Eesti vanausulised (nimetatud ka: Peipsi venelased, raskolnikud, sibulavenelased) on Eesti alal, peamiselt Peipsi-äärses piirkonnas elavad vanausulised[viide?].
Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kanti 17. sajandi lõpus. Pärast Eestimaa liitmist Venemaaga ning sõjasadama ehitamise lõpetamist Paldiskisse (kuhu vanausulisi saadeti Venemaalt sunnitööle koos kriminaalkurjategijatega) jäid nende järglased elama Tallinna piirkonda. 1807. aastal ehitati Tallinna vanausuliste palvemaja ning Tallinnas oli ca 160 vanausulist.[1] 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster, mis aga hävitati 1722. aastal. Räpina vanausulised kolisid ära Narva lähedale Mustjõe piirkonda.
Vanausulised Põhja-Eestis
Aastast 1740 on andmeid vanausuliste palvemaja avamisest Kükital (Kükita vanausuliste palvemaja), andmeid on veel palvemajadest 19. sajandi alguses: Kasepääl, Kallastel, Mustvees, Varnjal, Piirissaarel ja Kolkjal.[2] Kuna vanausulised ei tunnistanud Vene Keisririigi ametlikku riiklikku õigeusku, olid nad Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna pideva järelevalve all. Venemaa Keisririigi Seadustekogu 14. köite § 14 kohaselt oli otsustavalt keelatud "raskolnikute kirikute ja palvemajade ehitus, samuti ka vanade palvemajade ümbertegemine ja parandamine" (воспрещена как постройка новых раскольнических церквей и часовен, так и переделка и починка старых).[3]
Venemaa keiser Aleksander I valitsusajal, 1807. aastal ehitati Tallinnasse puitpalvela, mis asus vanausulisest kaupmehele Moisei Proklovile kuuluvas majas. Palvela juures asus vaestemaja[4]. Samas asus ka Tallinna vanausuliste kalmistu.
Venemaa keiser Nikolai I valitsusajal, 1820.-1840. aastatel teostati kubermangulinnas Tallinnas, ranget kontrolli vanausuliste üle, nende arvukus vähenes järk-järgult ning 1865. aastaks oli Tallinna jäänud ainult 20 registreeritud vanausulist ja varem ehitatud palvemaja müüdi maha ning jumalateenistuste läbiviimiseks koguneti erakorterites. Sajandi lõpul suurenes Tallinna vanausuliste kogukond tööstuse arenguga linna kolinud elanike arvel ning 1897. aastal oli linnas juba 47 vanausklikku.
18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Peamiselt olid need fedossejevlased ja pomoorlased. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati. Keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta. Asutati kirikukoolid, kus lapsi õpetati õigeusu vaimus. Säilis vaid üks palvemaja Kasepää külas. Võimude surve nõrgenedes hakkasid vanausulised organiseerima salajasi "tädikoole", kus anti vanausu õpetust. Tüdrukuid saadeti Peterburi ja Pihkvasse õppima lugemist, koorilaulu ja ikoonide tikkimist. Käsitsi paljundati vanu käsikirju.
Põhja-Eestis olid vanausuliste kogukonnad koondunud Tallinna ja Peipsi järve äärsetesse asulatesse: Alajõe, Mustjõe ja Uhha piirkonda. Samuti oli suhteliselt suur kogukond Narvas asutatud Kreenholmi manufaktuuri töötajaskonnas, kus Joala manufaktuuris töötas 91 vanausulist.
Vanausulised Lõuna-Eestis
Lõuna-Eestis olid vanausuliste kogukonnad, kuhu kuulus ligi 3000 inimest 19 külas Peipsi järve ümbruses: Laiuse-Tähtvere, Võtikvere, Kokora, Alatskivi, Kavastu, Kastre ja Ahja külas.
Tartu vanausuliste kogukond asutati 1740. aastal, 1826. aastal oli Tartu kogukonnas 70 meest ja 75 naist, 1833. aastal vastavalt 67 ja 90 liiget, 1846. aastal juba 296 liiget. Keiser Nikolai I ajal aga vanausuliste kogukonna tegevust piirati – keelati uute palvemajade ehitamine ning uute liikmete vastuvõtt kogudustesse, suleti Tartu palvemaja ja 1835. aastal suleti ka vanausuliste kool lastele, 1836. aastal saadeti sunniviisiliselt kloostrisse kogukonna eesseisja 79-aastane Abram Danilov õigeusku inimeste vanausku ümberristimise eest. 1847. aastal algatati kohtuasi linnaelaniku Agafija Fjodorova suhtes, kes soovis kasvatada lapsi vanausu põhimõtetel. 1849. aastal saadeti Tartust välja Rakverre eesseisja Nikolai Mošarov. Vanausulisi süüdistati keisririigi seaduste mittetäitmises ja sõjaväekohustuse täitmatajätmises (nekrutikohustuse mittetäitmises). 1859. aastal keelati vanausulistel vaimuliku omamine ning nad tohtisid jumalateenistusi läbi viia ainult erakorterites.
Alles 1863. aastal, keiser Aleksander II valitsemisajal võisid vanausulised (pomoorid) Tartus ehitada palvemaja (aadressil Põik tänav 10), kuid sellegi ilma kellatornita. 19. sajandi teisel poolel oli Tartus umbes 500 vanausulist, kes elasid kompaktselt 3. politseijaoskonna piires, kuid omasid tihedaid sisemeid Peipsiääre vanausulistega. 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli Tartus 438 vanausulist.
Pärast 1905. aasta 17. oktoobri manifesti moodustati 20. septembril 1907[küsitav] Tartus pomooride kogukond ("Община старообрядцев беспоповцев Поморского согласия в городе Юрьеве Лифляндской губернии"), kogukonda juhtis kolmeks aastaks valitav 9-liikmeline nõukogu juhatusega. 1913. aastal kuulusid nõukogusse Ivan Sõštšikov (esimees), Ivan Sokolov (esimehe asetäitja), Fjodor Orlov, Pjotr Belobrov, Ivan Kološenkov, Ilja Nikolajev, Ivan Annuškin, Ivan Polin, Fedot Pekljovkin (Федот Пеклевкин). Esimees oli Gavriil Sõštšikov (Гавриил Яковлевич Сыщиков).
Kasepääl moodustati (vanapomooride), Väike-Kolkjas (fedossejevlaste kogukond), Kallastel (vanapomooride), Mustvees pomooride kogukond – kokku registreeriti 6 kogukonda.
1917. aastal toimunud enesemääramise ajajärgul, kui Eestimaaga ühendati Liivimaa eestlastega asustatud maakonnad, esitasid ka Liivimaa vanausulised taotluse Petrogradi, et vanausulistega asustatud piirkond liidetaks autonoomse piirkonnana Peipsiääre vene maakonnana Venemaa, mitte Eestimaa koosseisu.[2]
Vanausulised Eesti Vabariigis
1920.–1930. aastatel oli Eestis umbes 10 000 vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsimaal, Tartus ja Tallinnas.
11. juuli 1924 registreeriti Tallinnas Tallinna vanausuliste ühing, kuhu kuulus umbes 125 liiget. 1936. aastal registreeriti selts ümber kui Tallinna Vanausuliste Usuühing, asukohaga Kibuvitsa tänav (tollal Kanarbiku tänav) 6. Tallinna koguduse esimees oli:
- Filaret Prussakov (Филарет Федорович Пруссаков)
- I. M. Pogdornõi (1930–1945)
Tallinna vanausuliste palvela ehitati aastatel 1924–1925 arhitekt Anton Soansi projekti järgi endise vanausuliste kalmistu kõrvale, aadressil Laulupeo tänav 24. Palvela põles peagi hooletu tulega ümberkäimise tõttu maha, pärast seda koguneti aadressil Tehnika tänav 12. Uus palvela ehitati 1930. aastal arhitekt Nikolai Thamm noorema projekti järgi aadressil Kibuvitsa tänav 6, 1931. aastal tehti sellele insener Joosep Luki projekti järgi ümber- ja juurdeehitus.[5]
Tartu koguduses oli 1930. aastate alguses 450 liiget, 1939. aastal umbes 500 liiget. Tartu koguduse esimees oli:
- Gavriil Sõštšikov (−1930)
- Andrei Kabatski (1930–)
Tartu vanausuliste palvelale ehitati 1931. aastal arhitekt Anatoli Podtšekajevi projekti järgi juurde eeskoda ja kellatorn ning palvela ehitati ümber.
Regulaarselt toimusid vanausuliste kongressid, tegutses kesknõukogu ning 22. aprillil 1936 asutati Vanausuliste Usuühingute Liit Eestis. Vanausuliste esindaja Pjotr Baranin oli Riigikogu liige II Riigikogu (1923–1926) ja III Riigikogu (1926–1929) koosseisus.
Ehitati uusi palvemaju ning täiendati olemasolevaid vanausuliste palvemajadele viitavate ehitiste ja detailidega, mis olid olnud tsaariajal keelatud. Kokku ehitati 1920.–1940. aastatel neli uut palvelat ning kuues palvelas tehti juurde- ja ümberehitusi.
Vanausulised Eesti NSV-s
Nõukogude võim likvideeris vanad kultuurharidusseltsid ning alustas repressioone vaimsete liidrite vastu. Kolhoosikord lõikas läbi vanausuliste elukorralduse majanduslikud juured, nende külad tühjenesid. Palvemajades käimist jätkasid peamiselt naised ja eakamad inimesed.
Vanausulised taasiseseisvunud Eestis
Vanausu taassünd algas 1995. aastal, kui taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Eestis on registreeritud 11 vanausuliste kogudust: 9 Peipsimaal; Tallinnas ja Tartus kummaski üks.
Tallinna koguduste vaimulikud:
- Ivan Kašev (Иван Федорович Кашев, 1945–1949),
- Mihhail Abakanov (Михаил Александрович Абаканов, 1949–1961),
- Andrian Rogozin (Андриан Леонидович Рогозин, 1961–1965),
- Mina Baranov (Мина Иванович Баранов, 1966–1992),
- Anna Vankova (Анна Борисовна Ванькова, 1992–), ja koguduse esinaine Aleksandra Fomina (Александра Ефимовна Фомина).
Eestist on pärit tuntud vanausu ikoonikirjutaja Gavriil Frolov (1854–1930) ning tema õpilased Pimen Sofronov (1898–1973) ja Mark Solntsev (1899–1957).[6]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
