Austraalia ajalugu

Austraalia ajalugu on inimasustuse ajalugu Austraalia alal.

Põliselanike Austraalia

Kaljujoonistus Kakadu rahvuspargis

Esimesed asukad protoaustraallased tulid Austraaliasse 40 000 – 60 000 aastat tagasi, võimalik, et juba 70 000 aastat tagasi^[1][2][3] Kagu-Aasiast, mida Austraaliast lahutab saarterohke väin. Nende võimalike rännuteede kohta on eri teooriaid.

Vanimad inimsäilmed on leitud praeguseks kuivanud Mungo järve äärest tänapäeva Uus-Lõuna-Walesi edelaosas.^[4] Sealsed säilmed viitavad inimkeha tuhastamisele, mis on üks maailma varasemaid ja annab tunnistust religioossete rituaalide olemasolust.^[5]

Vanimast arheoloogilisest leiukohast on saadud algelisi veerkiviriistu, pihukirveid, kõõvitsaid ja teravikke. Eriti ida- ja kaguranniku ning sisemaa vahel ilmneb kultuurierinevusi. V–III aastatuhandeni enne meie ajaarvamist arenes kivitöötlemine, valmistati korrapärase kujuga odaotsi, nuge ja talbu, kasutati heitepuud ja bumerangi. II–I aastatuhandel enne meie ajaarvamist võeti kasutusele lihvitud kivikirved, luust õngekonksud ja ahingud.

Paljudes kohtades on leitud vähemalt 30 000 aasta vanuseid koopa- ja kaljujooniseid. Austraalia aborigeenide kunstitraditsiooni peetakse vanimaks jätkuvaks kunstitraditsiooniks maailmas.

Küttimisest, korilusest ja kalastamisest elatuvate tõmmunahaliste aborigeenide kultuur püsis kiviaja tasemel eurooplaste tulekuni. Siiski olid nende hõimudel väga hästi välja kujunenud tavad ja kombed. Mõned aborigeenid elavad tänaseni Austraalia inimasustusest puutumatutes piirkondades ja järgivad oma esiisade tuhandete aastate vanuseid tavu.

On hinnatud, et sellel ajal, kui esimesed eurooplased aborigeene kohtasid, oli neid vähemalt 350 000^[6][7], arheoloogilise materjali järgi hinnates võis neid olla ka kuni 750 000^[8][9]

Eurooplaste saabumine

Eurooplaste avastusretked ümber Austraalia kuni 19. sajandi alguseni

1611. aastal randusid esimesed hollandi meremehed Austraalia põhjarannikul ning viisid koju tagasi teate, et maa on kasutu ja elamiskõlbmatu, kuna Austraalia läänerannik on kaetud peamiselt suurte kõrbetega ja põhjaranniku kuum ja niiske kliima oli nende jaoks talumatu.^[viide?]

Esimene inglane, kes Austraaliasse jõudis, oli William Dampier, kuid James Cooki uurimisretked lõunarannikule 1770. aastal olid tunduvalt suurema tähtsusega. Cook leidis seal mõnusa kliima ja imeilusad metsad veidrate taimedega. Teda hämmastasid erivärviliste õitega põõsad ning suured kummipuud ja rohtpuud, mille õied meelitasid ligi tillukesi nektarist toituvaid papagoisid. Oma maabumiskoha nimetas ta sealse rikkaliku taimestiku järgi Botany Bayks. Varsti pärast seda, 1788. aastal, saabus Botany Baysse 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest ning tasandikele tänapäeva Sydney kohal rajati esimesed asulad. 26. jaanuari päeva tähistatakse Austraalia päevana.

1811. aastal trükiti Pariisis esimene täielik Austraalia kaart, mille oli koostanud Louis de Freycinet (1779–1842), prantsuse meremees ja maadeavastaja.^[10]

Britid olid huvitatud Austraalia koloniseerimisest Põhja-Ameerika kolooniate kaotamise tõttu. Umbes 20% kolonistidest olid naised ja üks kolmandik iirlased. Peaaegu keegi asumisele saadetutest ei osanud lugeda ega kirjutada. Uue ühiskonda loomine sellise inimrühma alusel oli keeruline. 1852. aastal lõpetati sunnitööliste saatmine Austraaliasse, kuid selleks ajaks oli neid seal juba 150 000.

Osariikide tekkimine ja ühendamine

Arenguhüpe Austraalia ajaloos kaasnes kulla avastamisega Bay Hurstis 1851. aastal. Paljud kullaotsijad rajasid endale Austraaliasse uue kodu. Ajavahemikul 1829–1859 sai neli kolooniat Austraalia osariikideks. See tõi kaasa kiire lamba- ja karjakasvatuse kasvu ning kaevandustööstuse ja transpordi arengu.

Kõikide osariikide ühendamise ideele tuli Earl Grey juba 1847. aastal. Briti parlament tunnustas Austraalia Ühendust ja Austraalia iseseisvus 1. jaanuaril 1901. Kuna Sydney ega Melbourne polnud ühenduse pealinnana vastuvõetavad, asutati 1911. aastal Canberra, mis on tänapäevani Austraalia pealinn.

Viited

1. Roberts, Richard G.; Jones, Rhys; Spooner, Nigel A.; Head, M.J.; Murray, Andrew S.; Smith, M.A. (1994). "The human colonisation of Australia: optical dates of 53,000 and 60,000 years bracket human arrival at Deaf Adder Gorge, Northern Territory". Quaternary Science Reviews 13 (5-7): 575–583. doi:10.1016/0277-3791(94)90080-9.
2. Peter Hiscock (2008). Archaeology of Ancient Australia. Routledge: London. ISBN 0-415-33811-5
3. John Mulvaney and Johan Kamminga (1999). Prehistory of Australia. Allen and Unwin, Sydney. ISBN 1-86448-950-2
4. Bowler J.M., Johnston H., Olley J.M., Prescott J.R., Roberts R.G., Shawcross W., Spooner N.A. (2003). "New ages for human occupation and climatic change at Lake Mungo, Australia.". Nature 421 (6925): 837–40. doi:10.1038/nature01383. PMID 12594511.
5. Bowler, J.M. 1971. Pleistocene salinities and climatic change: Evidence from lakes and lunettes in southeastern Australia. In: Mulvaney, D.J. and Golson, J. (eds), Aboriginal Man and Environment in Australia. Canberra: Australian National University Press, pp. 47–65.
6. L. Smith (1980), The Aboriginal Population of Australia, Australian National University Press, Canberra.
7. Geoffrey Blainey (1975) Triumph of the Nomads: A history of Ancient Australia. p. 92 Sun Books. ISBN 0-7251-0240-3. Blainey cites 1930s research by anthropologist A.R. Radcliffe-Brown. In a footnote he calculates that more than 300 million Aborigines would have lived and died in Australia since 28,000 BC and gives a population of 300,000 in 1788.
8. 1301.0 – Year Book Australia, 2002 Australian Bureau of Statistics
9. Noel Butlin (1983) "Our Original Aggression" George Allen and Unwin, Sydney. ISBN 0-86861-223-5
10. Association: The Australian and New Zealand Association of Antiquarian Booksellers – Bookseller: Brighton Antique Prints and Maps, The French Connection