Viigide Partei

See artikkel räägib aastatel 1678–1859 eksisteerinud erakonnast. Ameerika Ühendriikide erakonna kohta vaata artiklit Viigide Partei (Ameerika Ühendriigid).

Viigid (inglise keeles Whigs) oli 18. ja 19. sajandil Ühendkuningriigis tegutsenud erakond. Partei kujunes välja 17. sajandi lõpus ning oli üks kahest peamisest poliitilisest jõust Suurbritannias kuni 1850. aastateni, mil see muutus Liberaalse Parteiga.

---

Viigid
Whigs
Juhid	Robert Walpole William Pitt George Grenville Charles James Fox Charles Grey William Lamb John Russell Henry John Temple
Asutamine	1678
Lõpetamine	1859
Ideoloogia	Whiggism Liberalism Klassikaline liberalism Konservatiivne liberalism Parlamendi suveräänsus
Poliitiline spekter	Tsenter kuni vasaktsenter

Viigide Partei sai alguse 1680. aastatel, kui grupp poliitikuid hakkas toetama parlamendi ülemvõimu kuninga üle. Partei nimi "viigid" tulenes algselt šoti presbüterlaste hüüdnimest. Viigid toetasid konstitutsioonilist monarhiat, parlamendi ülemvõimu, usuvabadust (eriti protestantidele), majanduslikku liberalismi ja reforme.

Viigide Partei olulisemad ajajärgud olid nende domineerimine aastatel 1714–1760 Robert Walpole'i juhtimisel, William Pitt noorema reformid 1780. aastatel ning Suure reformiseaduse vastuvõtmine 1830. aastatel. Erakonna tuntumad juhid olid näiteks Charles James Fox, William Ewart Gladstone (hiljem Liberaalse Partei liider) ja Lord John Russell.

Viigide Partei oli oluline jõud Briti poliitilise süsteemi kujunemisel. Partei ideed ja põhimõtted mõjutasid hilisemat Liberaalset Parteid ning on osaliselt nähtavad ka tänapäeva Briti poliitikas. 1850. aastateks oli Viigide Partei järk-järgult asendunud Liberaalse Parteiga, mis jätkas paljusid viigide ideesid ja põhimõtteid.

Vaata ka

• Suurbritannia Kuningriik
• Patriot Whigs
• Viigide Partei (Ameerika Ühendriigid)

Kirjandus

• Black, Jeremy (2001). Walpole in Power. Stroud: Sutton. ISBN 0-7509-2523-X.
• Brewer, John (1976). Party Ideology and Popular Politics at the Accession of George III. Cambridge: Cambridge University Press.
• Cannon, John Ashton, toim (1981). The Whig Ascendancy: Colloquies on Hanoverian England. Edward Arnold. ISBN 0-7131-6277-5.
• Carswell, John (1954). The Old Cause: Three Biographical Studies in Whiggism. London: Cresset Press.
• Dickinson, H. T. (1973). Walpole and the Whig Supremacy. English Universities Press. ISBN 0-340-11515-7.
• Elofson, Warren M. The Rockingham Connection and the Second Founding of the Whig Party 1768–1773 (1996).
• Fairlie, Henry. "Oratory in Political Life," History Today (Jan 1960) 10#1 pp 3–13. A survey of political oratory in Britain from 1730 to 1960.
• Feiling, Keith; A History of the Tory Party, 1640–1714, 1924 online edition Arhiiviversioon.
• Feiling, Keith; The Second Tory Party, 1714–1832, 1938 online edition Arhiiviversioon.
• Forbes, Suzanne. "Whigs and Tories, 1709–1712." inPrint and Party Politics in Ireland, 1689-1714 (Palgrav
• Halevy, Elie. A History of the English People in the Nineteenth Century, III; the Triumph of Reform (1830-1841) (1950) online
• Hill, Brian W. British parliamentary parties, 1742-1832 : from the fall of Walpole to the first Reform Act (1985) online
• Harris, William (1885). The History of the Radical Party in Parliament. London: Kegan Paul, Trench & Co.
• Hay, William Anthony (2005). The Whig Revival: 1808–1830. Studies in Modern History. Palgreave Macmillan. ISBN 1-4039-1771-X.
• Holmes, Geoffrey. "British Politics in the Age of Anne" (2nd ed. 1987).
• Jones; J. R. The First Whigs: The Politics of the Exclusion Crisis, 1678–1683, 1961 online edition.
• McCallum; Ronald Buchanan. The Liberal Party from Earl Grey to Asquith (1963).
• Marshall, Dorothy. Eighteenth Century England (1962) online. A standard scholarly history.
• Mitchell, L. G. (1971). Charles James Fox and the Disintegration of the Whig Party, 1782–1794. London: Oxford University Press. ISBN 0-19-821838-9.
• Mitchell, Austin (1967). The Whigs in Opposition, 1815–1830. Oxford: Clarendon Press.
• O'Gorman, Frank (1989). Voters, patrons, and parties: the unreformed electoral system of Hanoverian England 1734–1832. Clarendon Press.
• Plumb, J. H. (1967). Growth of Political Stability in England 1675–1725. London: Macmillan.
• Reid, Loren Dudley. Charles James Fox: A Man for the People (1969) online
• Roszman, Jay R. "'Ireland as a Weapon of Warfare': Whigs, Tories, and the Problem of Irish Outrages, 1835 To 1839." Historical Journal 60.4 (2017): 971–995.
• Southgate, Donald. The passing of the Whigs, 1832-1886 (Macmillan, 1962) online.
• Speck, W. A. Stability and Strife: England, 1714–1760 (1977), A standard scholarly history.
• Trevelyan, George Otto. The Early History of Charles James Fox (1880) online edition.
• Williams, Basil, and C. H. Stuart; The Whig Supremacy, 1714–1760 (1962) online, a standard scholarly survey
• Willman, Robert. "The Origins of 'Whig' and 'Tory' in English Political Language." Historical Journal 17, no. 2 (1974): 247–64. online.
• Woodward; E. L. The Age of Reform, 1815–1870 (1938) online