Andestuse ehk andeksandmise mõiste hõlmab pahateo (kahju tekitamise või õiguste rikkumise) ohvri loobumist vaenulikkusest (pahameelest, kättemaksusoovist) pahategija vastu ja pretensioonidest talle ning selle modifikatsioone (andestamine iseendale, andestamine teiste eest, Jumala andestus, andestus Jumalale). Laiemalt võidakse andestada ka iseloomujooni[1], samuti võidakse rääkida mittemoraalsest andestamisest, näiteks muusikapala halva esitamise puhul[2][3].
Andestus on sageli, kuid mitte tingimata seotud lepitusega, rikutud suhte taastamisega.
Kristluses seostatakse andestust Jumala andestusega üleastujatele lunastuses.
Filosoofias on seoses andestusega kõige rohkem arutatud, milles andestus seisneb, kellel on voli andestada ning millal on andestus hea, õige või kiiduväärne?[3]
Kui tegu näib moraalselt väärana, aga ei ole seda, siis saab tegu õigustada, väites, et see tegu on moraalselt lubatud. Õigustamine eeldab, et tegu ei ole moraalselt väär, andestus seda ei eelda; veel enam, vähemalt enamasti andestataksegi moraalselt väärasid tegusid. Kui keegi ütleb, et ta andestab mulle, aga ma ei ole midagi valesti teinud, võib see olla solvav.[3]
Vabandamine ei ole sama mis andestamine: täielikult vabandatud pahateo puhul pole midagi andestada, sest siis ei ole tegija laiduväärt. Vabandatakse tegusid, mis on moraalselt halvad või lubamatud, kuid mille eest tegija ei vääri moraalset laitust ega ole moraalselt vastutav. Selleks on vajalikud vabandamise tingimused, põhjendid laiduväärsuse ja vastutuse puudumise kasuks. Seevastu andestus ei eelda laiduväärsuse ja vastutuse puudumist. Sageli väidetakse, et moraalne laiduväärsus on andestuse tarvilik tingimus[4] (Espen Gamlund (2011) ei nõustu sellega: näiteks moraalidilemma puhul andestatakse mittelaiduväärseid pahategusid). Isegi kui see nii ei ole, on andestamine on ikkagi vabandamisest erinev, sest andestuse puhul on laiduväärsus võimalik, vabandamise puhul mitte.[3]
Mahitamine[5] on laiduväärse teo laitmata jätmine ja võib-olla pahategemise jätkamise võimaldamine[6]. Mahitada võidakse kahtemoodi: aktsepteerides ja mitte pahaks pannes (A-mahitamine) või sallides, kuid pahaks pannes (D-mahitamine ehk leppimine)[7]. Eve Garrardi ja David McNaughtoni (2010) järgi tähendab teo mahitamine sisuliselt ütlemist, et see polnudki nii halb, polnudki päriselt väär, on see siis tõsi või mitte. Ka Jean Hampton[8] räägib millestki A-mahitamise taolisest: mahitamine on moraalset protesti vääriva teo aktsepteerimine ilma protestita, saades lahti otsustusest, et tegu on väär ja tegija on pahategija, ning protesti märkivatest tunnetest, näiteks pahameelest. Ent selleks et andestada, peab ohver võtma asja nii, et see, kellele ta andestab, tegi midagi moraalselt väära või halba või pahelist. D-mahitamisest erineb andestusest selle poolest, et andestaja on valmis laitma ega lepi teoga. Edasi, tavaliselt me ei saa andestada teistele tehtud ülekohut, küll aga saame seda mahitada[9]. Ja mahitada saab käitumist või iseloomu, kuid mitte tegijat, andestatakse aga tegijale käitumise või iseloomu eest.[3]
Armuandmine on kuriteokaristuse või muude õiguslike tagajärgede tühistamine tavaliselt kõrge võimukandja poolt. Kuigi armuandmise ja andestamise põhjendis on sageli sarnased, on üks erinevus see, et armu ei anna tavaliselt ülekohtu ohver ise. Filosoofide valdav arvamus on, et ühe erandiga on mitteasjaosalisel võimatu andestada, sest andestus on ohvri eesõigus. Peale selle, armuandmine on pakkumine, mis selleks, et selle eesmärk oleks täidetud, tuleb vastu võtta, aga andestamise puhul säärast pakkumist ja vastuvõtmise vajadust ei ole, kuigi mõned autorid räägivad ka andestusest kui pakkumisest, eriti kui jutt on lepitusest[10].[3]
Ka halastust tuleb andestusest eristada[11]. Halastus on avalikud, andestada saab ka privaatselt, ja filosoofid ongi arutanud põhiliselt privaatset andestust. Halastada saab kolmandale isikule ülekohtu tegijale, aga andestada mitte, sest selleks pole voli (välja arvatud erandjuhud). Halastajal peab paljudel juhtudel olema võim selle üle, kellele ta halastab; andestusel sellist seost võimuga ei ole.[3]
Kui mulle tehakse ülekohut, siis see tavaliselt kahjustab minu suhet ülekohtutegijaga, rasketel juhtudel viib see suhte katkemiseni. Ka ülekohtu eest laitmine kahjustab sageli suhet. Hoidutakse heatahtlikkuse näitamisest või näidatakse välja usalduse puudumist. Andestusega kaasneb sageli küll lepitus, see aga ei ole andestuse tarvilik ega piisav tingimus. Lepitust peetakse mittetarvilikuks muu hulgas sellepärast, et pahategija ei pruugi tahta leppida, aga andestada saab talle sellegipoolest. Leppimine võib olla võimatu ka sellepärast, et pahategija võib olla ära. Mõnikord ei ole suhte taastamine moraalselt mõistlik[12], sest see võib näiteks täiendavat moraalset kahju tuua. Teisest küljest, leppimine ei ole andestuse piisav tingimus, sest suhe võidakse taastata ka pragmaatilistel kaalutlustel.[3]
Andestuse üldine eesmärk on lepitus[13], see on suunatud sõbralikele suhetele[14], kuigi lepitus on mõnikord võimatu või ebamõistlik. Mõnikord võib see tähendada, et andestuse eesmärk on parandada suhe endisesse seisundisse, mõnikord aga saab leppimine olla ainult osaline; taastatud suhte iseloom peab vastama osapoolte olukorrale pärast üksteisega andestamist[15]. Valdava arusaama järgi on andestuse peamine eesmärk ülekohtuteoga katkestatud suhte taastamine. Selleks on tarvis, et ohver pahategija ümber hindaks, ja seejuures loobutakse pahameelest või muust moraalsest vihast[16] või kättemaksust[17].
Andestamine aitab ohvril sageli vabaneda tugevatest negatiivsetest emotsioonidest, mille kestmine oleks psüühiliselt ja füüsiliselt kahjulik. Pahategijat aitab andestus sellega, et ta saab lahti ohvri laitusest ja tema pihta suunatud rasketest tunnetest või aitab üle saada süütundest ja kahetsusest, et eluga edasi minna. Mõned filosoofid ütlevad, et andestus teeb mineviku ümber. Emmanuel Levinasi[18] järgi andestus toimib minevikule, kuidagi korrates sündmust, seda puhastades. Hannah Arendti[19] järgi muudab andestus pahategija mineviku eetilist tähendust, jätmata sellele püsivat iseloomu.
Emotsiooniteooriad
Levinud on vaade, et andestuse olemusse kuuluvad tunded teise suhtes. Jeffrie Murphy väidab, et andestus puudutab primaarselt tundeid, mitte kohtlemist[20]. Andestuse emotsiooniteooriate järgi on andestus oma olemuselt emotsioonimuutus. Andestuse juurde kuulub mõnest negatiivsest emotsioonist, näiteks pahameelest, vihkamisest, vimmast, ülesaamine või selle kustutamine või kõrvaldamine või sellest lahtiütlemine. Näiteks Kathleen Dean Moore'i[21] järgi iseloomustab andestushoiakut heatahtlikkus ja isikliku pahameele puudumine seoses pahateoga, Norvin Richardsi[22] järgi tähendab andeksandmine kõigi negatiivsete tunnete mahajätmist seoses teatud ülekohtuteoga, Stephen Darwalli[23] Suured lahkarvamused puudutavad seda, milliste emotsioonidega on tegu ning mida andestamiseks nendega teha tuleb.
Kõige levinuma vaate järgi on andestusse puutuv emotsioon pahameel[24]. Mõnede emotsiooniteoreetikute arvates ei ole pahameel andestuse tarvilik ega piisav tingimus; ületada võib ja tuleb ka teisi emotsioone. Ja ka need, kes peavad pahameelt (resentment) andestuse tarvilikuks või piisavaks tingimuseks, pole ühel meelel selles, mis pahameel on. Ühed peavad pahameelt vaenulikuks tundeks, mille eesmärk on pahategijat kahjustada[25], teised omamoodi moraalseks protestiks[26], kolmandad paradigmaatiliseks moraalseks vihaks[27], neljandad kättemaksukireks[28], viiendate järgi ei pruugi pahameelest tulenede kättemaksusoovi[29]Jeffrey Blusteini[30] järgi on pahameel üks solvumistunnetest.
Minimaalse emotsionalismi järgi tuleb selleks, et andestada, ületada ainult vaenulikud kättemaksutunded – hoiakud, mille eesmärk on, et ülekohtutegija kannataks selle eest, mida ta tegi[31] Sellised emotsioonid on näiteks õelus, vimm ja pahatahtlikkus. See vaade möönab küll, et võidakse kogeda viha, kurbust, pettumust, haavumist ja muid negatiivseid emotsioone, end väidab, et andestuse jaoks on tarvis ainult ülesaamist kättemaksu- ehk vaenuemotsioonidest.
Mõõduka emotsionalismi järgi tuleb andestamiseks üle saada peale vaenulike kättemaksutunnete ka moraalsest vihast. Paul Hughesi[32] vaated kuuluvad sellesse klassi. Moraalne viha on tema järgi hoiak, mille osalt moodustab uskumus, et teine on mind ülekohtuselt kahjustanud; pahameel on moraalse viha paradigmaatiline juhtum. Ka Charles Griswoldil[33] on sarnased vaated: pahameelest lahtiütlemine ei nõua kõigist pahateoga seotud negatiivsetest tunnetest loobumist, kuid andestus tähendab ülesaamist pahameele võtmetunnuseid kehastavatest ja jäädvustavatest negatiivsetest tunnetest, mis pahameelega sageli kaasnevad, näiteks põlgust, sest need on moraalse vihkamise modulatsioonid. Griswoldi järgi (erinevalt Garrardist ja McNaughtonist) ei kuulu pahameele alla pahategijale kannatuse põhjustamise soov, vaid soov nõuda välja kohane karistusmäär[34].
Ekspansiivse emotsionalismi järgi tuleb ohvril andestamiseks üle saada kõigist negatiivsetest emotsioonidest, mis tal konkreetse ülekohtuteoga seoses on. Sellel seisukohal on Norvin Richards[22]: ületada tuleb ka näiteks kurbus ja pettumus[35]. Ka Jeffrie Murphy on Richardsi jt mõjul selle seisukohani jõudnud[36] (ta mainib ka vihkamist, jälestust ja ükskõiksust).
Mis laadi muutused peavad toimuma? Sageli räägitakse pahameele ületamisest[37]. Teised autorid on väitnud, et pahameel tuleb maha jätta[38] või sellest tuleb loobuda või see tuleb tagasi võtta[23] või minna lasta[39] või kõrvaldada[40]. Harva räägitakse üksikasjalikumalt, mis peab emotsionaalses elus muutuma[41]. Missugustest muutustest on jutt kuidas need on omavahel seotud? Kas näiteks pahameele ületamise korral on see täielikult kõrvaldatud? Enamik emotsiooniteoreetikuid on nõus kahe asjaga.
Esiteks, jutt ei ole mitte igasugusest pahameele kõrvaldamisest. Näiteks kui ma pea ära löön ja see kõrvaldab pahameele, siis see ei tähenda, et ma annan andeks. Samuti ei peeta andestamiseks seda, kui pahameel kaob protsessiga, mis ei ole minu kontrolli all ega mulle teada[42]. Sellepärast nõutakse tavaliselt, et pahameel ületatakse mingitel põhjenditel[43]. Mis laadi põhjendid need peavad olema? Mõnikord väidetakse, et põhjendid peavad olema moraalsed[44] Murphy[45] pakub, et õiget laadi põhjendid on see, et pahategija on kahetsenud või tema süda on muutunud, tal olid head motiivid või ta on küllalt kannatanud.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
Pikemalt artiklis Iseendale andestamine
Endale andestab inimene olukorras, kus ta on teinud midagi moraalselt valesti ja inimene arvab, et ta on selles pahateos süüdi.[46] Endale andestamisega saab inimene üle negatiivsetest emotsioonidest, mida inimene peab pahategudega kaasnevateks.[46] Pahategudega seostatud negatiivsed emotsioonid on süü, kahetsus, süüdistamine, häbi, enda vihkamine ja/või enda põlgamine.[46]
Olulised elusündmused, millega kaasneb trauma, võivad inimesele põhjustada süütunnet ja enda vihkamist.[47] Inimestel on võime oma käitumisega peegeldada, kas nende teod on moraalsed.[47] Trauma olukorras inimesed saavad valida, kas nad annavad endale andeks, kui nad lubavad muutuda ja elada moraalset elu või ei.[47] Endale andestamist võib minna vaja olukordades, kus inimene on endale või teistele haiget teinud.[47]
Bash 2007: 161. Vrd John Kekes 2009: 490; Linda Radzik. Making Amends: Atonement in Morality, Law, and Politics, Oxford: Oxford University Press 2009; Zaibert 2009: 38.
Lucy Allais. Dissolving Reactive Attitudes: Forgiving and Understanding. – The South African Journal of Philosophy, 2008c, 27, lk 1–23.
Glen Pettigrove. The Dilemma of Divine Forgiveness. – Religious Studies, 2008, 44.4, lk 457–464.
Gaëlle Fiasse. Forgiveness and the Refusal of Injustice. – Proceedings of the American Catholic Philosophical Association, 2008, 82, lk 125–134.
Gregory Sadler. Forgiveness, Anger, and Virtue in an Aristotelean Perspective. – Proceedings of the American Catholic Philosophical Association, 2008, 82, lk 229–247.
Macalester Bell. Forgiving Someone for Who They Are (and Not Just What They've Done). – Philosophical and Phenomenological Research, 2008, 77(3), lk 625–658.
Linda Radzik. Making Amends: Atonement in Morality, Law, and Politics, Oxford University Press 2008.
David Tombs. The Offer of Forgiveness. – Journal of Religious Ethics, 2008, 36(4), lk 587–593.
Michael E. McCullough. Beyond Revenge: The Evolution of the Forgiveness Instinct, San Francisco: Jossey-Bass 2008.
Ingvar Johansson. A Little Treatise of Forgiveness and Human Nature. – Monist, 2009, nr 4, lk 537–555.
Jeffrie G. Murphy. The Case of Dostoevsky's General: Some Ruminations on Forgiving the Unforgivable. – Monist, 2009, nr 4, lk 556–582.
Alice MacLachlan. Practicing Imperfect Forgiveness. – Lisa Tessman (toim). Feminist Ethics and Social and Political Philosophy: Theorizing the Non-Ideal, Springer 2009, lk 185–204.
Kelly Hamilton. Collective Forgiving, magistritöö, 2009.
John Kekes. Blame versus Forgiveness. – The Monist, 2009, 92, lk 488–506.
Leo Zaibert. The Paradox of Forgiveness. – Journal of Moral Philosophy, 2009, 6(3), lk 365–393.
Espen Gamlund. The Duty to Forgive Repentant Wrongdoers. – International Journal of Philosophical Studies, 2010, 18 (5), lk 651–671.
Glen Pettigrove, N. Parsons. Palestinian political forgiveness: agency, permissibility, and prospects. – Social Theory and Practice, 2010, 36(4), lk 661–688.
Adam Morton. Central and Marginal Forgiveness: Comments on Charles Griswold's Forgiveness; a Philosophical Exploration. – Philosophia, 2010, 38 (3), 439–444.
Andrew Fiala. Radical Forgiveness and Human Justice. – Heythrop Journal, 2010, 53 (3), lk 494–506.
Eve Garrard, David McNaughton. Forgiveness, Routledge 2010.
Howard Wettstein. Forgiveness and Moral Reckoning. – Philosophia, 2010, 38(3), lk 445–455.
Glen Pettigrove, J. Collins. Apologizing for who I am. – Journal of Applied Philosophy, 2011 28(2), lk 137–150.
Steve Larocco. Forgiveness: A Quiet Assault on the Malicious
Francesca Dominello. When Saying Sorry Just Isn’t Enough
Angelie Multani. Forgiveness is the Only Final Solution: A Reading of the Play ‘Final Solutions’ by Mahesh Dattani
Cornelia Caseau. Peter Handke: The Moravian Night or the Request for Forgiveness
Bernhard Forchtner. Probing the Shady Side of Forgiveness: The Judge-Penitent Discourse as a Conceptualisation of the Misuse of Public Confessions of Guilt
Maria Magoula Adamos. Is Forgiveness a Good Thing?
Cynthia Townley. Forgiveness and Betrayal
Karolina Wigura. Does Unforgivable Exist? On Jankélévitch’s and Derrida’s Theories of Forgiveness and Unforgivable
Mohsen Ghasemi. Aporia of Forgiveness
Danielle Celermajer. Revealing the Religious Underpinnings of Political Apologies
Fergus Hogan. In Search of Forgiveness: Men and Abortion in Post-Catholic Ireland
Boniface Anusiem. The African Model of Forgiveness: A Contribution to Social Reconstruction and World Peace
Carla S. Ross. Reconciling Irreconcilable Differences through Forgiveness
Richard Weisman. Coupling and Decoupling Remorse and Forgiveness in Legal Discourse
Lucy Tatman. Tikkun Olam through Forgiveness and Promise: Renewing the World in the Thought of Hannah Arendt
Christopher R. Allers. Undoing What Has Been Done: Hannah Arendt and Emmanuel Levinas on Forgiveness
Yoona Lee, Kathleen Malley-Morrison, Malcolm W. Watson. How Victims and Offenders Use Forgiveness and Apology: Relation of Self and Other Responses
Linda Radzik. Moral Bystanders and the Virtue of Forgiveness
Marieke Smit. Prisoners and Forgiveness
Barbara Flood, Christina Tomacic-Niaros. The Community Response to Violence: Do Rituals of Healing Support Forgiveness?
Geoffrey Karabin. Islamic Suicide Bombing, Camus and the Question of Forgiveness
Diana Medlicott. Forgiveness after Torture: Narratives of Grief and Grace
Ritoo M. Jerath. Why can Russia no Longer Forgive?
Regan Lance Reitsma. If God Can’t Forgive, What Becomes of Harmony?
Glen Pettigrove. Forgiveness without God? – Journal of Religious Ethics, 2012, 40 (3), lk 518–544.
Kevin Zaragoza. Forgiveness and Standing. – Philosophy and Phenomenological Research, 2012, 84 (3), lk 604–621.
Michalinos Zembylas. Teaching About/for Ambivalent Forgiveness in Troubled Societies. – Ethics and Education, 2012, 7 (1), lk 19–32.
Alice MacLachlan. 'The Philosophical Controversy Over Political Forgiveness. – Paul van Tongeren, Neelke Doorn, Bas van Stokkom (toim). Public Forgiveness in Post-Conflict Contexts, Intersentia 2012, lk 37–64.
Margaret R. Holmgren. Forgiveness and Retribution: Responding to Wrongdoing, Cambridge: Cambridge University Press 2012.
Christel Fricke (toim). The Ethics of Forgiveness: A Collection of Essays, 2013.
Christel Fricke. What we cannot do to each other. On forgiveness and moral vulnerability, lk 51–68. Tõlge hispaania keelde, sama
Oliver Hallich. Can the Paradox of Forgiveness Be Dissolved? – Ethical Theory and Moral Practice, 2013, 16 (5), lk 999–1017.
Louis E. Newman. Balancing Justice and Mercy. – Journal of Religious Ethics, 2013, 41 (3), lk 435–456.
Brandon Warmke. Two Arguments Against the Punishment-Forbearance Account of Forgiveness. – Philosophical Studies, 2013, 165, lk 915–920.
Ishtiyaque Haji, Justin Caouette (toim). Free Will and Moral Responsibility, Cambridge Scholars Publishing 2013
Dana Nelkin. Freedom and Forgiveness, lk 165–188.
Brandon Warmke, Michael McKenna. Moral Responsibility, Forgiveness, and Conversation, lk 189–212.
Brandon Warmke. The Normative Significance of Forgiveness. – Australasian Journal of Philosophy, 2016, 94, lk 687–703.
Maria Seim. The Paradox of Forgiveness, magistritöö, 2016. Veebiversioon
Paul M. Hughes. Two Cheers for Forgiveness (and Even Fewer for Revenge). – Philosophia, 2016, 44(2), lk 361–380.
Justin Tosi, Brandon Warmke. Punishment and Forgiveness. – Jonathan Jacobs, Jonathan Jackson (toim). Routledge Handbook of Criminal Justice Ethics, Routledge 2017, lk 203–216.