From Wikipedia, the free encyclopedia
Eksliibris ehk raamatuviit on omanikumärk raamatus.
Eksliibris on eraldi leheke, etikett, mis kleebitakse tavaliselt raamatu kaane siseküljele. Selle ülesandeks on näidata raamatu omanikku, kaitsta omaniku huve raamatu kaotamisel või varastamisel. Tavaliselt moodustab ühe eksliibrise osa pilt/joonistus, mis tõstab esile selle omaniku tegevust, harrastusi, samuti nimest tuletatud kujundust jne, ning omaniku nimi ja ladinakeelne väljend ex libris. Eksliibriseid valmistatakse graafikatehnikates (puulõige, vasegravüür, kivitrükk, tsinkograafia), mis võimaldavad olla sellel hõlpsasti paljundatavad.
Sõna "eksliibris" on tulnud tavaliselt eksliibristel leiduvatest ladinakeelsetest sõnadest ex libris – "raamatute seast", millele lisatakse omaniku nimi (Ex libris N. N. – "N. N. raamatute seast"). Vahel kasutatakse ka muid sõnu, näiteks "Minu raamat".
Eksliibriste kasutuselevõtmist ja selle arengut tuleks siduda tõenäoliselt juba trükikunsti leiutamisega. Kuna eksliibriseid tavaliselt ei dateerita, siis on raske piiritleda, millal on ühel või teisel alanud eksliibriste kasutuselevõtt. Üks vanemaid eksemplare on teada 1502. aastast Šveitsist.[1] Eksliibriste kasutamine muutus kombeks ja raamatuviit sai nimetuse 17. sajandil Prantsusmaal. Seal ka muutus väljend ex libris nimisõnaliseks, tihti kirjutatuna ex-libris või exlibris. Selle kombe levik võttis siiski aega. Näiteks Ameerika Ühendriikides hakkas see levima 19. sajandil, mil see vahetas välja raamaturiimid. 19. sajandi lõpul hakati eksliibriseid koguma, kirjeldama ning nende uurimine võeti eriharuna raamatuteadusse.[2]
Eestis on eksliibriste kasutamine olnud erakordselt populaarne. Kaua aega peeti vanimaks eesti eksliibriseks Kristjan Raua oma sõbrale kunstnik Gori Ristile ofordis loodud eksliibrist (1903). Paul Ambur väidab oma suurteoses "Eesti kunstipärasest eksliibrisest" (1958), et Eesti vanim on Kristjan Raua eksliibris (1900) vend Paul Rauale.[3] Nüüd peetakse siiski vanimaks Udo-Nestor Ivaski oma isale loodut, mis on signeeritud 14. märtsil 1898.[3]
Eksliibrise populariseerimisel on suur teene kunstiühingul Pallas. 1922. aastal korraldatud raamatunäitusel oli eksliibriste jaoks juba eraldi osakond. Selle osakonna moodustamisel oli suur roll Udo Ivaskil, kes lubas näitusele osa oma eksliibriste kogust ning koostas kataloogi tarbeks ajaloolise ülevaate.[2] Pallase 1925. aasta graafikanäituselt leiame juba terve rea eesti eksliibriseid.
Eesti vanematest kunstnikest on eksliibriseid valmistanud näiteks Aleksander Tassa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Peet Aren, Jaan Vahtra, Eduard Wiiralt jt. Väga viljakas eksliibriste valmistaja oli näiteks kunstnik Arkadio Laigo.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
