Eduard Reissaar

Eduard Gustav Reissaar (26. aprill 1899 Uue-Kariste vald, Pärnumaa – 6. mai 1989 Fort Lauderdale, USA) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant, 1940).

Elukäik

Eduard Reissaar lõpetas 1917. aastal Pärnu Eesti Kooliseltsi reaalgümnaasiumis 6. klassi. Asus vabatahtlikuna teenima Vene sõjaväes. Teenis 1. juulist kuni 5. detsembrini 1917 267. jalaväepolgus. Tuli sealt üle Eesti rahvuslikesse väeosadesse ning asus 5. detsembril 1917 teenima Tartus tagavarapataljonis, kust ta 27. jaanuaril 1918 viidi üle 2. Eesti jalaväepolgu 3. pataljoni 10. roodu. 13. märtsil 1918 saatsid Saksa okupatsioonivõimud üksuse laiali ning Reissaar demobiliseerus. 1918. a. sügisel asus samas Pärnu koolis õppima 7. klassis, kuid 28. detsembril lahkus koolist vabatahtlikuna rindele.

Osales Eesti Vabadussõjas, asus vabatahtlikult teenima Pärnu Kaitseliidu Kooliõpilaste salgas. 28. detsembril 1918 lähetati nende salk 6. jalaväepolgu 2. pataljoni 5. rooduga rindele. 22. jaanuaril viidi kogu salk üle kitsarööpmelise soomusrongi nr. 1 meeskonda. 5. juunil 1919 ülendati Reissaar hea teenistuse eest kapraliks.

12. juulil 1919 saadeti sõjakooli teisele sõjaaegsele lipnike kursusele. Lõpetas sõjakooli sõjaaegse kursuse 31. augustil 1920, ülendati samast päevast lipnikuks ning määrati teenima Kuperjanovi partisanide polku. Seal sai Reissaare'st 2. kompanii nooremohvitser.

16. jaanuaril 1921 Kuperjanovi partisanide polk likvideeriti ning Reissaar suunati teenima 6. jalaväepolku. 1. augustil 1921 saadeti ta sealt edasi 2. jalaväepolku, kus määrati 5. kompanii nooremaks ohvitseriks. Järgneva poole aasta jooksul toimus veel mitmeid ümberpaigutusi rügemendi sees, kuni 15. veebruaril 1922 saadeti Reissaar pika-ajalisele puhkusele kuni reservi arvamiseni.

Reissaar reservi minna ei soovinud ning 26. aprillil 1922 õnnestus tal teenistusse saada 5. jalaväerügemendi koosseisus olnud Kalevlaste Maleva pataljoni. 1. juulil 1922 viidi ta sealt üle 10. jalaväerügementi. 15. märtsil 1924 asus Reissaar teenima Lennuväerügementi.

Lennurügemendis lähetati ta õppejaoskonda lendurite ja lendurvaatlejate kursusele lendurite klassi. Lõpetas 17. juulil 1925 Lennukooli ning kinnitati 20. juulil s.a. sõjaväelenduri kutses. Määrati Tagavaraeskadrilli lenduriks. Sama aasta sügisel said leitnant Evald Döring ning nooremleitnandid Eduard Reissaar, Mihkel Parsmann ja Ervin Martson korralduse asuda Claude Scudamore Emery käe all lendurinstruktoreiks õppima. Lõpetas kursused 23. märtsil 1926 hindele "hea".

5. oktoobril 1926 saadeti Reissaar Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustesse alalisväe ohvitseride täienduskursusele. 1. aprillil 1927 formeeriti Lennuväerügement ringi ning leitnant Eduard Reissaar määrati 9. (õppe)eskadrilli instruktori kohusetäitjaks. Õppis tegelikult sel ajal endiselt täienduskursusel ja lõpetas need 16. juunil 1927 ning lähetati siis 9. eskadrilli. 1928. aastal õppis lennukoolis korraldatud täienduskursusel inglise instruktori G. C. Gardineri käe all kasutama Suurbritannia Kuninglike Õhujõudude õppemeetodeid. Lõpetas need kursused 22. septembril 1928.

1. mail 1929 määrati ta eskadrillis nr. 9 rühmaülemaks. 10. veebruaril 1930 viidi ta üle eskadrilli nr. 1 ning määrati selle ülema kohusetäitjaks. 1. juulil 1930 senised Lennuväerügementi kuulunud väeosad iseseisvusid ning kapten Eduard Reissaar nimetati Üksiku Lennuväedivisjoni nr. 3 ülema kohusetäitjaks. 24. aprillil 1935 määrati ÜLD nr. 3 ülemaks.

Aastatel 1936 kuni 1938 õppis Kõrgemas Sõjakoolis ning väitekirja kirjutamata lõpetas selle juhtimise ning staabiteenistuse alal 31. augustil 1938 hindele "rahuldav".

30. septembril 1940 määrasid Nõukogude okupatsioonivõimud E.Reissaare Eesti 3. lennuväedivisjoni likvideerimiskomisjoni liikmeks. 1. oktoobril 1940 viidi üle Punaarmee Sõjavägede staapi. 15. novembril 1940 sealt omakorda üle sõjaväe varustusvalitsuse üldosakonda. 1. jaanuarist 1941 vabastasid okupatsioonivõimud ta teenistusest koosseisude vähendamise tõttu.

Pärast Teise maailmasõja algust ja vabanemist Nõukogude Liidu okupatsioonist 1941. aastal, mil Saksa okupatsiooniväed hõivasid Eesti (1941–1944), määrati ta 1941. aasta sügisel Tallinna-Harju Prefektuuri prefektiks.

4. detsembrist 1941 määrasid võimud ta Eesti Omakaitse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse ülemaks, alates 1943. aastast politseidirektoriks.

1944. aastal evakueerus Eduard Reissaar Saksamaale, kus sattus 1945. aastal Prantsuse sõjavangi; hiljem emigreerus Ameerika Ühendriikidesse.

Emigratsioonis tegutses Eduard Reissaar Eesti Vabadusvõitlejate Liidu (EVL) esimehena.

Auastmed

• Lipnik - 1920
• Nooremleitnant - 1923
• Leitnant - 1925
• Kapten - 1930
• Major - 1933
• Kolonelleitnant - 1940

Tunnustus

• Vabadussõja mälestusmedal, 1922
• Priikooli õigus kuni ülikooli lõpetamiseni, 1922
• Läti Vabariigi iseseisvuse 10. aasta mälestusmedal, 23. mai 1929
• Kotkaristi IV klassi teenetemärk, seeria 1737, 1936^[1]

Viited

1. Teenetemärkide kavalerid^{[alaline kõdulink]}

Kirjandus

• Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani. Tallinn, 2011.

Välislingid

• Tarmo Vahter, CIA jättis Karl Linnase KGB sõjasaagiks, Eesti Ekspress, 9. oktoober 2008
• Kirje ohvitseride andmebaasis