Alo Põldmäe
Eesti helilooja From Wikipedia, the free encyclopedia
Alo Põldmäe (sündinud 22. mail 1945 Tartus)[viide?] on eesti helilooja, laulja, muusikapedagoog ja -teadlane.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Heliloojana on Põldmäe loonud peamiselt instrumentaalseid kammerteoseid, aga ka kontsert- ja lavamuusikat. Lavateoste seas on tuntuim 1973. aastal valminud ballett "Merineitsi". Tema heliloomingut on kirjeldatud kui kammerlikult intiimset ja lüürilist, peenekoelist ja omapäraselt värviküllast; seda iseloomustavad sageli muutlikud meeleolud.[viide?]
Muusikapedagoogina on Põldmäe töötanud aastakümneid Tallinna ja Tartu muusikakoolides, tema juures on õppinud kompositsiooni eriala enam kui 80 last ja noort, neist mitmed tänapäeva noorema põlvkonna tuntud Eesti heliloojad.[viide?]
Muusikateadlasena on ta uurinud baltisaksa ja väliseesti muusikaelu, samuti Eesti klaveriehituse ajalugu. Tema sulest on ilmunud arvukalt artikleid, samuti kaks kogumikku. Ta on Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi asutaja ja juhatuse esimees.[viide?]
Sündinud Tartus, küüditati Põldmäe koos perega 1949. aastal Siberisse. Õppis 1952–1955 Tšerlaki keskkoolis. Perekond sai loa Eestisse tagasi pöörduda 1955. aastal. 1956-1960 õppis Elva Keskkoolis.[1] Seejärel jätkusid Põldmäe Siberis alanud muusikaõpingud Tartu klaveriõpetaja Aleksandra Sarve juures. Formaalse muusikahariduse omandas ta aastatel 1960–1964 Tartu Muusikakoolis, kus õppis Jaan Hargeli juhendamisel oboed. Ka Muusikakoolis jätkas Põldmäe põhieriala kõrvalt süvendatud klaveriõpinguid. Muusikalise kõrghariduse omandas ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, kus lõpetas 1970. aastal kompositsiooni eriala. Tema kursuse juhendajaks oli professor Heino Eller.[viide?]
Tööd alustas Alo Põldmäe 1968. aastal Eesti Raadio muusikasaadete toimetaja ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri oboemängijana, 1970. aastal sai temast Eesti Raadio arvutuskeskuse muusikakodeerija. Aastatel 1972–1980 töötas ta Tallinnfilmi muusikatoimetajana ning aastatel 1980–1993 Eesti Heliloojate Liidu juhatuse vastutava sekretäri ja aseesimehena.[viide?]
Paralleelselt on Põldmäe harrastanud laulmist ja õpetanud muusikat. Aastatel 1966–1971 laulis ta džässansamblis Collage ja aastatel 1972–1977 Tallinna Kammerkooris. Ta on õpetanud kompositsiooni Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis (1993–2010, vaheaegadega) ja Tallinna Muusikakeskkoolis (1983–2010). Aastast 2009 on ta Tartu Muusikakooli õppejõud.[viide?]
Tema õpilaste seas on olnud Ülo Krigul, Aare Kruusimäe, Tõnu Kõrvits, Helena Tulve, Rauno Remme, Mari Vihmand ja paljud teised.[viide?]
Perioodil 1993–2009 töötas Alo Põldmäe Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teaduri ja muusikaosakonna juhatajana, kus tema peamisteks uurimisvaldkondadeks on olnud baltisaksa ja väliseesti muusikute elu ning looming, samuti Eesti klaveriehituse ajalugu. Ta on ka 2009. aastal loodud Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi idee autor ja asutaja, samuti selle juhatuse esimees.[viide?] 2016. aastal ilmus Põldmäe koostatud mahukas raamat Eesti klaveritest "Eesti klaver".
Ta on avaldanud sadu artikleid Eesti kultuuriajakirjanduses ning koostanud ja juhtinud eri saatesarju Klassikaraadios. Tema sulest on ilmunud kaks muusikateaduslikku kogumikku: "Ludvig Juht ja tema kontrabass" (2003) ning Raimond Valgrest kõnelev "Kallis Niina!" (2010).[viide?]
Eesti Heliloojate Liidu liige on ta 1971. aastast. Organisatsiooni noortesektsiooniga ühines juba 1963. aastal. Alates 1998. aastast kuulub ta ka Eesti Muusikateaduse Seltsi.[viide?]
Põhiosa Alo Põldmäe heliloomingust moodustavad instrumentaalsed kammerteosed. Tema meelispillid, millele ta muusikat peamiselt loob, on viiul, klaver ja erinevad puhkpillid. Väga tuntud on tema sonaadid ja sonatiinid – nii klaverile, viiulile ja klaverile kui ka altflöödile ja kitarrile.[viide?]
Põldmäe on kirjutanud ka kontsert- ja lavamuusikat. Kontsertmuusikast on tema tuntuimad teosed kontsert oboele ja kammerorkestrile (1974) ning kontsert löökpillidele ja sümfooniaorkestrile (1981), mis olid mõlemad eesti muusikaajaloos esimesed omataolised. Lavamuusikast on tema tuntuim töö 1973. aastal valminud ballett "Merineitsi", millele kirjutas Friedebert Tuglase samanimelise novelli alusel libreto Ülo Vilimaa.[viide?]
Kokku on ta kirjutanud 72 oopust, sealhulgas 2 balletti, 3 kammerooperit, 1 muusikali, 3 kontserti orkestriga, 5 klaveri- ja 3 viiulisonaati, lisaks arvukalt teoseid erinevatele kammerkoosseisudele, muusikat lastele ja ka filmimuusikat.[viide?]
Tuntumaid teoseid
- 1973 – "Merineitsi" (ballett; selle muusika põhjal 1979 ka süit)
- 1974 – kontsert oboele ja kammerorkestrile
- 1975 – sonatiin altflöödile ja kitarrile
- 1977 – "Sõnni tund" (ballett)
- 1980 – "Loire'i lossid" (süit kahele klaverile)
- 1980 – "Verine John" (nukumuusikal)
- 1981 – "Pühajärve panoraam" (sonaat viiulile ja klaverile)
- 1981 – kontsert löökpillidele ja sümfooniaorkestrile
- 1983 – "Raeooper" (kammerooper)
- 1984 – sonaat-rapsoodia viiulile ja klaverile
- 1985 – sonatiin Tallinna Saksofonikvartetile
- 1996 – "Kaks antiikset pala" flöödile ja harfile
- 1997 – "Depressioon baaris" (groteskne kammerooper)
- 1999 – "Pastoraal" oboele ja orelile
- 2005 – "Kontrabass-kuningatütar" (kammerooper)
- 2019 – "Emajõe ööbikud" (kammerooper)
- 2005 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (aastatepikkune viljakas pedagoogiline tegevus ja silmapaistev panus muusikaajaloo uurimisse)
- 2007 – Heino Elleri nimeline muusikapreemia
- 2014 – Tartu Kultuurikandja aunimetus (kultuurikajastaja)
- 2016 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia (väärikas panus Eesti klaveri ajaloo alalhoidmisel)
- 2022 – Valgetähe V klassi teenetemärk (heliloomingu ning Eesti rahvusliku klaverimuusemi rajamise eest)[viide?]
Alo Põldmäe tegeleb mägimatkamise, loodusvaatluste ja fotograafiaga, tema loodusfotodest on korraldatud ka näitusi.[viide?]
Tema ema oli kirjandusloolane Aino Põldmäe-Undla ja tema isa oli kirjandusteadlane Rudolf Põldmäe. Tema õde oli helilooja ja muusikateadlane Mare Põldmäe ning tema vend oli kirjandusteadlane Jaak Põldmäe.[viide?]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
