Balti Puuvillavabrik

Balti Puuvillavabrik
Asutatud	1898
Tegevus lõpetatud	2006
Peakorter	Kopli tänav 35, Tallinn
Valdkonnad	tekstiilitööstus

1898–1940, Aktsiaselts Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik. Vene keeles Aкционерное общество "Балтийская бумагопрядильная и ткацкая мануфактура", saksa keeles AG Baltische Baumwollspinnerei und Weberei, inglise keeles The Baltic Cotton Spinning & Weaving Manufactory Ltd
1940–1941, Balti Puuvillavabrik. Vene keeles Балтийская бумагопрядильная фабрика.
1940–1941, Riiklik Balti Puuvillavabrik. Vene keeles Государственная Балтийская бумагопрядильная и ткацкая мануфактура.
1941–1944, Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik. Saksa keeles Baltische Baumwollspinnerei und Weberei.
1944–1946, Puuvillavabrik "Balti Manufaktuur". Vene keeles Государственная Балтийская мануфактура.
1946–1948, vene keeles Хлопчатобумажная фабрика "Балтийская мануфактура"
1948–1966, vene keeles Хлопчатобумажный комбинат "Балтийская мануфактура"
1966–1990, Kombinaat "Balti Manufaktuur"
1990–1991, Tekstiilikombinaat "Balti Manufaktuur"
1991–1995, Riiklik Aktsiaselts Balti Manufaktuur
1995–2006, AS Baltex 2000

Aktsiaseltsi Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik põhikirja kinnitas keiser Nikolai II 28. oktoobril 1898. Aktsiaseltsi asutajad olid John Elfenbein (Austria-Ungari konsul ja Tallinna aukodanik) ja Eugen Block (Tallinna kodanik). Aktsiaseltsi juhatus asus Peterburis.

Tehase ettevalmistustööd algasid aga juba varem, kui 24. augustil 1898 otsustas Tallinna Linnavalitsus müüa John Elfenbeinile tehase ehitamiseks 1,09 ha (50 tiinu) maad tollase Telliskopli tee ja Telliskopli lahe vahel. Sama aasta septembris müüs linnavalitsus John Elfenbeinile veel 33 tiinu maad. Peale põhikirja kinnitamist ostis aktsiaselts John Elfenbeinilt mõlemad maatükid ära. Märtsis 1899 müüs Tallinna Linnavalitsus aktsiaseltsile veel raudtee ehitamiseks 3250 ruutsülda. Kokku osteti linnalt vabriku aktsiaseltsi tarbeks 84,4 tiinu maad.^[1]

23. veebruaril 1899 alustati ehistamata alale tehase- ja eluhoonete ehitamist. Arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi ehitatud vabrik oli tollal Tallinna suuremaid ehitisi – 234 meetri pikkune peakorpus oli neljakorruseline. Peahoone valmis 1900. aasta märtsiks. 1900. aastal töötas vabrikus 134 inimest (75 ketrusosakonnas ja 59 kudumisosakonnas).^[2] Vabriku töötajad toodi Eestisse Venemaa sisekubermangudest, Narva Kreemholmist, Moskvast, Smolenski puuvillavabrikust, Lodzist jm.^[3] 1909. aastal valmis uus Balti Puuvillavabriku tootmishoone peakorpus^[4], mis 1920. aastal ühendati vanaga. Hoone põhikorpusega liitus neli viiekorruselist torni.^[5]

Ehitustöid juhtis insener Urnaski. Vabriku esimene direktor oli John Carr (endine Kreenholmi Manufaktuuri direktor) ja juhatuse esimees Aleksei Prosorov (tõeline salanõunik, hilisem Vene riigiduuma liige).^[6]

Balti Puuvillavabriku asula

Koos tööstuskompleksiga ehitati ka Sitsi tänava piirkonda elamud^[3]: direktori elamu^[7] (Manufaktuuri tn 6, arhitekt R. Knüpffer, 1899, põles 2019 maani maha), meistrite^[8] (Sitsi tn 3) ja ametnike^[9] (Sitsi tn 5) elamud (arhitektid R. Knüpffer, E. Bernhard, 1901–1905), tööliselamud Sitsi tänav 5a^[10], 5b^[11], 7^[12], 9^[13], 11^[14], 13^[15] (arhitektid Rudolf von Knüpffer, Erwin Bernhard, 1901–1905).

Vabriku asulasse ehitati endise töölisbarakis paiknenud koolimaja asemele Jacques Rosenbaumi projekti järgi 1913. aastal Balti Puuvillavabriku koolihoone^[16] (Sitsi tn 1), tehaseasula õigeusu kirik^[17] (Sitsi tn 15a), asula saun^[18] (Sitsi tn 15b), pesuköök^[19] (Sitsi tn 3a) ja abihooned^[20] (Sitsi tn 3b).

1920.–1930. aastatel ehitati Eugen Habermanni projekti järgi Balti Puuvillavabriku Tarvitajate Ühistu hoone^[21] (Sitsi tn 16). 1927. aastal ehitati suur juurdeehitis, millega hoonele lisandus sama suur maht. Mõlemad hooneosad – uus ja vana ühendati omavahel, hoone fassaad muutus kolm korda laiemaks ja maja saavutas oma praeguse ehitusmahu. Uuele tiivaosale ehitati ka kivist trepikoda, mille fassaadil aastaarv "1927". Hoone tagaosas asus Balti Puuvillavabriku haridusseltsi väikese lava ja filminäitamise võimalusega saal.

1900. aastal ehitati vabriku juurde raudteeharu, ligi 2,5-kilomeetrine laiarööpmeline raudtee. Vabrikus oli ka ligi 2-kilomeetrine kitsarööpmeline raudtee, mida kasutati peamiselt kütuseveoks katlamajja, kütusena tarvitati kuni Esimese maailmasõjani Inglise kivisütt. 1900. aastal töötas Balti Puuvillavabrikus 175 töölist ja 13 ametnikku, 1901. aastal juba 910 töölist ja 13 ametnikku, 1903. aastal 1264 töölist ja 25 ametnikku.

Enne I maailmasõda töötas vabrikus kuni 1900 töölist, vabriku direktor oli Nikanor Aljantšikov.^[22] Vabrik tootis Venemaa siseturu jaoks puuvillast lõnga, vatti ja pleegitamata riiet, mida viimistleti Peterburi tekstiilitehastes.

Balti Puuvillavabriku viiest direktorist koosnenud juhatus asus kuni 1921. aastani Petrogradis. 17. veebruaril 1921 registreeriti a/s “Balti Puuvillavabrik” põhikiri uuesti ning selle järgi pidi juhatus asuma Tallinna. Tehase peadirektoriks sai 1919. aastal Isaak Citron. Peaomanikud olid Citron ja tehase kommertsdirektor Konstantin Karl Wachmann, üks juhtivaid osanikke oli ka Eesti Panga nõukogu liige, a/s “Silva” direktor Eduard Kuusik. Citron, Wachmann ja Kuusik olid äripartnerid ka Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Pangas. 1919. aastal sõlmisid Balti Puuvillavabrik ja Sindi Kalevivabrik koostööleppe ning hiljem moodustasid Balti Puuvillavabrik, Sindi Kalevivabrik ja Kreenholmi Puuvillavabrikute valitsus sündikaadi. Konstantin Karl Wachmann oli ka Sindi Kalevivabriku juhatuse liige ja koos Citroniga üks Sindi Kalevivabriku omanikke.^[23]

1932. aastal puhkes Balti Puuvillavabriku ümber skandaal. Firma peaomanikke Isaak Citroni ja Konstantin Wachmanni süüdistati aktsiaseltsi raamatupidamise ning aruannete võltsimises kuue aasta jooksul, et saada aktsiaemissioonidest 20 miljonit krooni. Firma oli Eesti Panga kõige suurem võlglane.^[24] Citron määrati kaheks aastaks vanglasse. Ta vabastati 1935. aastal pool aastat enne tähtaega tervislikel põhjustel.^[25] Citron säilitas aktsiad firmas kuni 1940. aastani. Citron omas siis pea 50% aktsiatest, Robert Bang 25% ja Wachmann 10% aktsiatest.

1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti. 1941. aasta suvel puuvillavabrik süüdati ja õhiti enne Nõukogude vägede lahkumist Tallinnast.

Eesti NSV-s asuti 1945. aastal tööstushooneid taastama, 1970. aastal moderniseeriti sisseseadet ja 1984. aastal töötas ettevõttes 2140 töötajat.

1990. aastatel läks vabrik Singapuri tekstiilifirma Tolaram Grupp omandusse. Tekstiilifirma Baltex 2000 esimese poolaasta käive oli 185 mln krooni, 1999. aasta esimese poolaastaga võrreldes on käive tõusnud 69 mln krooni võrra. Baltex 2000 kuulus Singapuri firmale Tolaram Grupp, kellele kuulusid Eestis veel tekstiiliettevõtted Qualitex ja Baltex Nonwovens, paberivabrik Horizon Pulp Paper ning kinnisvara haldamise ja arendamisega tegelev Tolaram Investeeringud ja Al Mare spordi- ja vaba aja keskus.^[26] 2006. aastal lõpetas Tallinna vanim ketrusvabrik tegevuse.^[27]

Balti Puuvillavabriku territooriumil moodustati 5. mail 2010 Manufaktuuri tänav.^[28]

2020. aastal teavitasid AS Hepsor ja Tolaram Grupp, et investeerivad koos 100 miljonit eurot endise Balti Manufaktuuri kompleksi ala arendamisse, et luua äripindade ja 550 korteriga uus elupiirkond. Piirkonna, Manufaktuuri kvartali arenduse esimene etapina arendati Sitsi Õunaaia arenduse projekti käigus valmis 269 korterit. Uus elupiirkond on Manufaktuuri kvartali arenduse teine etapp.^[29]

Balti Puuvillavabrik

Nimi

Ajalugu

Balti Puuvillavabriku asula

Seotud ühingud ja asutused

Kroonika- ja reklaamfilmid

Telesaated

Vaata ka

Viited

Välislingid

Wikiwand - on