustades oma vallutust mängides Rooma mälestustel keltide ja germaanlaste jõhkratest rünnakutest üle Alpide. Itaaliat kaitsti nüüd Reinil.

Caesar nimetas Aquitaniaks kolmnurgakujulise territooriumi ookeani, Püreneede ja Garonne'i jõe vahel. Ta võitles ja alistas nad peaaegu täielikult aastal 56 eKr pärast Publius Licinius Crassuse sõjaliselt ärakasutamist keldi liitlaste abiga. Uued mässud tekkisid niikuinii kuni aastani 28-27 eKr, kus Agrippa saavutas suure võidu Aquitania gallide üle aastal 38 eKr. See oli kolmest ülalmainitust väikseim piirkond, pärast mida lisas Augustus maid Loire jõeni, koos gallide aristokraatia nõukoguga. See ümberkorraldamine toimus pärast aastal 27 eKr läbi viidud rahvaloendust, mis põhines mõnede allikate järgi Agrippa tähelepanekutel keele, rassi ja kogukonna kohta. Siit alates moodustas Aquitania koos Narbonensise, Lugdunensise ja Belgicaga Gallia ja sai keiserlikuks provintsiks. Aquitaniat juhtis endine preetor ja seal ei olnud leegione.

Hadrianuse sesterts, leitud Burdigala lähedalt Garonne'ist 155./56. aasta pKr laevavrakist

Veelgi rohkem kui Caesar rõhutab Strabon, et põlised akvitaanid erinesid teistest gallidest mitte ainult keele, institutsioonide ja õiguse poolest ("lingua institutis legibusque discrepantes"), vaid ka kehamaalingute poolest, pidades neid lähedaseks ibeeridele. Augustuse kehtestatud halduspiirid, mis hõlmasid nii tõelisi keldi hõime kui ka põliseid akvitaane, jäid muutumatuks kuni Diocletianuse uue halduskorralduseni (vaata allpool).

Arvernid sõdisid sageli roomlaste vastu 200 000 – 400 000 mehega. 200 000 võitles Quintus Fabius Maximus Aemilianuse ja Domitius Ahenobarbuse (Domitianus) vastu. Arvernid mitte ainult ei laiendanud oma riiki kuni Narbo ja Massalia piirideni, vaid nad olid ka hõimude isandad kuni Püreneedeni ja kuni ookeani ja Rhenuseni (Rein).

Hiline Rooma keisririik ja läänegoodid

Varajane Rooma Gallia jõudis lõpule 3. sajandi lõpus. Väline surve süvendas sisemisi nõrkusi ja Reini piiride hooletussejätmine tingis barbarite sissetungi ja kodusõja. Juba mõnda aega valitses Galliat, ka Hispaaniat ja Britanniat, eraldi keisrite liin (alates Postumusest). Siiski ei olnud seal liikumist iseseisvuse saavutamiseks. Püüdes päästa keisririiki, korraldas Diocletianus provintsid aastal 293 ümber, rajades Gallia lõunaosas Diocesis Viennensis, kuhu kuulusid endised Gallia Aquitania ja Gallia Narbonensis. Samal ajal jaotati Aquitania kolmeks: Aquitania Prima keskusega Avaricum Biturigum (Bourges), Aquitania Secunda (keskus: Burdigala; hilisem Bordeaux) ja Aquitania Tertia, rohkem tuntud kui Novempopulania ("üheksa rahva maa"), keskusega Elusa (Eauze). Novempopulania pärines Caesari poolt algsele Aquitaniale seatud piiridest, kes hoidsid mingisugust eraldi identiteeditunnet (Veruse missioon Roomas oli suunatud eraldi provintsi nõudmisele). Pärast seda ümberkorraldamist oli Gallias stabiilsust ja suuremat mõjukust. Aastast 395 põhjustas keisririigi jagunemine ida- ja läänevalitseja vahel taas Reini piiri unarussejätmist, mida peegeldab Gallia prefekti üleviimine Arelaati (Arles).

5. sajandi alguses tungisid Aquitaniasse germaanlastest läänegoodid. Keiser Honorius andis läänegootidele maad Aquitanias. Mõnede allikate kohaselt olid need konkreetsed läänegoodid Rooma föderaadid ja Honorius tegutses neid autasustades hospitalitas põhimõtte alusel (s.o. Rooma õiguslik raamistik, mille kohaselt pidid tsiviilelanikud andma sõduritele majutust). Kuid aastal 418 moodustati Novempopulania ja Aquitania Secunda osadest iseseisev Läänegootide kuningriik. Kindral Aëtiuse surm (454) ja läänevalitsuse kasvav jõuetus lõid võimuvaakumi. 460. ja 470. aastatel tungisid läänegoodid Rooma territooriumile idas ja aastal 476 loovutati viimane keiserlik valdus Aquitania lõunaosas läänegootidele. Läänegootide kuningriik laienes hiljem üle Püreneede ja Ibeeria poolsaarele.

Aastast 602 moodustus Frangi-Rooma eliidi alluvuses endises läänegootide kantsis Edela-Aquitanias iseseisev Vaskoonia hertsogkond (s.o piirkonnas, mis sai hiljem tuntuks kui Gaskoonia).

Vaata ka

• Akvitaanid
• Arvernid