Drag (eestindatud kujul dräg või drääg) on etenduskunsti vorm, milles inimesed etendavad soo- ja seksuaalsusega seotud stereotüüpe liialdatud viisil. Drag'i võib nii globaalselt kui ka Eesti piires pidada eraldi subkultuuriks, mis kuulub LGBT+ kogukonna hulka.[1][2]
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2021) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2021) |
Etümoloogia
Inglise keelest pärit termin drag[3] tähendab otsetõlkes eesti keelde "lohisema". Pole kindlalt teada, millal ja miks sõna drag meeste naiseksriietumise kohta kasutama hakati[4], kuid seda seostatakse teatris esineva travestiaga. Kuna naised polnud lavale lubatud ja naiste rolle mängisid mehed, kes kandsid seelikuid ja alusseelikuid, arvatakse, et drag tähistas seelikute lohisemist mööda maad.[5]
1920. aastatel hakkasid sõna "drag" kasutama kväärid ehk queer-inimesed. Üks teooria on, et sõna sisenes ühiskonda tänu polarile[6], salajasele keelele, mis sündis homoseksuaalsuse kriminaliseerimise tagajärjel Inglismaal. Polari toetus suurelt osalt teatri slängile ja seda kasutati avalikes kohtades vestluste pidamiseks.[7]
Eesti keeles kasutatakse ingliskeelset sõna drag kursiivis, eestindatud kujul on meedias kasutuses olnud ka dräg[8] või drääg.[9][10][11]
Terminoloogia
Drag-esinejad kehastuvad levinud sookäsituste ehk stereotüüpide põhjal loodud tegelaskujudesse esinemise, vaatemängu või muul meelelahutuslikul eesmärgil. Traditsiooniliselt riietuvad drag-esinejad endast erineva sugupoole rõivastesse, kehastudes mees- ja naiskarakteriteks, kuid võivad väljendada ka teisi soolisi enesemääratlusi või kunstilisi ambitsioone.[1][12][13]
Drag queen ehk drag-kuninganna on inimene, kes kehastub naiskarakteriks, ning drag king ehk drag-kuningas on inimene, kes kehastub end meeskarakteriks.[14][15] Drag-esinejad võivad olla erinevate sooliste ja seksuaalsete sättumustega.[16] Drag-tegelaste sooline määratlus võib seega kattuda etendajate enda omaga.
Drag show on vaatemäng, mis võib koosneda erinevatest tantsu- ja laulunumbritega drag-etteastetest, paroodiatest, iludusvõistlustest, püstijalakomöödiast ja muudest meelelahutuslikest etüüdidest.[15] [13]
Etendades stereotüüpe liialdatud viisil annab drag esinejatele võimaluse vaadelda, kahtluse alla seada ning laiendada ühiskonnas valitsevaid norme ja soorolle. Drag võib olla kvääride käsutuses sotsiaalne ja poliitiline vahend, mis pöörab tähelepanu soo- ja seksuaalvähemuste õigustele ning ühiskonnas valitsevate soorollide kitsaskohtadele.[17][18]
Ajalugu
Dräägi kontseptsiooni võib näha kõige varasemates meelelahutusvormides, sealhulgas Vana-Kreeka teatris. Lääne antiikkultuurides ei tohtinud naised sageli laval esineda ega näitlejateks hakata, seetõttu täitsid meesnäitlejad ka naiste rolle.[19]
1800. aastate lõpust kuni 1900. aastate keskpaigani muutus Euroopas populaarseks naissoo jäljendamine ehk female impersonation pantomiimis.[20] See oli Euroopas esimene ajastu, kus naissoo jäljendamise osana kasutati komöödiat, vastandudes tõsistele Shakespeare’i tragöödiatele ja Itaalia ooperitele.[21]
Ristiriietumise kriminaliseerimine
19. sajandil kujunes homoseksuaalsus kriminaalsete ja psühholoogiliste uuringute põhiaineks. Tavaühiskond hakkas ristiriietumist (ing. k. cross-dressing) seostama hälbiva seksuaalse käitumisega, muutes avalikkuses ristiriietumise ebaseaduslikuks ja karistatavaks.
1871. aastal arreteeriti Suurbritannias Thomas Ernest Boulton ja Frederick William Park ristiriietumise ehk avalikult naisteriiete kandmise eest. Boltoni ja Pargi juhtum sai enneolematu meediakajastuse avalikkuse hüsteeria ja paranoia tõttu seoses selle teemaga. Boulton ja Park mõisteti õigeks, kuna nad töötasid näitlejatena kohalikus ettevõttes. Kuigi nad olid arreteerimise ajal väljaspool teatrit, oli nende kaitse edukas, sest see tõestas, et nad olid näitlejad ja mängisid naiste rolle.[22]
Seaduse muudatused tõid kaasa ka Oscar Wilde'i, kuulsa romaani- ja näitekirjaniku kohtuprotsessi. Wilde mõisteti süüdi "roppude sündsusetuste toimepanemises teatud meessoost isikutega". Talle määrati kaheaastane raske töö, mille tõttu ta tervis halvenes ning ta suri kolm aastat pärast vabanemist.[23]
Drag-ballid
1920. aastatel tekkis Ameerika Ühendriikides ristiriietumise kriminaliseerimise ja segregatsiooni tõttu uus nähtus – drag-ball. Põrandaaluste LGBTQ+ kogukondade liikmed korraldasid maskiballe, et hakata vastu seadustele, mis keelasid inimestel kanda riideid, mida seostati vastassugupoolega.
Esimene drag-ball leidis aset Harlemis. Sõna ballide kohta levis peamiselt LGBTQ+ kogukondades ja nendest sai kvääridele turvaline koht kogunemiseks. Vaatamata kasvavale populaarsusele pidasid tavaühiskond drag-balle ebaseaduslikuks ja amoraalseks.
Neljateistkümne Komiteena tuntud moraalireformiorganisatsioon uuris balle perioodiliselt. 1916. aastal avaldas komitee ülevaate, milles kirjeldati üksikasjalikult ballidel nähtut, näiteks vaatepilti, milles olid "fenomenaalsed" "meessoost perverdid" välimuselt nagu naised, kallite frokkide ja parukatega. Hiljem avaldas komitee 130 visiiti kirjeldavat raportit, milles nõuti ballide tegevuse lõpetamist.
Ballidel oli oluline osa LGBTQ+ kultuuri loomisel ja säilitamisel ning Harlemist sai "homoseksuaalne meka". Ajaloolane George Chauncey on juhtinud tähelepanu sellele, et Harlem "suurendas homomaailma solidaarsust ja sümboliseeris soolise ümberpööramise jätkuvat keskset tähtsust homokultuuris".[24]
1927. aastal lavastas Ameerika stsenarist Mae West ambitsioonika lavatüki "Drag", mille jaoks ta tegi avatud kutse "päris homoseksuaalidele", et nad viimases vaatuses lava täidaksid. Etendust tehti 10 korda, enne kui see ära keelati.[25]
Drag-kultuur Eestis
1933. aastal Rahvalehes ilmunud artiklisarjas „Lilla õudus” toodi välja Tallinnas tegutsenud kohtumispaigad, nagu kultuuriklubi Must Roos ja Tereese Loss ehk Richard Valdaku kodu, kus peeti lisaks pidudele ka homoseksuaalsete meeste “pulmi”. „Lilla õuduse“ järgi kutsuti selles seltskonnas kõiki mehi naisenimedega ning Valdakut tunti Tereesena, kes laulatustseremooniaid läbi viis. Tema juures ja teisteski kodudes peeti pidusid, kus mehed kehastusid parukaid ja kleite kandes tantsijannadeks ja lauljatarideks.[26]
Eesti club kid ja drääg-kultuuri kandjaks 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses oli Helen Mahmastoli ja Kuno Tehva teemapidude seeria Vibe[27][28], kus muuhulgas anti välja parimatele dräägidele „Queen of the Year" tiitel.[29] Drag show'sid on pärast taasiseseisvumist Tallinnas korraldatud nii geilokaalides nagu X-Baar ja Club Angel[30], kui ka laiemale publikule mõeldud peopaikades nagu Club Hollywood[31] ja Sveta baar.[32]
Tallinna pikima elueaga drag-pidude sari on 2016. aastast BÄM!, mille algatasid Rene Köster ja Helina Reinjärv.[33][34] Tartus on drag show'sid korraldanud peosari Vikerruum.[35][36] 2023. aastal toimus Balti drag-kuningate võistlus esimest korda Eestis Genialistide Klubis.[37]
Klubis Hungr toimus Eesti esimeseks drääg-kooliks nimetatud ürituste seeria Pedestrian Drag School Tournament.[38][39] Paralleelselt alustas 2024. aasta jaanuaris Tartus tegevust drääg-projekt „Siinpool sood"[40], mis hõlmas sarnaselt drääg-koolile töötube, etendusi ja eriüritusi.[41][42]
Esimene kväär drag show Viljandis toimus Koidu seltsimajas 2022. aastal, eestvedajateks kultuuriakadeemia teise kursuse kultuurikorraldajad.[43]
Tuntumatest välisesinejatest on Eestis käinud Conchita Wurst[44], Betty Fuck[45][46], Freida Slaves ja tõsielusarja „RuPaul’s Drag Race'i” queenid Aquaria[47], Charity Kase[48], Keta Minaj[34], Sasha Velour[49] ja Naomi Smalls[45]. Eestis on elanud Briti-Jamaika päritolu drag queen Vanity Milan, kes võistles 2021. aastal saates „RuPaul’s Drag Race UK”.[50]
Eesti drag-esinejate hulgas on Andrus Tamme[51][52], Rene Köster ehk Chloé Lagucci[53][54], Delfi Oraakel[55][36], Eeben Früülep[56], Helgi Saldo[57], Major Danger[58], Nebraska Jones[59], Nordika[60], Paul Holmberg[9], Temake[40], Ursula Regina[61], Vilita[60] jt.
Esimese drag-esinejana osales telesaates „Ma näen su häält” drag queen Vilita 2022. aastal.[62]
Väljaspool LGBT-kogukonda
LGBT subkultuuridest väljaspool on Eestis populaarsete drag-karakteritena üles astunud näiteks Henrik Normann ja Madis Milling seriaalis „Vanad ja kobedad”, koomikud Tarmo Leinatamm, Peeter Oja ja Hannes Võrno komöödiasarja „Kreisiraadio” sketšides ning osalejad meelelahutussaates „Su nägu kõlab tuttavalt”. Naljasaates „Suur komöödiaõhtu" kehastas näitleja Juss Haasma Reet Pulli[63], 1989. aasta ETV telelavastuses „Vigased pruudid” mängisid nimitegelasi Guido Kangur ja Andrus Vaarik.[64] Laval esinevad drag'is ka Seelikukütid, 1987. aastal loodud viieliikmeline eesti naisansambel, kes on „maskeerunud meesteks”.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kuulus drag Eestis näiteks rebasteatri juurde. Tartu Ülikooli üliõpilaskorporatsioonidel oli traditsiooniks hilissügiseti nn rebasteatri korraldamine. Meeleolukates ja päevakajalistes etendustes rakendati näitlejatena eeskätt korbi noorliikmeid ehk rebaseid.[65]
1929. aastal korraldas Päevaleht "Miss Estonia" iludusvõistluse, kuhu 20-aastane sõdur Hugo Kriweler naljaviluks saatis endast pildi naisena. "Juba järgmisel päeval leidsin oma pildi lehes. Tähendab olin üks parematest," kommenteeris sõdur ise.[66][67]
Uudisleht kirjutas 1933. aastal Narva-Jõesuu kuursaalis toimunud Pariisi allilmast inspireeritud "apashide" (pr. k. Les Apaches)[68] peost, mille kostüümivõistlusel nimetati parimaks "apash-gentlemaniks" tollane vandeadvokaat Helmi Kaber: "Too rõõmust sädelew ja alati heatujuline naisjurist oli kuursaalini ilmunud Marlene Dietrichi jõesuu-pärase epigoonina: püksid jalas, pinsak seljas ja soni peas!"[69]
2017. aastal toimus NO99 teatri aktsioonina Jüri Naela lavastatud „Drag Show”, milles osalesid lavakunstikooli üliõpilased. 2019. aastal toimus „Drag Show” Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, grimmikooli ja Sakala 3 Teatrimaja ühisprojektina. Loodud sõu ehk “identiteedikabaree” kompas tegijate sõnul soolisuse piire, avastas identiteediterritooriumi uusi võimalikke mängumaid, sidudes omavahel sooloetenduse lühivormi ja stand-up komöödia.[70]
Identiteedikabaree neljandat lavastust, mis leidis aset Eesti Draamateatris 2024. aasta detsembris, kandis Eesti Rahvusringhääling osaliselt üle aastavahetuse koondsaates "Pidu Draamas ja Estonias".[71][72] ERRi nõukogu liige Varro Vooglaid kritiseeris otsust anda dräägidele eetriaega, väites, et etenduses on "demoonilise alatooniga rõvedused" ning paljulapselisi emasid solvav sisu.[73] Avalikku vabandust ERRilt nõudis ka Isamaa Perede Ühendus, pidades etendust alaealistele mittesobivaks.[74] Raadio 2-le antud intervjuus vabandas ERRi juhatuse liige Mart Luik, et rahvusringhääling ei tajunud auditooriumi ootusi ning saade oli valel ajal vales kohas.[75] Teatriarvustustes tõsteti esile etendajate mitmekesisust ja taset.[76] "Kogu etendus jääb ülespoole labasusest, sellele tasemele jõudmiseks on kahtlemata nähtud kõvasti vaeva," kirjutas Inkar Lindve.[77]
2024. aasta novembris esietendus Vanemuise teatris muusikal „Kinky Boots ehk Kirglikud kontsad", milles mängisid peaosasid Priit Võigemast ja Rolf Roosalu.[78][79] Muusikalis tegi teiste hulgas rolli drag queen Vilita.[80]
Vaata ka
Viited
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
