Beetarakud
From Wikipedia, the free encyclopedia
Beetarakud (β-rakud) on pankrease Langerhansi saartes leiduvad rakud, mis sünteesivad ja eritavad insuliini ja amüliini, mis reguleerivad vere glükoosisisaldust. Beetarakud moodustavad 50–70% inimese Langerhansi saarte rakkudest.[1] I tüüpi diabeediga patsientidel on beetarakkude hulk ja võimekus vähendatud, mis põhjustab insuliini ebapiisavat eritamist ja hüperglükeemiat.[2]
Ülesanne
Beetarakkude põhiülesanne on insuliini ja amüliini tootmine ja eritamine. Veresuhkru taseme tõusmise käigus hakkavad beetarakud oma salvestatud insuliini ja amüliini eritama, samal ajal toodetakse mõlemat hormooni asemele.[3] Beetarakkude primaarsed ripsmed reguleerivad nende tööd ja energiavahetust. Ripsmete vähenemine võib põhjustada Langerhansi saarte väärtalitlusi ja II tüüpi diabeeti.[4]
Insuliini süntees
Beetarakud on imetajate ainsad insuliini sünteesivad rakud.[5] Kui glükoos stimuleerib insuliini eritamist, suurendab see samaaegselt proinsuliini biosünteesi, peamiselt translatsioonikontrolli kaudu.[3]
Insuliini geen transkribeeritakse esmalt mRNA-sse ja translateeritakse preproinsuliiniks.[3] Pärast translatsiooni sisaldab preproinsuliini prekursor N-terminaalset signaalpeptiidi, mis võimaldab translokatsiooni karedapinnalisse endoplasmaatilisesse retikulumi (rER).[6] RER-i sees lõhustatakse signaalpeptiid, et moodustada proinsuliin.[6] Seejärel toimub proinsuliini voltumine, mille käigus moodustub kolm disulfiidsidet.[6] Pärast valgu voltumist transporditakse proinsuliin Golgi kehasse, kus see siseneb ebaküpsetesse insuliinigraanulitesse, kus proinsuliin lõhustatakse, et moodustada insuliin ja C-peptiid.[6] Pärast küpseks saamist hoiavad need sekretoorsed vesiikulid insuliini, C-peptiidi ja amüliini, kuni kaltsium käivitab graanulite sisu eksotsütoosi.[3]
Translatsioonilisse töötlemise käigus kodeeritakse insuliin 110 aminohappelise prekursorina, kuid eritatakse 51 aminohappelise valguna.[6]
Viited
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.