Apostlik Õigeusu Kirik

Apostlik Õigeusu Kirik (vene keeles Апостольская Православная Церковь) on aastal 2000 Moskvas rühma preestrite ja piiskoppide asutatud sõltumatu ja mittekanooniline õigeusu kirik, mis ei tunnista Moskva ja kogu Venemaa patriarhi ülemvõimu.

See artikkel räägib Vene Õigeusu Kirikust eraldunud religioossest liikumisest. Õigeusu kiriku kohta tervikuna vaata artiklit Õigeusu kirik; Eesti õigeusu kirikust loe artiklist Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik.

---

Ajalugu

Apostlik Õigeusu Kirik kuulub vaimsuse poolest niinimetatud katakombikirikute traditsiooni, selle moodustavad 1920. aastatel Vene Õigeusu Kirikust protestiks kiriku ja nõukogude võimu koostöö vastu lahku löönud usulised rühmitused.

Apostliku Õigeusu Kiriku asutajad kuulusid algul Vene Õigeusu Kirikusse, kuid sealt lahkumise või väljaheitmise järel olid seotud Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku, Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku või Venemaa Tõelise Õigeusu Kirikuga.

Kiriku asutamisest teavitati avalikkust 13. mail 2000. Kiriku algne nimi oli Taassünni Õigeusu Kirik (vene keeles Православная Церковь Возрождения). Selle asutajad olid piiskopid Stefan (Linitski) ja Kiriak (Temertsidi), kes pöördusid aastatel 2003–2004 tagasi Venemaa Tõelisesse Õigeusu Kirikusse. Kolmas asutajaliige, nõukogude ajal religioosse ja poliitilise dissidendina kuulsust kogunud preester Gleb Jakunin, oli kiriku asutamisest kuni oma surmani detsembris 2014 Apostliku Õigeusu Kiriku Sinodi sekretär.

Kirik registreeriti Venemaa Föderatsiooni justiitsministeeriumis 6. mail 2004.

Uskumused ja tavad

Apostlik Õigeusu Kirik nimetab oma õpetuste ja uskumuste alusena nii õigeusu kiriku kaanoneid kui ka tänapäeva vajadusi ja nõudeid. Kirik tunnistab vastuolu nende kahe aluse vahel ning leiab, et vajaduse korral on õige kohandada kaanoneid tänapäeva tingimustele, jäädes seejuures truuks Piiblis sisalduvale jumalikule ilmutusele.

Sellest printsiibist lähtudes on Apostlik Õigeusu Kirik liberaalsem kui enamik kanoonilisi õigeusu kirikuid.

Mõned eripärad võrreldes Vene Õigeusu Kirikuga:

• lubatud on jumalateenistuste läbiviimine tänapäeva keeltes, sealhulgas kirikuslaavi keele asendamine tänapäevase vene keelega;
• lubatud on kirikupühade tähistamine uue kalendri järgi;
• lubatud on lühendatud jumalateenistused;
• lubatud on jumalateenistuste läbiviimine ilma ikonostaasi ja kuninglike usteta;
• lubatud on naistel jumalateenistuste ajal altaris abiks olla;
• ei tunnistata vikaar- ehk abipiiskopi institutsiooni, mida peetakse vastukäivaks piiskoppide võrdsuse nõudega;
• kehtivad lihtsustatud nõuded paastumisele;
• jutluse pidamine on jumalateenistuse kohustuslik osa.

Kuigi kiriku ametlikes dokumentides seda seisukohta ei ole, tunnistab Apostlik Õigeusu Kirik abielus meeste pühitsemist piiskopiks ja vaimulike õigust abielluda ka pärast pühitsuse vastuvõtmist. Näiteks AÕK Berni piiskop (nüüdseks kirikuteenistusest lahkunud) Sergei (Savinõhh) abiellus uuesti 2006. aastal pärast piiskopiks pühitsemist.^[1]

Septembris 2016 kinnitati armulauaühendus teise mittekanoonilise usuühingu, Venemaa Õigeusu Kirikuga, mille rajas Apostliku Õigeusu Kiriku üks asutajaid metropoliit Kiriak (Temertsidi).^[2] Varem samal aastal sõlmiti konkordaat vanakatoliku kirikute hulka kuuluva Keldi Kirikuga Saksamaal.^[3]

Juhtimine

Kirikupea ametlik tiitel on Moskva ja kogu Venemaa metropoliit. Kirikul on olnud alates asutamisest kaks kirikupead:

• 2000–2003 metropoliit Stefan (Linitski)
• 2004. aastast metropoliit Vitali (Kuževatov)

Kiriku kõrgeim juhtorgan on kiriku täiskogu, mis peaks toimuma vähemalt kord aastas. Sellel osalevad kõik piiskopid ning koguduste valitud esindajad ilmikute ja preestrite seast.

Täiskogude vaheajal on kiriku kõrgeimaks juhtorganiks piiskoppide kogu ehk sinod. Sinodi sekretäriks oli alates kiriku asutamisest kuni surmani detsembris 2014 ülempreester Gleb Jakunin.

Tegevuspiirkond

Enamik Apostliku Õigeusu Kiriku kogudusi tegutseb Venemaal: suuremad kogudused asuvad Moskvas, Peterburis, Brjanskis, Volgogradis, Voronežis, Obninskis ja Taganrogis.

Alates kiriku asutamisest 2000. aastal on selle kogudusi tekkinud ka Ukrainas. Väljaspool Venemaad leidub kogudusi veel Valgevenes, Leedus, Šveitsis, Austrias ja Saksamaal.

2003. aastal pühitseti ametisse eraldi piiskop Burjaatia koguduste tarvis.

2006. aastal seati ametisse piiskopid Ukraina ja Lääne-Euroopa koguduste jaoks.