Albrecht Hecht

Albrecht Hecht (surnud pärast 1387. aastat) oli 1378. aastal Tartu toomkapiitli poolt valitud piiskop, kes sai 1379. aastal kinnituse Avignoni paavstilt, kuid kes ei suutnud oma võimu Tartu piiskopkonna üle hoida.

Hechti päritolu kohta pole lähemat infot. Ta oli Tartu toomhärra ning Tartu toompraost, kelle Tartu toomkapiitel pärast eelmise piiskopi Heinrich von Velde surma uueks piiskopiks valis. Kuid Rooma paavst Urbanus VI nimetas uueks Tartu piiskopiks Dietrich Damerowi ning seetõttu otsis Hecht kinnitust Avignoni paavstilt Clemens VII-lt. Viimane kinnitaski Hechti 24. jaanuaril 1379 Tartu piiskopiks. Esialgu toetas teda ka Liivimaa ordu, kelle toetusel õnnestus tal enamik piiskopkonnast enda valdusse saada. Kuid et Saksa ordu järgis suure skisma ajal Rooma paavsti, siis pidi Liivimaa ordu maameister Wilhelm von Vriemersheim Hechti toetamisest loobuma. 1380. aastal sõlmiti viimasega leping, millega too andis Tartu stifti tasu eest ordule üle ning lahkus ise Avignoni. Järgnenud seitsmeks aastaks jäigi piiskopkond ordu võimu alla, sest see oli Damerowiga vastuoludesse sattunud.

Prantsusmaale jõudnud Hechtile muretses Clemens VII prebende Beárnis, Pamiers's ja Brabanti hertsogkonnas. 1386. aastal toetas paavst Hechti ka rahaliselt ning 1387. aasta alguses tegutses ta paavsti ametnikuna ühe prebendiküsimuse juures; seejärel pole temast aga enam midagi teada. Piiskopiametist Hecht aga ei loobunud; seega oli vähemalt 1387. aastani ametis korraga kaks Tartu piiskoppi.^[1]

Viited

1. Leonid Arbusow noorem, "II. Römischer Arbeitsbericht", Latvijas Universitātes raksti. Acta Universitatis Latviensis, XX. Rīgā, 1929, lk 475–649, siin lk 491 ja 498–499.

Kirjandus

• Bernhart Jähnig, "Albrecht Hecht", Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches. 1198 bis 1448. Ein biographisches Lexikon, toim. Erwin Gatz koos Clemens Brodkorbiga, Berliin 2001, lk 149.
• Leonid Arbusow noorem, "II. Römischer Arbeitsbericht", Latvijas Universitātes raksti. Acta Universitatis Latviensis, XX. Rīgā, 1929, lk 475–649, siin lk 491 ja 498–499.