From Wikipedia, the free encyclopedia
Saali dünastia, ka Franki dünastia (saksa keeles Salier) oli dünastia kõrgkkeskkaegses Euroopas, mille kuningad valitsesid Saksamaal aastatel 1024–1125. Kõik Saali soost kuningad krooniti ka Saksa-Rooma keisriteks.
Saali dünastia kuningad valitsesid pärast Saksi soost Liudolfingerite võimuperioodi (919–1024). Saali dünastia kuningate valitsusaega iseloomustab Ottode riigikiriku poliitika jätkamine ning katsed suurendada keskvõimu, mille tagajärjel puhkes investituuritüli Heinrich IV ja Heinrich V ajal.
Saali dünastia pärines Reini-äärsest piirkonnast. Vanimaks dokumenteeritud Saali dünastia esivanemaks peetakse Speyeri, Wormsi ja Nahe krahvi Wernerit (899–935). Saali dünastia rajajana nimetatakse tihti ka tema poega, Lotringi hertsog Konrad Punast, kes oli abiellunud Otto Suure tütrega ning seega loonud hõimkondliku sideme Saksi dünastiaga.[1]
Dünastia koduterritooriumiks peetakse Speyeri, Wormsi ja Nahe piirkonda. Hiljem valitsesid suguvõsa esindajad hertsogitena Lorraine'is ja Frangimaal.[2]
Saali dünastia nimetus ilmneb esmakordselt benediktiini munga Aura Ekkehardi 12. sajandi alguses kirjutatud maailmakroonikas. Saali dünastia otsest seost saali frankidega pole suudetud tõestada.[3]
Kui Saksi kuningas Heinrich II 1024. aasta juulis väljakuulutatud järeltulijateta suri, valiti Kambas ja krooniti Mainzis Saksamaa troonile esimene Saali dünastia kuningas, Konrad II.[4] 1026. aastal võttis Konrad ette retke Itaaliasse ning sama aasta mais krooniti ta Milanos ühtlasi Itaalia kuningaks. 26. märtsil 1027 krooniti Konrad II ka Roomas keisriks. Teist korda pöördus Konrad II Itaaliasse 1037–1038, surumaks alla rahutused Põhja- ja Kesk-Itaalias. Kontroll läänepoolsete Alpide kurude üle aitas keisririigil kindlustada ühendust Itaaliaga.[5]
Pärast Burgundia kuninga Rudolf III surma 1032. aastal krooniti Konrad II 1033. aastal Burgundia kuningaks. Burgundia kuningriik liideti Saksa-Rooma keisririigiga.[6] Impeeriumiga olid seega ühendatud nii Saksamaa, Itaalia kui ka Burgundia.[5]
1025. aastal loovutas Konrad II Schleswigi margi Taani kuningale Knud Suurele ning Fischa ja Lajta vahelise ala Ungarile. 1029. aastal astus Konrad välja Poola vürsti Mieszko II vastu. Pärast kahte sõjaretke (1031–1032) oli Mieszko sunnitud loobuma Lausitzist ning Visla ja Bugli vahelistest aladest.[5][7]
Konrad II jätkas Ottode riigikiriku poliitikat – kuningas määras ametisse kiriklikke aukandjaid, kes mängisid rolli riigiaparaadi funktsioneerimises. Samuti oli levinud kiriklike ametikohtade avalik müük ehk simoonia.[6] Konrad II valitsusajal kasvas ühtlasi ka ministeriaalide tähtsus ning vasallidele garanteeriti 1037. aastal, et nende läänid jäävad kindlatel tingimustel päritavaks ja võõrandamatuks.[1][5]
.jpg)
Juba 1026. aastal valisid Saksa vürstid Heinrich III troonijärglaseks ning ta krooniti Saksamaa kaaskuningaks 1028. aastal Aachenis ja hiljem ka Burgundia kuningaks.[1] Ainuisikuliselt hakkas Heinrich III valitsema pärast isa surma.[8]
Heinrich III pooldas kiriku reformimist, ta nägi valitsejaametit tihedas seoses kristliku missiooniga.[9] Tema ideaaliks olnuks ilmikpreestrite seisuse loomine, preestrite tsölibaadinõue ja simoonia kaotamine.[10]
1046. aasta oktoobris korraldatud Pavia sinodi istungil keelas Heinrich III kirikuametite müügi. Sama aasta detsembris aitas ta lahendada paavstikandidaatide vahelist konflikti ning aitas sakslasest piiskopi Morslebeni Suidgeri (hiljem Clemens II) paavstitoolile.
Clemens II kroonis 1046. aasta 25. detsembril Heinrich III keisriks.[11] Pärast Clemensit valiti veel kolm saksa piiskoppi paavstiks keisri osalusel. Nõnda kujundas Heinrich tugeva, reforfimeelse paavstluse. Samuti vähenes Rooma aadliperekondade mõjuvõim.[12][9]
Heinrichi valitsusajal toimus pidev võitlus Gottfried Habemikuga valduste üle Lotringis.[5] Samuti tuli tal tegeleda rahutustega Ungaris.[11] Heinrich III üritas ka järjepidevalt riigipiire tugevdada. Idapiiri üritas ta kindlustada uue margi moodustamisega, mille juhtide ülesandeks sai piirkonda sõjaliselt kaitsta. Heinrich lootis vähendada relvastatud konflikte, keelates ka vaenutsemise kindlatel nädalapäevadel ja kirikupühade ajal.[10]
Ühtlasi piiras Heinrich III markkrahvide ja hertsogite võimu, andes linnadele privileege, jagades hertsogkondi või läänistades hertsogkondi uutele vasallidele.[12][5]
Pikemalt artiklis InvestituuritüliKui Heinrich III suri, oli tema poeg Heinrich IV alles viieaastane ning algselt valitses regendina tema ema, Poitou Agnes. Tema regentvalitsuse ajal, Poitou Agnese pragmaatilise kirikupoliitika ning kirikulõhe tekke tulemusena, hakkas vürstide rahulolematus kasvama. Agnese kindla kirikupoliitika puudumise tõttu muutusid kirikureformi püüded kuningavõimust sõltumatuks. 1062. aastal teostati riigipööre, mis lõpetas Poitou Agnese valitsemise ning regendina valitsesid edasi Kölni peapiiskop Anno ja Bremeni peapiiskop Adalbert.[5][13]
Heinrich IV tuli võimule 1056. aastal. Tema eesmärgiks oli tagasi saada Saali dünastia kaotatud valdused. Saksi provintsides lootis ta kuningavara endale võtta ning sattus seetõttu konflikti kohalike vürstidega.[14] Keskvõimu tugevdamiskatsed vallandasid ka sakside ülestõusu Harzi piirkonnas.[5] Vürstidega võideldes toetus Heinrich IV suuresti alamaadlile, ministeriaalidele ja arenevate riigilinnade kodanikele, kelle tähtsus selle tulemusena kasvas.[12]
Heinrich IV kirikupoliitika viis investituuritülini. 11. sajandi algusel oli Cluny kloostrist arenenud kirikureformiliikumine, mis hõlmas nii simoonia keelustamist kui ka tsölibaadinõuet.[5] 1075. aasta suvel sekkus Heinrich IV Põhja-Itaalias kirikutülisse ning rakendas järjepidevalt ilmaliku võimu sekkumist vaimulikku. Samal aastal keelas kirik vastureaktsioonina ilmaliku investituuri ning sellega algas investituuritüli kuninga- ja paavstivõimu vahel.[15]
Investituuritüli võimaldas vürstidel osutada aktiivsemat vastupanu kuningale. Pärast seda, kui Heinrich IV 1076. aastal kirikuvande alla pandi, valiti talle vastukuningaks Švaabi hertsog Rudolf. Kuningas küll vabastati kirikuvande alt Canossas 1077. aastal, kuid see ei likvideerinud probleeme. Kuigi Saksamaal osutati Heinrichile aktiivset vastupanu, võttis ta ette retke Itaaliasse, vallutas Rooma ja lasi end 1084. aastal iseenda määratud vastupaavstil keisriks kroonida.[16]
Heinrich IV vastu asus kõrgaadli toetusel ka tema poeg Heinrich V, kes lasi isa 1105. aastal vangistada ning 1106 sunniti Heinrich IV troonist loobuma.[16]
Heinrich V oli sattunud opositsiooni oma isaga, kuna soovis takistada vürstide võõrandumist kuningavõimust, mis ohustanuks ta troonijärglust.[17] Ometi jätkas ta reaalsuses isa poliitikat. Vastuolud vürstidega jätkusid samuti.[18]
Poliitikas jätkas Heinrich V riigiametnikele ja linnadele toetuvat kurssi. Heinrich V-le osutasid jällegi vastupanu vürstid, kõige tugevamat vastupanu kohtas Saksimaal.[19]
1111. aasta Sutri lepinguga paavst Paschalis II ja Heinrich V vahel loobus kuningas ilmalikust investituurist, kirik pidi omakorda loobuma seni neile keisrite poolt läänistatud valdustest.[17] Sellised tingimused põhjustasid rahulolematust vaimulikkonnas, mille tulemusena Heinrich V nõudis keisriks kroonimist ja investituuriõiguse tagasisaamist, ning kuulutas paavsti lepingumurdjaks.[18] 13. aprillil 1111. aastal oli paavst sunnitud kroonima Heinrichi keisriks.[19] Investituuritüli lõppes ametlikult alles 1122. aastal Wormsi konkordaadiga. See tegi lõpu ka Ottode riigikirikupoliitikale.[17]
1125. aastal suri Heinrich V ilma järglaseta ning sellega lõppes ka Saali dünastia. Uueks kuningaks valiti Saksi hertsog Lothar (valitses 1125–1137), kelle valitsusajal ägenes Welfide ja Staufenite konflikt.[16]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
