Bellitsism on patsifismile vastanduv põhimõtteline suhtumine, mis õigustab sõda ja sõjapidamist. Sõda on selle arusaama kohaselt rahvusvaheliste suhete normaalne osa, mida ei tuleks vältida.
Carl von Clausewitzi peetakse bellitsismi tuntuimaks esindajaks. Tema teos "Sõjast"[1] sisaldab määratlusi sellest, mida sõda endast kujutab, miks sõdu peetakse ning miks nende pidamine on õigustatud. Clausewitzi nägemuses on sõda kontrolli all olev ratsionaalne poliitiline akt. Sõda on õigustatud viis viia ellu poliitilisi eesmärke – see on poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega.[2] Sõda on ka vägivalla akt, eesmärgiga sundida vastast enda tahtele alluma. Sealjuures on oluline see, et relvajõud alluksid poliitilisele kontrollile.
- armeel on õigus küsida valitsuselt etteantud ülesande täitmiseks vajalikke ressursse, ent armee ise ei määra ülesannete sisu;
- valitsus määratleb sõjapidamise eesmärgid, ent ta ei tohi sekkuda nende eesmärkide täitmiseks vaja minevate ressursside valikusse;
- rahva ülesanne on armeed ja valitsust toetada.
Clausewitzile on omane ka arusaam, et sõdu peetakse mingi rahva hüvanguks, sõdu toetatakse rahva poolt, ent seejuures ei ole rahvas ise see, kes sõdib.[3]
Clausewitzi arusaamal sõjast on märgatav varjukülg. See soosib jõu kasutamist poliitiliste eesmärkide nimel, taipamata selle moraalset tõsidust. Riigid on siin vaadeldud kui parimad otsustajad selle üle, millal ja mil viisil on vägivald õigustatud – seda tehakse n-ö oma rahva hüvanguks, arvestamata ülejäänud inimkonnaga. Clausewitzi pooldajad leiavad, et sõja algatamine põhineb ratsionaalsetel kalkulatsioonidel, milles arvestatakse selle eeldatavaid kasusid ja kahjusid. Nii on ka sõda teadlik valik poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.[2]
Pikemalt artiklis Sotsiaaldarvinism
Sotsiaaldarvinism on teooria, mis püüab Charles Darwini evolutsiooniteooria põhimõtteid ühiskonnale üle kanda. Selle lähenemise keskmes on olelusvõitlus: kõige tugevamad jäävad ellu ning nõrgemad peaksid välja surema. Teooria pooldajad leiavad, et kuivõrd looduses jäävad loodusliku valiku tulemusena ellu bioloogiliselt tugevamad isendid, niivõrd peaksid ka ühiskonnas välja surema need, kes ei oma rikkust ega võimu, st need, kes on nõrgemad.
Rikkust ja võimu omavad tegutsejad on selle teooria järgi paremini kohastunud neid ümbritseva sotsiaalse ja majandusliku keskkonnaga ning see annab neile eelise vaeste ees. Enamik sotsiaaldarvinismi pooldajatest leiab, et selline arusaam on ka moraalselt õigustatav. Sellest tulenevalt õigustavad sotsiaaldarvinistid ka sõda: see on ilmne näide olelusvõitlusest inimrassi seas. Sõjaliselt tugevama ellujäämine on loomulik asjade käik. Sõjas kaotanu kannatused on kõigest nende nõrkusest tulenev loomulik tagajärg. Kui seda vaadet rahvusvahelistele suhetele üle kanda, siis ilmneb, et nõrgemad rahvad või riigid jäävad olelusvõitluses tugevamatele alla enda nõrkuse tõttu ning seega peaksid nad välja surema.[4]
- Pikemalt artiklis Eliit
Mõningate eliiditeooriate puhul peetakse sõda ja vägivalda loomulikuks korrastavaks algeks (seda enamasti siseriiklikul tasandil).
- Pikemalt artiklis Anarhia (rahvusvahelised suhted)
Mõned teoreetikud väidavad, et anarhism kui selline on paratamatult sõda ja vägivalda propageeriv. See väide põhineb Thomas Hobbesi arusaamal, mille kohaselt valitseb loomuseisundis, st muuhulgas ka valitsuse puudumisel, kõikide sõda kõikide vastu. Selles seisundis on iga tegutseja eesmärk ellu jääda ning selleks on lubatud kõik vahendid.
- Pikemalt artiklis Rahvusvaheliste suhete marksistlikud teooriad
Marksism rõhutab klassivõitlust ning see on ilmne suundumus vägivalla propageerimisele nii siseriiklikul tasandil kui ka rahvusvahelistes suhetes.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
