Daniel Defoe

Daniel Defoe (õieti Daniel Foe; u 1660. aasta, London – 21. aprill või 26. aprill 1731, London) oli inglise kirjanik. Ta on maailma kirjandusklassikasse kuuluvate romaanide "Robinson Crusoe" ja "Moll Flanders" autor.

Daniel Defoe
Sünniaeg	ca. 1660
Surmaaeg	24. aprill 1731
Amet	kirjanik, äriinimene, luuletaja, kirjastaja

Daniel Defoe

Elukäik

Daniel Foe (prantsuse aadliseisuse tunnuse "de" lisas ta oma nimele ise) sündis 1659., 1660. või 1661. aastal Londonis küünlategija perekonnas. Tema lapsepõlves toimus Londonis kolm dramaatilist sündmust: 1665. aastal puhkes Londoni katk, mis nõudis 70 000 inimese elu (Defoe on kirjutanud sellest raamatu); 1666. aastal möllas Londoni tulekahju, kus jäid Foede linnaosas alles vaid kolm maja, kaasa arvatud nende oma; ja 1667. aastal tungis Hollandi sõjalaevastik Thamesi jõele ja ründas Londonit. Isa kasvatas Danieli rangelt puritaanlikus vaimus (puritaanid olid inglise kalvinistid ehk mitteanglikaani protestandid) ning hariduse sai poiss Stoke Newingtonis Charles Mortoni lahkusuliste õppeasutuses. Tema kirjutamisstiilis arvatakse olevat Mortoni mõju (Charles Mortonist sai hiljem Põhja-Ameerikas 1636. aastal asutatud Harvardi Ülikooli asepresident).

Kirikuteenri asemel sai Danielist kaupmees, kes ajas äri riiete, tubaka, austrite ja veiniga. Kaubandus oli ta lemmikteema hilisemates pamflettides ja esseedes. Ise ei tegutsenud ta sugugi alati oma kirjutiste kohaselt. Ta oli laia joonega mees – ostis maamõisa ja laeva ning pidas parfüümi koostisosa saamiseks aafrika tsiibeteid. Samas ei saanud ta kuidagi lahti oma võlgadest ja ta kaevati kaheksa korda kohtusse.

1684. aastal abiellus Defoe Mary Tuffleyga. Neile sündis kaheksa last, kellest kuus jäid elama. Hoolimata naise kopsakast kaasavarast oli Defoe kogu elu kimpus võlgadega ning püüdis end võlausaldajate eest varjata.

1685. aastal osales Defoe Charles II vallaspoja James Scotti korraldatud protestantide mässus, millega üritati James II troonilt tõugata. Mäss suruti maha ja Scott hukati, ent Defoe pääses vangivõtmisest ja kohtunik George Jeffreysi Verise vandekohtu küüsist. (Pärast mässu olevat Defoe redutanud surnuaias ja näinud ühel hauakivil nime Robinson Crusoe, mille pannud hiljem oma kuulsaima romaani peategelasele.) 1688. aastal veretult toimunud Kuulsa revolutsiooni ajal, millega sunniti James II pagendusse ning troonile tõusid ta tütar Mary II ja väimees William III, astus Defoe Williami armeesse. Ta tegutsedes laevade kindlustamise alal, kuid läks 1692. aastal Prantsusmaaga peetud sõja ajal pankrotti. Ta vara arestiti võlgade pärast, isegi tema tsiibetid võeti ära. Ta ise pages Bristoli võlgnike varjupaika, kust pidas võlausaldajatega läbirääkimisi, ning mõne aja pärast õnnestuski tal peaaegu kõigist võlgadest ajutiselt vabaneda. Hakkas ta ju raha teenima ka ajakirjaniku ja kirjanikuna.

1695. aastal lahkus Defoe Inglismaalt, ja kui ta naasis, sai temast William III soosikuna klaasikohustuse komisjoni arvepidaja (komisjon kogus elanikkonnalt maksu, milleks oli kindlaksmääratud arv pudeleid). Ühtlasi oli ta William III salaagent. Aastatel 1696–1703 ehk kuni oma vangistamiseni pidas ta Tillburys Essexi krahvkonnas tellise- ja katusekivivabrikut.

Defoe esimene märkimist väärt kirjatöö oli "An Essay upon Projects" ("Essee projektide üle", 1697), kus oli toodud rida abinõusid sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamiseks. Oma kuulsaimas poeemis "The True-Born Englishman" ("Puhastverd inglane") pilkas ta mõningate ringkondade püüdu rahvuslikule verepuhtusele, kaitstes seega Hollandist pärit kuningat William III-t. 1702. aastal kirjutas ta oma kurikuulsa pamfleti "The Shortest Way With the Dissenters" ("Lühim tee dissenteritest jagusaamiseks"), millega naeruvääristas tooride verejanulist püüdu puritaanlust välja juurida. Toore too pamflett aga naerma ei ajanud, nad panid Defoe Newgate’i vanglasse. Seal sepistas ta poeemi "Hymn to the Pillory" ("Kiidulaul häbipostile"). Seda poeemi müüdi tänavail, ja kui Defoe siis häbiposti pandi, olevat rahvas kivide ja muuga loopimise asemel visanud talle lilli ja joonud ta terviseks. Troonile oli just tõusnud kuninganna Anna, tooride mõjuvõim oli seks korraks otsa saamas ning Defoe vabastati vanglast tingimusel, et ta hakkab viigide (Whigs) valitsuse heaks spioneerima. Ta nuhkiski Šotimaal šotlaste meelsuse järele ja sai teada, et enamik neist ei taha sugugi Inglismaaga uniooni astuda. Siiski kehtestas Inglismaa 1707. aastal Inglise-Šoti uniooni, mis püsib Ühendkuningriigis tänini.

1703. aastal tabas Briti saari ainsa teadaoleva juhuna orkaan, mille tõttu hukkus 8000 inimest. Defoe kirjutas nähtu põhjal romaani "The Storm" ("Torm").

Ajakirjanikuna kirjutas ta mitme varjunime all ning sai tuntuks oma terava keele poolest. Tema kirjutised olid väga populaarsed, kuid samas tõid need talle ka rohkesti vaenlasi. 1715. aastal ta koguni vangistati laimamise eest. Hispaania Pärilussõja ajal asutas ta perioodikaväljaande A Review of the Affairs of France and of All Europe (Ülevaade Prantsusmaa ja kogu Euroopa asjadest), mis ilmus katkematult aastatel 1704–1713, algul korra, hiljem kolm korda nädalas, ja sarnanes tänapäevaste ajalehtedega. Aastatel 1716–1721 andis ta välja veel mitut ajalehte.

Tänini kestva tuntuse toonud romaanid kirjutas ta vahemikus 1719–1724: aastal 1719 ilmus "Robinson Crusoe", aastal 1720 "Captain Singleton" ("Kapten Singleton"), aastal 1722 "Colonel Jack" ja "Moll Flanders" ning aastal 1724 "Roxana: The Fortunate Mistress" ("Roxana, õnnelik emand").

Romaani "Robinson Crusoe" peetakse üheks maailma tuntuimaks ilukirjandusteoseks. Robinsoni prototüüp oli šotlane Alexander Selkirk, kes jäeti 1704. aastal karistuseks allumatuse eest ta omal valikul Juan Fernandeze saarele Vaikses ookeanis, sadade kilomeetrite kaugusele Tšiili rannikust. 1709. aastal korjas kapten Woodes Rogers ta sealt üles. Defoe merehädaline Robinson elas aga üksikul saarel 28 aastat.

Kohe pärast ilmumist "Robinson Crusoe" lugejate poolehoidu ei võitnud ning Jonathan Swift üritas seda teost oma romaanis "Gulliveri reisid" koguni parodeerida. Hoopis romaan "Moll Flanders" sai väga populaarseks ja tõi autorile ta eluajal kuulsuse. Defoe oli ajakirjanikuna kirjutanud mitmel korral kurjategijaist ning loonud endale seeläbi seaduserikkujaist kirjutaja maine.

Väga tuntud on Defoe "A Journal of the Plague Year" ("Katkuaasta päevik", 1722). Kuivõrd dokumentaalne see teos on, pole teada, sest katku ajal oli Defoe vaid umbes viieaastane. Teada on, et ta töötas läbi katkuaega kajastanud dokumendid.

Ühes esseede, pamflettide, poeemide, äri- ja pereteemaliste käsiraamatute, reisijuhi ja muude kirjutistega loetakse Defoe loomepärandi suuruseks 545 teost. Inglise realistliku proosa rajaja Daniel Defoe suri 1731. aastal, olles parasjagu hädas võlausaldajatega.

Teosed eesti keeles

• "Robinson Crusoe". Tõlkinud M. Kirschbaum (Marta Lepp). Tallinn, Rahvaülikool 1919
• "Moll Flanders". Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kalevi Kvell. Pärnu, Jumalikud Ilmutused 2007 ISBN 978-9985-9787-2-6
• "Moll Flanders" ("Kuulsa Moll Flandersi õnnelikud ja õnnetud juhtumused"). 1. ja 2. osa. Tõlkinud Eva Luts. Tartu, Fantaasia 2007 ISBN 978-9949-420-55-1 ISBN 978-9949-420-56-8 (1. kd.) ISBN 978-9949-420-58-2 (2. kd.)
• "Dorothy Dingley vaim" (raamatus "Kinnimüüritud tuba. Kuulsaid jutte: hirmu, õudust ja põnevust". Koostanud ja järelsõna Kalle Kurg, inglise ja prantsuse keelest tõlkinud Triin Sinissaar. Tallinn, Ilo 2009, lk. 10–18. ISBN 978-9985-57-895-7)

Välislingid