Authie jõgi

Authie ([o.ti]; pikardi: Eutie; (lääneflaami: Otie)) on jõgi Põhja-Prantsusmaal, mille kulg ületab Pas-de-Calais' ja Somme'i departemangud. Selle läte on Coigneux' küla lähedal. See voolab läbi Doullensi, Auxi-le-Château, Nempont-Saint-Firmini ja Namponti linnade, suubudes lõpuks Bercki lähedal La Manche'i.

Authie
Authie Frohen-sur-Authie juures Authie Frohen-sur-Authie juures
Lähe	Picardie
Suubub	La Manche 50° 23′ 30″ N, 1° 33′ 40″ E
Valgla maad	Prantsusmaa
Valgla pindala	1304 km²
Pikkus	108 km
Langus	131 m
Vooluhulk	10,8 m³/s

Selle ühtlane voog on inimkonda paljude sajandite jooksul ligi meelitanud, arendades põllumajanduskeskkonda, mis on endiselt valitsev. Authie orus, kus on palju linnu, külasid, kloostreid ja losse, on jõe kallastel rikkalik arhitektuuripärand, samas kui jõesuu moodustab Fort-Mahon-Plage'i ja Bercki vahel Picardie suudmealadele tüüpilise lahe. Piirkonnas elutseb mitmekesine taimestik ja loomastik.

Etümoloogia

Nime Authie päritolu ei ole kindlalt kindlaks tehtud. Võimalus on eelkeldi sõna *atur, tähendusega "jõgi". Ladina keeles oli see tuntud kui Alteia.

Paljud veeteede nimed, nagu Adour, pärinevad keldi mõistest alt, tähendusega "sügav" ja mis võib viidata jõesängi järsule küljele. Teine soovitus tuleneb ladinakeelsest sõnast attegia, mis tähistab iga jõe ääres elavaid kalurite ja metsameeste rühmi.

Geograafia

Jõe kulg

Authie saab alguse Coigneux'st 131 m kõrgusel, möödub Authie linnast ja liigub lääneloode suunas, lähtudes piirkonna jõevoolude (Somme, Canche) üldisest tektoonilisest orientatsioonist. See saab oma esimese märkimisväärse lisajõe Quilliene'i Thièvresis. Seejärel läheb jõgi Doullensi, kus sellesse suubub selle peamine lisajõgi (Grouche), millele järgneb Auxi-le-Château ning seejärel Argoules ja Nampont Crécy metsast põhja pool, enne kui Fort-Mahon-Plage'i ja Bercki vahel La Manche'i suubub. Marquenterre'i sisenedes, väikeste lisajõgede, eriti Fliersi tulemusena kaldub Authie kagu suunas ja moodustab seejärel Groffliersi juures estuaari. Selle säng eraldab vahetult pärast Auxi-le-Châteaud Somme'i ja Pas-de-Calais' departemangud.

Authie Mézerollesi juures

Authie lõikab lääne poole kaldu laiale platoole, millel on Artois ja Ponthieu; väike kiht pleistotseeni põhjamuda katab tulekivi savi ja kriidialust. Kriit ilmub sellesse lõikava rannikuäärse jõeoru nõlvadele, samas kui oru põhi koosneb alluuviumist.

Jõeäärne profiil on üsna järjepidev ja seda iseloomustab väike keskmine kalle (1%), intensiivsem Doullensist ülesvoolu (2,3%) ja mitte rohkem kui 0,4% Dompierre-sur-Authiest allavoolu, muutes Authie aeglase vooluga ojaks.

Jõesängi võib jagada mitmeks lõiguks:

• ülemine org lätte (Coigneux' juures) ning Occoches' ja Outrebois' vahel Doullensist allavoolu, mida iseloomustab orupõhja elupaik ja märkimisväärne kogus metsastunud katet.

• keskmine org ülaltoodud linnade ning Dompierre-sur-Authie ja Douriezi vahel, pakub paplite maastikku. Elupaik asub jõe ääres, aga ka jõega risti paljudes kuivades väikestes orgudes, mis jõuavad põhiorgu.

• alumine org, mis kulgeb Dompierre-sur-Authiest "surnud kaljunukini" Colline-Beaumonti lähedal, on tuntud paljude tiikide tõttu, mida kasutati varem kalapüügiks ja kalakasvatuseks. Külad on sageli jõest ja selle üleujutuspiirkondadest eraldatud, asudes hoopis mäenõlvade jalamil.

• La Manche'ile avatud "madalik" ja Authie laht Haut Banci ja Routhiauville'i liivaste punktide vahel, mille taga on jõe estuaar aastatuhandete jooksul vähenenud, liikudes põhja poole ning vähendades mere ja laevanduse mõju. Selles piirkonnas on mõned 12. sajandist alguse saanud talupoegade poolt ehitatud mereseinad kiirendanud looduslikku protsessi ja edendanud vasak(lõuna)kallast umbes 4 km. Parem(põhja)kallas on jõesängi liikumise suval kogenud erosiooni ja kogunemise perioode. Nende piiramiseks püstitati 1868. aastal uus meresein, mida pikendati kümme aastat hiljem, seejärel hävitas jõgi selle osaliselt enne liiva alla mattumist.

Jõgikond

Authie valgla

Authie läbib ühe hüdrograafilise tsooni, mida nimetatakse ka Authieks.

Authie saab kasu väga sirgjoonelisest valglast (1305 km²), mis vastab Artois' orule, kus jõgi kogub sümmeetrilise põhilisajõgede võrgu. Orul on asümmeetriline profiil, kus laugenõlvaline paremkallas vastandub järsunõlvalisele vasakkaldale. See sümmeetria puudumine tuleneb nõlvade erinevast tundlikkusest külmadele ilmadele, mis on seotud kvaternaari jäätumisperioodide külmumis- ja sulamistsükliga. Lõuna- või idapoolsed nõlvad on sel viisil tugeva kallakuga, erinevalt laugetest nõlvadest, mis on suunatud põhja või lääne poole. Doullensist ülesvoolu ulatub see vesikond orgu piiravatest antiklinaalidest kaugemale, kahjustades Somme'i ja Canche'i jõe vesikondi. Alamjooksul on jõe keskmine laius 10–15 m. Selle keskmine looduslik kalle on 1:1000, kuid seda kompenseerib 22 paisu olemasolu.

Kogu vesikond ulatub üle mitme piirkonna, Ponthieu ja Amiénois jõesängist lõunas ning Montreuil ja Ternois põhjas. See hõlmab täielikult või osaliselt 156 või 157 linna territooriumi (73 või 74 Somme'i, 83 Pas-de-Calais' departemangus) kokku 75 200 elanikuga (28 500 Somme'i, 46 700 Pas-de-Calais' departemangus), keskmise asustustihedusega vaid 57 in./km². Asustustihedus on orus kõrgem kui sellega külgnevatel platoodel. Ainult kuues linnas vesikonnas on rohkem kui 2000 elanikku.

Hüdroloogia

Authie igakuised arvud

Ookeanilise/pluviaalse süsteemi kontekstis on Authie suudmes ühtlane ja suhteliselt püsiv väljavool 10,8 m³/s. Jõevoolu mõjutab ookeaniline kliima, mida iseloomustab keskmine aastane temperatuur 10 °C, väga vähe pakaspäevi, suhteliselt palju sademeid (800–900 mm aastas), välja arvatud rannikuestuaari juures, kus sademeid on alla 650 mm aastas.

Ajalugu

Varaseimad märgid inimtegevusest Authie orus pärinevad u 200–300 tuhat aastat tagasi ja on seotud Moustier' kultturiga. Neandertallaste ajastust on avastatud arvukalt tööriistu. Kui org gallide perioodil asustati (ehteid, relvi ja münte on avastatud Dompierre-sur-Authiest, Rooma-eelse ajastu pühapaigast) või kui see oli Gallia Belgica osa, jäi Authie jõesäng suurtest rahvaliikumistest eemale. Suhtlusrajad ei järgi orgu idast läände, vaid ületavad selle põhjast lõunasse, sealhulgas tinatee, mis ühendas praeguse Boulogne-sur-Mer sadama enne Rooma okupatsiooniperioodi Lõuna-Prantsusmaaga, samuti Rooma teed, mis tagasid kontakti Lutetia (Pariis), Samarobriva (Amiens) ja La Manche'i vahel Gesoriacumi sadama (Boulogne-sur-Mer) kaudu. Õhust uuringud ja arheoloogilised väljakaevamised on viinud paljude suurte galloromaani talude (villa rustica) taasavastamiseni, eriti Nampontis, kuid suurte inimrühmadega linnapiirkondi pole avastatud.

1272. aastal nägi Ponthieu krahvinna Jeanne'i abikaasa Jean de Nesle ette kanali kaevamist Authie lahest Rueni, mille sadam oli hakanud mudastuma. Projekt seisis silmitsi raskustega, tööd ei alustatud ja kanali ideest loobuti 1277. aastal.

15. sajand kujutis Crècy lahingust

Alustades Crècy lahingust Saja-aastase sõja ajal sai Authie orust vastasseisu koht ja riikide lahingutes eluline küsimus. 16. sajandil Prantsusmaa ning Austria ja Hispaania Habsburgide vahelise vastasseisu käigus sai Authie piiriks prantslaste, kes säilitasid Picardie, ja Hispaania Artois' vahel pärast Madridi rahu sõlmimist 14. jaanuaril 1526 ja teise Cateau-Cambrésis' rahu sõlmimist 3. aprillil 1559. Jõe kaldad on kaetud võimsate kindlustega, prantslaste lõunas, Hispaania põhjas. 17. sajandi esimesel poolel oli see piirkond taas lahinguväli 1648. aastani Kolmekümneaastase sõja ajal ja 1659. aastani Prantsuse-Hispaania sõja ajal. Viimase lõpus tagastati 7. novembril 1659 sõlmitud Püreneede rahuga Artois Prantsusmaale, mis lõpetas Authie piiristaatuse. Kuna orus toimus palju lahinguid, viisid armeede rekvisitsioonid paljude hoonete ja külade hävitamiseni ning ajasid elanikud rajama muches (maa-alused varjupaigad). Need rajati nende külade lähedusse või sagedamini nende alla, kus nad said ohu korral oma vara ja kariloomadega varjuda. Sissepääs asus sageli kirikus, kusjuures muche asus külaplatsi all, koosnedes käikudest ja ruumidest perede ja nende loomade pidamiseks, varudest ja kogu rikkusest, mis neil oli. Somme'i ja Pas-de-Calais' departemangus on loetletud mitukümmend.

Kui Artois tagastati Prantsusmaale, jäi Authie ikkagi halduspiiriks erineva maksustaatusega provintside vahel. Jõest põhja pool ei rakendatud mitmesuguseid makse, nagu gabelle ja taille, mis tõi kaasa salakaubaveo Picardie elanike poolt, kes soovisid osta odavamat söögisoola. Piiriprobleemid ei lõppenud Ancien Régime'i langemisega ja departemangude rajamisega Prantsuse revolutsiooni poolt aastatel 1790–1791, sest Auxi-le-Château jäi Somme'i ja Pas-de-Calais' departemangu vahel kaheks jagatuks, enne kui sai viimase osaks.

19. sajandil vältisid uued sidevahendid nagu raudtee suuresti Authie orgu. Jõe pikkuses ei rajatud isegi kohalikku huvi pakkuvat raudteed. Piirkonna peamised teed ja raudteed lihtsalt ületasid jõe. Veetee ääres kulgevad ainult departemanguteed, D 319 põhja ja D 224 lõunasse, ning isegi need eemalduvad estuaari lähedal. Orus on madala tihedusega transpordivõrk võrreldes põhjapoolsete naabritega, eriti Aa.

Läbitavad departemangud ja vallad

• Pas-de-Calais' departemang (62) : Beauvoir-Wavans, Auxi-le-Château, Labroye, Groffliers, Nempont-Saint-Firmin ja Berck.
• Somme'i departemang (80): Coigneux, Authie, Authieule, Doullens, Hem-Hardinval, Boufflers, Dompierre-sur-Authie, Argoules, Nampont, Quend ja Fort-Mahon-Plage.