Formosus

Formosus oli paavst 891–896. Ta oli 111. paavst.

Formosus
Valitsemisaja algus	6. oktoober 891
Valitsemisaja lõpp	4. aprill 896
Eelkäija	Stephanus V
Järeltulija	Bonifatius VI
Sünnikuupäev	816 ?
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	4. aprill 896
Surmakoht	Rooma

Formosus oli sündinud Roomas (teistel andmetel Ostias või Korsikal) 816. aasta paiku. Ta oli Leo (Leone) poeg.

Formosus õppis Roomas ja sai 864 Porto piiskopiks (kardinalpiiskop).

Paavst Nicolaus I saatis Formosuse 866–867 bulgaarlasi misjoneerima. Bulgaaria kuningas Boris I soovitas teda Nicolaus I-l ja Hadrianus II-l määrata Bulgaaria metropoliidiks, kuid mõlemad paavstid keeldusid sellest ettepanekust, kuna tollal kehtinud kanoonilise õiguse ja Nikaia I kirikukogu otsuste alusel ei tohtinud piiskoppi määrata teise piiskopkonda ametisse.

Formosus osales juunis 869 Roomas peetud sinodil, kus mõisteti hukka Konstantinoopoli patriarhiks ennistatud Photios I. Hadrianus II saatis Formosuse samal aastal legaadina Frangi riiki assisteerima kohalikke piiskoppe Lotringi kuninga Lothar II abielu osas, kuid kuningas suri 8. augustil 869.

Formosus viibis 872 legaadina koos Velletri piiskopi Gauderichiga (Gauderico, Gaudericus) Trentos, kus Ludwig Sakslane arutas oma troonipärimise teemat.

Hadrianus II surmale 872 järgnenud valimistel oli Formosus peamisi soosikuid paavsti ametisse, kuid valituks osutus Johannes VIII. Johannes VIII saatis Formosuse 875 Charles II Paljaspea juurde, kellele paavst pakkus Frangi keisri krooni. Johannes VIII ja Formosuse suhted halvenesid seejärel, kuna paavst seostas teda Ludwig Sakslast toetavate vandenõulastega. Paavst kavatses ka kuuriast tagandada ilmikud, kes olid omandanud liiga suure mõjuvõimu. Formosus otsustas ööl vastu 15. aprilli 876 põgeneda Toursi, kuid see käik süvendas paavsti kahtlusi veelgi ja ta kutsus Formosuse Rooma sinodile, et too lükkaks ümber tema vastu esitatud süüdistused ning seotuse ilmikutest ametnikega. Kui Formosus kohale ei ilmunud, siis ekskommunitseeris paavst 30. juunil 876 Formosuse ja tagandas ta Porto piiskopi ametist. Formosust süüdistati omavolilises lahkumises ametikohalt ja paavsti ning keisri vastu suunatud vandenõu kavandamises. Augustis 878 lubas Johannes VIII Troyes' peetud sinodil Formosuse tavaliikmena kiriku osadusse ja vabastas ta kirikuvandest, kui Formosus oli lubanud jäädavalt eksiili jääda ja vandunud, et ta ei kavatse Porto piiskopi ametikohta kunagi tagasi taotleda. 878–882 viibis Formosus eksiilis Sensis.

Järgmine paavst Marinus I vabastas Formosuse Troyes' antud vandest ja ennistas ta juunis 883 taas Porto piiskopi ametisse. Formosus pühitses 885 paavstiks Stephanus V. Ta rajas oma piiskopiresidentsi juurde rändurite jaoks hospiitsi (xenodochium).

Paavstiks saamine

Formosus valiti paavstiks 6. oktoobril 891. Ta oli esimene varem ekskommunitseeritud isik, kes valiti paavstiks. Järgmine paavst, kes oli varem ekskommunitseeritud, oli Sergius III.

Suhted Frangi keisriga

Formosus kroonis 30. aprillil 892 Ravennas Spoleto hertsogi Guido III taas Frangi keisriks ja tema poja Lamberto kaaskeisriks. Paavsti suhted keisriga halvenesid, mistõttu Formosus pöördus sügisel 893 abipalvega Arnulfi poole, kes saatis esmalt Itaaliasse oma väljaspool abielu sündinud poja Zwentiboldi. Pärast Guido surma 12. detsembril 894 tungis Spoleto kaashertsog Guido IV augustis 895 Beneventosse, ähvardades Kirikuriigi alasid. Paavst pöördus abi saamiseks Arnulfi poole, kes tungis Itaaliasse ja jõudis veebruaris 896 Rooma, kus Formosus kroonis ta 22. veebruaril 896 Frangi keisriks. Paavst ja keiser kavandasid sõda Spoleto hertsogiriigi vastu, kuid sõjakäik jäi teostamata, kuna Arnulfi tabas rabandus ja ta siirdus kodumaale tagasi, paavst aga suri peatselt.

Suhted Lääne-Frangi riigiga

Formosus toetas Lääne-Frangi kuningat Charles III-t võitluses Pariisi krahvi Eudesi vastu ja kutsus Arnulfi Charlesi toetama.

Suhted Konstantinoopoli patriarhiga

Formosus püüdis 892 lõpetada Konstantinoopoli patriarhi Ignatios I toetajate ja patriarh Stephanos I pooldajate vahelist skismat, tehes Neocaesarea peapiiskopile Stylianosele ettepaneku tühistada Photios I esimese valitsemisaja ordinatsioonid, kuid jätta tema teisel ametiajal tehtud ordinatsioonid kehtima. Konstantinoopoli jaoks olid paavsti ettepanekud vastuvõetamatud.

Suhted Inglismaa piiskoppidega

Formosus andis Canterbury peapiiskopile Plegmundile palliumi ja sätestas talle saadetud kirjas "Audito nefandos" Põhja-Euroopa rahvaste misjoneerimise. Ta määras Canterbury peapiiskopi Inglismaa priimaseks.

Suhted Saksamaa piiskoppidega

Formosus kinnitas 892 või 893, et Bremen peab jääma Hamburgi peapiiskopkonna koosseisu, kuid Kölni peapiiskop Hermann nõudis Bremeni piiskopkonna allutamist enda sufragaanpiiskopkonnaks.

Formosus andis Mainzi peapiiskopile Hattole palliumi.

Uued kardinalid

Formosus pühitses 13 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Bonifatius VI, Stephanus VI, Theodorus II ja Johannes IX. Ta ordineeris vaimulikuks hilisema paavsti Benedictus IV. Formosus ordineeris vaimulikuks Napoli Auxiliuse, kes kujunes hiljem tema peamiseks toetajaks.

1. Benedictus (Benedetto)
2. Benedictus (Benedetto)
3. Bonifatius (Bonifacio)
4. Johannes (Giovanni)
5. Johannes (Giovanni)
6. Johannes (Giovanni)
7. Johannes (Giovanni)
8. Leo (Leone)
9. Martinus (Martino)
10. Pasqualius (Pasquale)
11. Pietus (Pieto)
12. Stephanus (Stefano)
13. Theodorus (Theodoro)

Formosus kultuuriloos

Kunstnik Jean-Paul Laurens on Formosust kujutanud laibasinodit kujutaval maalil.

Napoli Auxilius käsitles Formosust oma töödes.

Laibasinod

Paavst Stephanus VI süüdistab sinodil Formosust. Jean-Paul Laurensi maal

Formosus suri 4. aprillil 896 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Jaanuaris 897 kaevati tema säilmed paavst Stephanus VI käsul hauast välja. Stephanus VI pidas Spoleto hertsogi Lamberto ärgitusel Lateraani basiilikas sinodi (Synodus Horrenda, Cadaver synod, Leichensynode), kuhu viidi ka paavstirüüsse riietatud Formosuse surnukeha. Formosuse kaitsjaks määrati sinodil üks diakon.

Sinodil leiti Formosus olevat süüdi Troyes's antud vande murdmises, paavsti ametikoha ihaldamises ja kanoonilise õiguse rikkumises. Sinod kuulutas tema ordinatsioonid ja otsused õigustühisteks.

Sinodi järel raiuti Formosuse surnukeha paremalt käelt ära kolm sõrme, mida ta oli paavstina kasutanud õnnistamiseks, tema surnukeha maeti esmalt ühishauda, kuid seejärel visati mõni päev hiljem Tevere jõkke. Üks eremiit leidis paavsti surnukeha ja mattis selle maha. Novembris 897 lasi paavst Theodorus II Formosuse surnukeha taas Rooma Peetri kirikusse matta. Kuulduste järgi seostati tema surnukeha mitmete imetegudega.

Sinodi ajal tabas Roomat maavärin, mille tagajärjel varises Lateraani basiilika kokku.

Paavstid Theodorus II ja Johannes IX tühistasid laibasinodi otsused, kuid Sergius III jõustas need uuesti.

Kirjandus

• Girolamo Arnaldi: Papa Formoso e gli imperatori della casa di Spoleto. "Annali della facoltà di lettere e filosofia di Napoli" 1, 1951: 85–104.
• Mario Bacchiega: Papa Formoso: processo al cadavere. Foggia, 1998.
• Paul Devos: Le mystérieux épisode final de la "Vita Gregorii" de Jean Diacre. Formose et sa fuite de Rome. "Analecta Bollandiana" 82, 1964: 355–381.
• G. Domenici: Il papa Formoso. "Civiltà cattolica" (CC) 75, 1924: 106–120, 518–530; CC 76: 121–135.
• Paul Droulers: A propos du "Pape Formose" du p. Arthur Lapôtre. "Archivum Historiae Pontificiae" 19, 1981: 327–332.
• Joseph Duhr: Le concile de Ravenne en 898. La réhabilitation du papeFormose. "Recherches de science religieuse" 22, 1932: 541–579.
• Joseph Duhr: Humble vestige d'un grand espoir déçu. Episode de la vie de Formose. "Recherches de science religieuse" 42, 1954: 361–387.
• Ivan Dujčev: Testimonianza epigrafica della missione di Formoso, vescovo di Porto, in Bulgaria. "Epigraphica" 12, 1950: 49–59.
• François Dvornik: Le schisme de Photius. Histoire et légende. Paris, 1950.
• Paul Dworski: De ordinationibus Formosi papae. 1900.
• Ernst Ludwig Dümmler: Auxilius und Vulgarius. Leipzig, 1866.
• Carl Erdmann: Une bulle sur papyrus du pape Formose en faveur de Saint-Denis. "Bibliothèque de l'École des Chartes" 91, 1930: 301–306.
• Venance Grumel: Formose ou Nicolas 1er dans la Mystagogie de Photius, § 84? "Échos d'Orient" 33, 1934: 194.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Arthur Lapôtre: Le pape Formose. Etude critique sur les rapports du Saint-Siège avec Photius. A. Lapôtre, "Études sur la papauté au IXe siècle" I. Torino, 1978: 1–120.
• Liber Pontificalis.
• Démètre Pop: La défense du pape Formose. Paris, 1933.
• F. Rubwejanga: Dignité et foi du ministre et validité des sacrements. Les ordinations du pape Formose(891–896). "Revue africaine de théologie" 6, 1982: 5–25, 177–188.
• Donald E. Wilkes: The Cadaver Synod: The Strangest Trial in History. "Popular Media" 42, 2001.

Välislingid

• Artikkel Formosusest (inglise keeles)
• Artikkel Formosusest (inglise keeles)
• Formosuse dokumendid
• 9. sajandi kardinalid
• Artikkel Auxiliusest (inglise keeles)
• Artikkel Mainzi peapiiskopist Hattost (inglise keeles)
• Artikkel Canterbury peapiiskopist Plegmundist (inglise keeles)
• Artikkel Bremeni piiskopkonnast (inglise keeles)

Eelnev Stephanus V

Rooma paavst 891–896

Järgnev Bonifatius VI