Armeenia poliitika

Armeenia poliitika raamid seab riigikord: Armeenia on presidentaalne esindusdemokraatlik vabariik, kus riigipea on president ja kehtib mitmeparteisüsteem. Täidesaatva võimu kõrgeim organ on valitsus, seadusandlik võim on nii valitsusel kui ka parlamendil (Rahvuskogul).

Ühekojalisse Rahvuskogusse kuulub 131 liiget, kes valitakse viieks aastaks. Neist 41 valitakse ühemandaadilistes valimisringkondades ja 90 proportsionaalse esindatuse alusel. Viimatinimetatud kohad jagatakse parteide vahel, kes ületavad valimistel viieprotsendise valimiskünnise. Liikmeks võib kandideerida iga Armeenia kodanik, kes on vähemalt 25 aastat vana, kes on viimasel 5 aastal elanud Armeenias ja olnud riigi kodanik, kel pole topeltkodakondsust ning kel on valimisõigus.

President valitakse otsevalimistel viieks aastaks. Selleks võib kandideerida iga vähemalt 35-aastane Armeenia kodanik, kes on olnud kodanik vähemalt viimased 10 aastat ning elanud sel ajal Armeenias, kellel on valimisõigus ning kes pole ühegi teise riigi kodanik.

Armeenias on 18 ministeeriumi: linnaehitusministeerium, diasporaaministeerium, tervishoiuministeerium, välisministeerium, kultuuriministeerium, kaitseministeerium, haridus- ja teadusministeerium, looduskaitseministeerium, erakorraliste olukordade ministeerium, põllumajandusministeerium, spordi- ja noorsooministeerium, regionaalministeerium, transpordi- ja sideministeerium, töö- ja sotsiaalministeerium, rahandusministeerium, majandusministeerium, energeetika- ja loodusressursside ministeerium ning justiitsministeerium.

Poliitika pärast Nõukogude Liidu lagunemist

1991. aasta septembris toimunud rahvahääletusel toetas Armeenia elanikkond ülekaalukalt iseseisvust. Sellele järgnesid oktoobris presidendivalimised, kus 83% häältest sai Levon Ter-Petrosjan. Ter-Petrosjan valiti valitsusjuhiks 1990. aastal, kui Armeenia Rahvuslik Demokraatlik Liit lõi valimistel Armeenia Kommunistlikku Parteid. 1996. aastal valiti Ter-Petrosjan taas ametisse. Pärast meeleavaldusi Ter-Petrosjani poliitika vastu Mägi-Karabahhi suhtes astus president 1998. aasta jaanuaris tagasi, sama aasta märtsis valiti uueks presidendiks senine peaminister Robert Kotšarjan. 27. oktoobril 1999. aastal toimus Armeenia Rahvusassamblees tulevahetus, milles hukkusid peaminister Vazgen Sargsjan, parlamendi spiiker Karen Demirtšjan ja veel kuus ametiisikut. Järgnes poliitilise ebastabiilsuse aeg. Opositsioon, mida juhtisid endise Armeenia Rahvusliku Liikumise valitsuse liikmed, püüdis edutult sundida Kotšarjani tagasi astuma. 2000. aasta mais sai Aram Sargsjani (Vazgen Sargsjani venna) asemel peaministriks Andranik Margarjan.

Kotšarjani valimisele uueks ametiajaks 2003. aastal järgnesid laialdased süüdistused valimistulemuste võltsimises. President algatas palju vaidlusi tekitanud konstitutsiooniparandused, mis muutnuks parlamendi rolli. Rahvahääletusel järgmise aasta mais lükati need tagasi. Samal ajal toimunud parlamendivalimised andsin Kotšarjani parteile Rahvusassamblees väga tugeva positsiooni. Aina enam nõuti oresidendi tagasiastumist ning 2004. aasta algul toimusid tuhandete osavõtjatega meeleavaldused umbusaldusavalduse toetuseks.

Ühekojalises parlamendis, mida nimetatakse Rahvusassambleeks, domineeris koalitsioon, mida nimetati Ühtsuseks (Miasnutjun). Sellesse kuulusid Armeenia Vabariiklik Partei, Armeenia Rahvapartei ja Põllumajandustöötajate Liit koos mitme sõltumatu saadikuga. Armeenia Revolutsiooniline Liit, mille Ter-Petrosjan 1995–96 keelustas, kuid pärast tema ametist lahkumist taas legaliseeriti, toetas samuti üldjuhul valitsust. Uus Vabariigi Partei ekspeaminister Aram Sargsjani juhtimisel sai juhtivaks opositsioonijõuks; opositsiooni kuulusid ka Armeenia Kommunistlik Partei, Rahvusliku Ühtsuse Partei (Artašes Geghamjani juhtimisel) ja endised Ter-Petrosjani valitsuse liikmed.

Praegune valitsus

Viimaste valimiste järel 2012. aastal juhib valitsuskoalitsiooni Serž Sargsjani juhitav Armeenia Vabariiklik Partei. Koalitsiooni kuuluvad ka Gagik Tsarukjani juhitav Õitsev Armeenia, Seaduse Võim ja mõned sõltumatud saadikud. Peaminister on Tigran Sargsjan, president Serž Sargsjan (9. aprillist 2008, 2013. aastal valiti ta tagasi kolmandaks valitsemisajaks).

Valimiste ausus

Armeenia valitsus on deklareerinud, et ta eesmärk on ehitada üles läänelik parlamentaarne demokraatia. Välisvaatlejad on siiski kahelnud Armeenia parlamendi- ja presidendivalimiste aususes juba 1995. aastast, viidates erinevustele küsitlustes, keskvalimiskomisjoni vähesele koostöösoovile ning valimisnimekirjade ja -jaoskondade halvale haldusele. Sellegipoolest peetakse Armeeniat Sõltumate Riikide Ühenduse liikmesriikide seas üheks demokraatlikumaks. Välisvaatlejad on leidnud, et opositsiooniparteid ja -kandidaadid on saanud korraldada ulatuslikke kampaaniaid ning üldjuhul järgitakse korrektseid valimisprotseduure. 1998. aastast on valimiste korraldus paranenud nii efektiivsuse kui ka aususe suunas, kuigi rahvusvaheliste standarditeni jääb veel arenguruumi. 1995. aasta põhiseadus laiendas suuresti täidesaatva võimu voli ning andis sellele rohkem mõju kohtute ja omavalitsuste üle.

Inimõigused

Inimõiguste järgimine Armeenias on ebaühtlane ja puudujääkidega. Väidetavalt jääb politsei vägivald suures osas registreerimata. Välisvaatlejate sõnul pekstakse süüalustelt sageli välja tunnistusi, advokaate ja sugulasi ei lubata neid külastama. Meeleavaldustesse valitsus üldjuhul ei sekku, ehkki ühe opositsiooni demonstratsiooni järel 2000. aasta novembris vahistati ja vangistati selle korraldaja kuuks ajaks. Usuvabadust alati ei kaitsta. Mittetraditsioonilisi usuühendusi, eriti Jehoova tunnistajaid, on taga kiusatud, mõnikord ka vägivaldselt. Kõik kirikud peale Armeenia Apostelliku Kiriku peavad end registreerima ning misjonitegevus on seadusega keelatud, ehkki 1997. aastast on valitsuse poliitika olnud leebem. Armeenia lähenemise käigus Euroopa Nõukogule on suhtumine armeeteenistusest usulistel põhjustel keeldujatesse samuti leevenenud. Enamik Armeenia asereist saadeti 1988–1989 riigist välja ning on jäänud põgenikeks, enamjaolt Aserbaidžaanis. Üldjuhul rahvusvähemusi ei diskrimineerita. Valitsus ei piira riigisisest ega rahvusvahelist liikumist. Ehkki ajakirjandus- ja sõnavabadus on tagatud, hoiab valitsus televisiooni- ja raadiomonopoli.

Korruptsioon

Poliitiline korruptsioon on Armeenia ühiskonnas probleem. 2008. aastal langetas Transparency International oma korruptsioonitajumise indeksi Armeenias 2,9-le eelmise aasta 3,0-lt (kümnepalliskaalal, kus madalam skoor tähistab suuremat korruptsiooni); sellega langes Armeenia 180 riigi edetabelis 99. kohalt 109.-le (samale tasemele Argentina, Belize'i, Moldova, Saalomoni saarte ja Vanuatuga). Vaatamata korruptsioonivastaste seaduste täiendamisele valimiste ja parteide rahastuse asjus korruptsioon kas püsib või võtab uusi vorme. ÜRO Arenguprogramm Armeenias peab korruptsiooni tõsiseks väljakutseks riigi arengule.

Välissuhted

Armeenial on keerukad suhted kahe naabri, Aserbaidžaani ja Türgiga. Aserbaidžaani-suhteid raskendab Mägi-Karabahhi küsimus, Türgi aga ei tunnista 1915–1916 toime pandud Armeenia genotsiidi. Suhted Türgiga on viimastel aastatel siiski mõnevõrra paranenud, eriti pärast Armeenia presidendi Serž Sargsjani küllakutset Türgi presidendile Abdullah Gülile tulla vaatama Armeenia-Türgi jalgpallimatši. Pärast islamirežiimi kehtestamist Iraanis 1979. aastal halvenesid suhted ka Iraaniga, ent needki näitavad paranemise märke.