Ameerika Ühendriikide filmirežissöör From Wikipedia, the free encyclopedia
David Leo Fincher (sündinud 28. augustil 1962 Denveris) on USA muusikavideo- ja filmirežissöör[1]. Tema tuntuimad filmid on „Sotsiaalvõrgustik“ („The Social Network“), „Lohetätoveeringuga tüdruk“ („The Girl with the Dragon Tattoo“), „Kaklusklubi“ („Fight Club“), „Kadunud“ („Gone Girl“) ja „Benjamin Buttoni uskumatu elu“ („The Curious Case of Benjamin Button“)[1]. Ta oli ka USA draamasarja „Kaardimaja“ („House of Cards“) (2013–2018) produtsent[2].
| David Fincher | |
|---|---|
_3.jpg) David Fincher 2012. aastal „The Girl with the Dragon Tattoo“ esilinastusel Pariisis. | |
| Sünniaeg |
28. august 1962 (59-aastane) Denver, Colorado, USA |
| Elukutse | režissöör, produtsent |
| Abikaasa |
Donya Fiorentino (1990–1995) Cean Chaffin (1996–) |
| Lapsed | 1 |
David Leo Fincher sündis 28. augustil 1962. aastal USA-s Colorado osariigis Denveri linnas[1]. Ta kasvas üles San Anselmos California osariigis[1]. Tema isa oli ajakirja Life ajakirjanik ja ema vaimse tervise õde[3]. Fincherit hakkas filmindus huvitama juba väga noorena ning sellele aitas kaasa see, et tema naaber oli filmitegija George Lucas[1]. Kui Fincher oli 14-aastane, kolis ta vanemate ja kahe õega Ashlandi maakonda Oregoni osariiki, kus ta unistas San Franciscosse minemisest, et töötada Lucase filmitootmise ettevõttes[3]. Enne kui ta Lucase juurde tööle sai, oli tal teisigi filmindusega seotud töökohti, mis ainult süvendasid tema huvi eriala vastu. Kooli kõrvalt töötas ta kohalikus kinos projektsionistina, seejärel vabatahtlikuna telejaamas ning viimaks animatsiooniettevõttes[3].
19-aastaselt sai David Fincher tööd George Lucase stuudios Industrial Light & Magic (ILM). Ta töötas seal operaatori assistendina[1]. Seal töötades lõi Fincher kaasa filmidele „Twice Upon A Time“ (1983), „Return of the Jedi“ (1983), „Indiana Jones and the Temple of Doom“ (1984) ja „The NeverEnding Story“ (1984) visuaalide loomises[4]. Nende projektide abil hakkas Fincher looma enda selgesti eristuvat visuaalse loomingu stiili ning tal tekkis komme katsetada erinevate stiilidega, mis on tema filmides ka praegu eristatavad[4].
David Fincher lahkus 1984. aastal ILM-ist, et luua reklaam Ameerika Vähiliidule. Reklaamis oli vastsündinu, kes suitsetas sigaretti, mistõttu püüdis Fincher Los Angelese produtsentide tähelepanu[1]. Edasi tegi ta reklaame ettevõtetele, nagu Adidas, AT&T, Coca-Cola, Budweiser, Pepsi ja Nike[5]. 1987. aastal kaasasutas ta filmitootmisettevõtte Propaganda Films koos Dominic Sena, Greg Goldi ja Nigel Dickiga[5].
Järgmisena hakkas ta reklaamide kõrvalt tegelema ka muusikutele visuaalide loomisega[1]. Tuntuimad muusikavideod, mis ta on lavastanud, on Madonna „Express Yourself“ (1989) ja „Vogue“ (1990) ja samuti Aerosmithi „Janie’s Got a Gun“ (1989)[1]. Neid videoid iseloomustasid üksikasjadeni läbimõeldud võtteplatsid ning osav operaatoritöö, mille abil Fincher kogus kuulsust[1]. Lisaks eelnimetatutele lõi ta muusikavideoid ka teistele tuntud esitajatele, nagu Michael Jackson ja The Rolling Stones[6].
Tema debüüt filmirežissöörina oli linateosega „Alien 3“ 1992. aastal. Kuigi see film oli Oscari-kandidaat eriefektide eest, ei võtnud rahvas seda hästi vastu[1]. See oli läbikukkumine ka Fincherile endale, sest tema koostöö 20th Century Fox filmistuudioga oli konarlik, kuna stuudio kritiseeris režissööri enda ettekujutust filmist[6]. Samas arvatakse, et fännidelt saadud kaastunne aitas üldpildis Fincheri edule kaasa[6]. Fincheri järgmine teos „Se7en“ tõi ta kui uustulnuka filmirežissööride maailma[1].
David Fincher on jätnud mulje, et talle ei meeldi tegelikult filmiloomise protsess üldse. Ta on öelnud, et naudib enda töö juures sellist stsenaariumi, mida on võimalik hästi enda peas ette kujutada, näitlejate leidmist, proove ning kõiksugu kohtumisi või koosolekuid[5]. Sellega tema kiidusõnad lõppevad ning ta on isegi öelnud, et vihkab ülejäänu tegemist[5]. Tema töövõtted pole samuti kõigile meelepärased. Fincher on kurikuulus selle tõttu, et on nõudlik ja tema võttepäevad on alati pikad, kuna ta palub, et ühte stseeni tehtaks väga mitu korda[7].
David Fincheri loomingut on palju analüüsitud. Esmapilgul tunduvad kõik tema filmid sellised, mis uurivad tänapäevase meessoost ameeriklase psühholoogilist ja emotsionaalset seisundit ning seda naistegelaskujude arvelt. Tegelikult on pigem nii, et Fincheri loodud meeskarakterid käituvad hulljulgelt ja tema loodud naiskarakterid teavad. See tähendab, et Fincheri filmides on naistegelased tihtipeale need, kes teavad vastuseid ka ilma kogemusteta, kuid meestegelased peavad lahenduseni jõudmiseks tegema hulljulgeid tegusid või sattuma õudsetesse olukordadesse.[4]
David Fincheri loome on väga omanäoline ning selle peamisi tunnusjooni on pimedalt valgustatud filmid. Ta on ise oma tumedate kaadrite peale öelnud: „Sellisel viisil näen mina maailma.“ Ta on enda vähest valgustust põhjendanud ka sellega, et tema meelest on tihtipeale võtteplatsid ülevalgustatud, mistõttu ei tundu näitlejate nahk enam reaalne või valguse peegeldumine ei näe õige välja.[5]
Näiteks Fincheri filmi „Fight Club“ puhul kiideti tema head režissööritööd, sest temale omaselt käis süngete teemade käsitlemine käsikäes tumedalt valgustatud kaadritega. Lisaks oli selles tunda ühiskondlikke mõjutusi: fašism, meeste marginaliseerimine ning sõjajärgne ärevus, mida saab samuti siduda nii mõnegi Fincheri muu filmiga. Seda konkreetset filmi on ka kirjeldatud kui veidrat, erootilist, mitmeti mõistetavat ning õelat loomingut. Üldistavalt iseloomustavad tema loomingut vägivald ja iroonia.[8]
| Aasta | Pealkiri inglise keeles[9] | Pealkiri eesti keeles |
| 1992 | „Alien 3“ | „Tulnukas 3“ |
| 1995 | „Seven/Se7en“ | „Seitse“ |
| 1997 | „The Game“ | „Tahad mängida?“ |
| 1999 | „Fight Club“ | „Kaklusklubi“ |
| 2002 | „Panic Room“ | „Paanikatuba“ |
| 2007 | „Zodiac“ | „Zodiac“ |
| 2008 | „The Curious Case of Benjamin Button“ | „Benjamin Buttoni uskumatu elu“ |
| 2010 | „The Social Network“ | „Sotsiaalvõrgustik“ |
| 2011 | „The Girl with the Dragon Tattoo“ | „Lohetätoveeringuga tüdruk“ |
| 2014 | „Gone Girl“ | „Kadunud“ |
| 2020 | „Mank“ | „Mank“ |
David Fincher ja tema looming on olnud oma karjääri jooksul väga mitmete auhindade kandidaadid. Hiljuti kandideeris ta 2021. aasta Ameerika filmiakadeemia auhindade Oscarile. Tema film „Mank“ sai kõige rohkemate ehk kümne auhinna kandidaadiks[10].
Muuhulgas on tema ja ta looming saanud auhindu režissööritöö eest Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemialt (BAFTA). Fincher on saanud parima Ameerika filmi eest Bodili auhinna. Ta on olnud 2007. aastal Cannes’i filmifestivali ja 2021. aastal Austraalia Filmi- ja Telekunsti Akadeemia (AACTA) auhinna kandidaat. Lisaks on teda nimetatud kõige hinnatumatele Primetime Emmy auhindadele, mida ta on ka võitnud.[9]
Erinevalt David Fincheri avatusest oma loomingu suhtes on vähe teada tema isikliku elu kohta. Ta abiellus modelli Donya Fiorentinoga 1990. aastal, kuid nad lahutasid viis aastat hiljem, 1995. aastal[11]. Neil sündis 1994. aastal tütar, kelle nimi on Phelix Imogen[11]. Praegu on Fincher koos enda kauaaegse produtsendi Cean Chaffiniga[3]. Nad olid töökaaslased kolm aastat enne kui neist sai paar[3].
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
