Bosnia banaat

Bosnia banaat (bosnia keeles Banovina Bosna / Босɖɴскɖ бɖɴоvнɴɖ) oli keskaegne riik, mis hõlmas enamuse sellest, mis nüüd on Bosnia ja Hertsegoviina, samuti Dalmaatsia, Serbia ja Montenegro osi. Kuigi nominaalselt Ungari kuningriigi vasall, oli Bosnia banaat de facto sõltumatu riik. See eksisteeris aastani 1377, kui see kuulutati kuningriigiks, kui Bosnia kuningaks krooniti Tvrtko I. Suuremat osa selle ajaloost iseloomustas usupoliitiline vaidlus, mis pöörles ümber põlise Bosnia kiriku, mida pidasid ketserlikuks nii katoliku kui ka Õigeusu kirik, kusjuures katoliku kirik oli eriti vaenulik ja kiusas selle liikmeid taga ungarlaste kaudu.

Bosnia banaat Bosanska Banovina Босɖɴскɖ бɖɴоvнɴɖ Banatus Bosniensis 1154–1377
Banaat 1373. aastal, veidi enne kuningriigiks ülendamist
Valitsusvorm	banaat
Osa	Ungari kuningriigist
Järgnev Bosnia kuningriik

Ajalugu

Aastal 1136 tungis Ungari kuningas Béla II esimest korda Bosniasse ja asutas tiitli "Bosnia ban", esialgu vaid autiitlina oma täiskasvanud pojale László II-le.

12. sajandi kestel tegutsesid Bosnia valitsejad üha enam iseseisvamalt Ungarist ja/või Bütsantsist. Tegelikult omasid välisvõimud väikest kontrolli mägisel ja mõnevõrra ääremaal, millest Bosnia koosnes. Eriti ban Borić oli aastal 1154 tähtis isik, olles Ungari kuninga liitlane. Ta osales liidus Ungari ja Serbiaga pealetungis bütsantslaste vastu, jõudes lõunas kuni Braničevoni.

Bütsants Komnenoste dünastia lõpus, u 1180

Bütsantsi keiser Manuel I Komnenos vallutas Bosnia ungarlastelt aastal 1166 ja nimetas Bosnia põliselaniku Kulini banaadi kuberneriks. Kulin oli Bosnia teine ban ja tal õnnestus vabastada Bosnia Bütsantsi mõju alt liidu kaudu Ungari Béla III, Miroslav Zavidovići ja Serbia Stefan Nemanjaga, kellega koos sõdis ta aastal 1183 edukalt bütsantslaste vastu. Bosnia tagas rahu, kuigi jätkas Ungari vasallina.

Kulinil oli võimas mõju Bosnia varajase ajaloo arengule ja tema võimu all oli "Bosnia rahu ja õitsengu ajastu". Aastal 1189 andis ban Kulin välja esimese kirjutatud Bosnia dokumendi, mida nüüd tuntakse ban Kulini hartana, kirja pandud bosančicas, mis puudutas kaubandussuhteid Ragusa (Dubrovniki) linnaga. Kulini valitsemine tähistas ka vaidluste algust, mis puudutasid põlist Bosnia kirikut (bogomiilide haru), kristlikku sekti, mida pidasid ketserlikuks nii katoliku kui ka õigeusu kirik.

Aastal 1203 süüdistas Serbia suurvürst Vukan Nemanjić Kulinit ketserluses ja esitas ametliku kaebuse paavstile. Kulin päästis Bosnia leidlikult ristisõjast, mida paavst kavatses käivitada, märkides, et ta oli alati ustav katoliiklane. Vastuseks Ungari püüetele kasutada kirikupoliitikat osas, mis puudutas ühe võimalusena nõuda suveräänsust Bosnia üle, korraldas Kulin aastal 1203 kohaliku kiriku juhtidega nõupidamise ketserlusest loobumiseks. Vaatamata sellele jäid Ungari ambitsioonid muutumatuks kaua pärast Kulini surma aastal 1204, vaibudes alles pärast edutut sissetungi Bosniasse aastal 1254. Kulini poliitikat jätkas pärast bani surma aastal 1204 halvasti tema poeg ja pärija ban Stjepan, kes näib olevat jäänud katoliku kirikuga. Stjepan kukutati lõpuks aastal 1232.

Bosnia kirik asendas Stjepani jõuga aadlimehe Matej Ninoslaviga (1232–1250). See põhjustas halvad suhted Serbiaga, kuna eelmine valitseja oli sugulane Nemanjićitega. Umbes sel ajal pöördus Matej sugulane Prijezda I tagasi katoliiklusse (ta oli varem olnud lühikest aega Bosnia kirikus). Matej Ninoslav muutis kiiresti oma fanaatilist katoliiklikku ja Bosnia kiriku vastast suhtumist ja muutus lõpuks krstjani kaitsjaks. Aastal 1234 andis Ungari kuningas András II Bosnia banaadi herceg Kolomanile. Asja tegi halvemaks see, et seaduslik järglane Bosnia troonile, Kulinićist Usora krahv Sibislav, endise bani Stjepani poeg, alustas rünnakut Ninoslavi positsioonidele püüdega võtta Bosnia endale. Paavst Gregorius IX asendas ketserliku Bosnia piiskopi aastal 1235 Johannes von Wildeshauseniga, kes siis oli Dominiiklaste ordu ordumeister ja kuulutati hiljem pühakuks, ning kinnitas herceg Kolomani uueks seaduslikuks Bosnia baniks. Piiskop Johannese ja Ungari herceg Kolomane juhitud ristisõdijad tungisid Bosniasse ja alustasid sõda, mis kestis viis aastat. Sõda kasvatas vaid toetust ban Matej Ninoslavile, kui vaid krahv Sibislav asus paavsti poolele. Matej väljastas 22. mail 1240 edikti Ragusa vabariigile, märkides, et ta pani selle oma kaitse alla, kui Serbia kuningas Vladislav Nemanjić peaks ründama. Ragusa toetus oli oluline Matej Ninoslavi sõjakäikude toetamiseks.

See oli ka vastuseks väga halbade suhete tõttu Bosnia ja Serbia vahel, kui Serbia ei saatnud Matejle abi, mis oli vastuolus traditsioonilisele liidule. Koloman andis Bosnia valitseja tiitli Matej kaugele nõole, Prijezdale, kuid Prijezda suutis Bosniat valitseda vaid kaks või kolm aastat. Aastal 1241 tungisid Ungarisse tatarlased, nii taandus Koloman Bosniast. Matej Ninoslav taastas kohe kontrolli Bosnia üle, kui Prijezda põgenes Ungarisse maapakku. Edikt Ragusale anti uuesti välja märtsis 1244. Matej sekkus kodusõtta, mis puhkes Horvaatias Trogiri ja Spliti vahel, olles Spliti poolel. Ungari kuningas Béla IV oli väga pettunud ja pidas seda vandenõuks, nii saatis ta kontingendi Bosniasse, kuid Matej tegi seejärel rahu. Aastal 1248 päästis ban Ninoslav kavalalt Bosnia veel ühest paavsti ristisõjast, mida nõudis Ungari peapiiskop.

Ninoslavi pojad võitlesid Bosnia tiitli eest, kuid Ungari kuningas suutis taastada Bosnia bani ametisse Prijezda I (1250–87). Ban Prijezda vaenas halastamatult Bosnia kirikut. Aastal 1254 vallutas Horvaatia ban lühikeseks ajaks Zahumlje Serbia Raška kuningalt Uroš I Nemanjićilt Ungari sõja ajal Serbia vastu, kelle liitlane oli Bosnia, kuid rahu tagastas Zahumlje Serbiale.

Stjepan II Kotromanići valitsemise ajal olid kõik kolm kirikut Bosnias esindatud.

14. sajandi keskpaigaks jõudis Bosnia tippu ban Tvrtko I Kotromanići all, kes tuli võimule aastal 1353 ja kroonis end 26. oktoobril 1377.

Vaata ka

• Bosnia kuningriik