Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik

Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik (albaania: Republika Popullore Socialiste e Shqipërisë) oli Albaania ametlik nimi aastatel 1976–1992. Aastatel 1946–1976 oli see tuntud kui Albaania Rahvavabariik ja aastatel 1944–1946 kui Albaania Demokraatlik Valitsus. Kogu selle aja jooksul oli Albaanial stalinistliku riigijuhtimisstiili maine ning rahvuslikku ühtsust ja enesekindlust rõhutav poliitika. Reisi- ja viisapiirangud tegid Albaaniast ühe kõige raskema riigi külastamiseks või sealt välja reisimiseks. Aastal 1967 kuulutas see end maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Albaania oli ainus Varssavi Lepingu Organisatsiooni liige, kes liidust ametlikult enne 1990. aastat taandus, selle teo põhjustas Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse aastal 1968. Esimesed mitmeparteilised valimised sotsialistlikus Albaanias leidsid aset 31. märtsil 1991 – kommunistid saavutasid vahevalitsuses enamuse. Sotsialistlik Rahvavabariik kaotati ametlikult 22. märtsil 1992 koos esimeste parlamendivalimistega.

Republika Popullore Socialiste e Shqipërisë Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik 1946–1992
Albaania lipp Albaania vapp
Albaania asukoht Euroopas.
Valitsusvorm	Marksistlik-leninlik üheparteiline riik
Osa	Jugoslaavia sõltlane (1946–48) Nõukogude Liidu satelliitriik (aastani 1968) Varssavi Lepingu Organisatsiooni liige (aastani 1968) Hiina satelliitriik (1968–1978)
Pealinn	Tirana
Riigikeeled	albaania
Rahaühik	Albaania lekk

Võimu kindlustumine ja esimesed reformid

29. novembril 1944 vabastati Albaania Rahvusliku Vabastamise Liikumise poolt. Mais moodustatud Antifašistlik Rahvusliku Vabastamise Nõukogu sai riigi ajutiseks valitsuseks.

Valitsuses, nagu ka Rahvusliku Vabastamise Liikumises, domineeris kahe aasta vanune Albaania Kommunistlik Partei ja partei esimene sekretär Enver Hoxha sai Albaania peaministriks. Kuningas Zog I-l oli keelatud kunagi Albaaniasse tagasi tulla, kuigi riik jäi nimeliselt monarhiaks. Algusest peale oli Rahvusliku Vabastamise Liikumise valitsus varjamatult kommunistlik režiim. Teistes riikides, millest sai Nõukogude blokk, olid kommunistid vähemalt nimeliselt mõned aastad koalitsioonivalitsuste osad, enne kui võtsid täieliku kontrolli ja rajasid täielikud kommunistlikud diktatuurid. Võttes kõrvale rahvusliku Balli Kombëtari – ülesannet lihtsustas ballistide koostöö natsidega – liikus Rahvusliku Vabastamise Liikumine kiiresti oma võimu kindlustamise, rentnike ja tööliste vabastamise ning Albaania vennalikult teiste sotsialistlike maadega ühinemise suunas.

Siseminister Koçi Xoxe, kunagine Jugoslaavia-meelne plekksepp, juhatas kohtuprotsessi (vaata: Albaania erikohus, 1945) paljude mittekommunistlike poliitikute "rahvavaenlaste" ja "sõjakurjategijatena" hukkamõistmiseks. Paljud mõisteti surma. Need, kes pääsesid, vangistati aastateks töölaagritesse ja vanglatesse ja asustati hiljem taastatud märgaladele ehitatud riigifarmidesse.

Detsembris 1945 valisid albaanlased uue Rahvuskogu, kuid hääletajatele esitati üks nimekiri kommunistide-domineeritavast Demokraatlikust Rindest (varem Rahvusliku Vabastamise Liikumine). Ametlikud tulemused näitasid, et 92% valijaskonnast hääletas ja et 93% hääletanutest valis Demokraatliku Rinde.

Rahvuskogu kogunes jaanuaris 1946. Selle esimene tegu oli kaotada ametlikult monarhia ja kuulutada Albaania "rahvavabariigiks". Kuid nagu varem mainitud, riik oli olnud kommunistlik vaid veidi üle kahe aasta. Pärast kuid vihaseid vaidlusi võttis Rahvuskogu vastu põhiseaduse, mis peegeldas Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu põhiseadusi. Kevadel valisid Rahvuskogu liikmed uue valitsuse. Hoxha sai peaministriks, välisministriks, kaitseministriks ja armee ülemjuhatajaks. Xoxe jäi nii siseministriks kui ka parteiorganisatsiooni sekretäriks.

1945. aasta lõpus ja 1946. aasta alguses kõrvaldasid Xoxe ja teised partei kõva liini esindajad mõõdukaid, kes tahtsid tihedamaid sidemeid Läänega, natukenegi poliitilist pluralismi ja viivitamist rangete kommunistlike majandusmeetmete sisseviimisel, et Albaania majandus saaks rohkem aega areneda. Hoxha jäi ametisse hoolimata tõsiasjast, et ta oli kunagi pooldanud suhete taastamist Itaaliaga ja isegi lubanud albaanlaste õppimist Itaalias.

Kommunistid muutsid oma võimu laiendamiseks kohustuslikuks ka majanduslikke meetmeid. Detsembris 1944 võttis ajutine valitsus vastu seadusi, mis võimaldasid riigil reguleerida välis- ja sisekaubandust, äriettevõtteid ja mõnesid riigi omanduses tööstusharusid. Seadused sanktsioneerisid poliitilistele pagulastele ja "rahvavaenlastele" kuulunud varanduse võõrandamise. Riik võõrandas ka kõik sakslastele ja itaallastele kuulunud varandused, riigistas transpordiettevõtted ja tühistas kõik eelmiste Albaania valitsuste poolt välisfirmadele antud soodustused.

Augustis 1945 võttis ajutine valitsus vastu esimese põhjaliku põllumajandusreformi Albaania ajaloos. Riigi 100 suuremat maaomanikku, kes kontrollisid ligi kolmandikku Albaania haritavast maast, olid pettunud kõigist põllumajandusreformi ettepanekutest enne sõda. Kommunistide reformid olid suunatud suurte maaomanike tegevuse kärpimisele, võites talupoegade toetuse ja suurendades talutoodangut näljahäda vältimiseks. Valitsus tühistas tasumata põllumajandusvõlad, andis talupoegadele juurdepääsu taskukohasele niisutusveele ning riigistas metsa ja karjamaad.

Põllumajandusreformi seadusega, mis jaotas ümber umbes poole Albaania haritavast maast, konfiskeeris valitsus varanduse, mis oli kuulunud eemalolevatele maaomanikele ja inimestele, kelle elu ei sõltunud põllumajandusest. Vähestel põllumajandusmasinatega talupoegadel lubati säilitada kuni 400 000 m² maad; religioossete institutsioonide ja põllumajandusmasinateta talupoegade maaomandit piirati 200 000 m²; ning maata ja väikese maaga talupoegadele anti kuni 50 000 m², kuigi nad pidid maksma nominaalpalka.

Aastal 1946 astus valitsus suuri samme stalinistlikus stiilis plaanimajanduse sisseviimiseks. Valitsus riigistas kogu tööstuse, muutis väliskaubanduse valitsuse monopoliks, võttis peaaegu kogu sisekaubanduse riigi kontrolli alla ning keelas maa müügi ja edasiandmise. Äsjaloodud Majandusliku Planeerimise Komisjoni planeerijad rõhutasid tööstuslikku arengut ja aastal 1947 kehtestas valitsus Nõukogude kuluarvestussüsteemi.

Albaania-Jugoslaavia pinged

Kuni Jugoslaavia Kominformist väljaheitmiseni aastal 1948 oli Albaania tegelikult Jugoslaavia satelliit. 1943. aasta Albaania-sisesest Mukje kokkuleppest jugoslaavlaste survel lahtiütlemisel loobusid Albaania kommunistid nõudmistest Jugoslaaviale loovutada Kosovo pärast sõda Albaaniale. Jaanuaris 1945 sõlmisid kaks valitsust lepingu Kosovo kui Jugoslaavia autonoomse provintsi loomiseks. Varsti pärast seda sai Jugoslaaviast esimene riik, kes tunnistas Albaania ajutist valitsust.

Juulis 1946 sõlmisid Jugoslaavia ja Albaania sõpruse ja koostöölepingu, millele järgnes kiiresti rida tehnilisi ja majanduskokkuleppeid, mis panid aluse Albaania ja Jugoslaavia majanduste integreerimiseks. Lepingud võimaldasid koordineerida mõlema riigi majandusplaane, standardiseerida oma rahasüsteeme ning luua ühine hinnasüsteem ja tolliliit. Jugoslaavia-Albaania suhted olid nii lähedased, et serbohorvaadi keel muutus Albaania kõrgkoolides kohustuslikuks aineks.

Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik sõlmis sarnase sõpruslepingu Bulgaaria Rahvavabariigiga ning marssal Josip Broz Tito ja Bulgaaria Georgi Dimitrov kõnelesid plaanidest luua Balkani föderatsioon, kuhu kuuluksid Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik, Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik ja Bulgaaria Rahvavabariik. Jugoslaavia nõunikud valgusid Albaania valitsusasutustesse ja armee peakorterisse. Tirana vajas hädasti välisabi ja umbes 20 000 tonni Jugoslaavia teravilja aitasid näljahäda ära hoida. Albaania sai kohe pärast sõda ka ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioonilt 26,3 miljonit dollarit, kuid pidi investeeringu- ja arenguabis toetuma Jugoslaaviale.

Albaania–Jugoslaavia ühisfirmad loodi kaevandamiseks, raudtee ehitamiseks, nafta ja elektri tootmiseks ning väliskaubanduseks. Jugoslaavia investeeringud viisid suhkru rafineerimistehase ehitamiseni Korçës, toidutöötlemistehase ehitamiseni Elbasanis, kanepivabriku ehitamiseni Rrogozhinas, kalakonservide tehase ehitamiseni Vlorës ning trükikoja, telefonikeskjaama ja tekstiilivabriku ehitamiseni Tiranas. Jugoslaavlased tugevdasid Albaania majandust ka kolmekordse maailmaturu hinna maksmisega Albaania vase ja muude materjalide eest.

Kuid Albaania ja Jugoslaavia vahelised suhted jahanesid, kui albaanlased hakkasid kurtma, et jugoslaavlased maksavad liiga vähe Albaania toorainete eest ja kasutavad Albaaniat ühisfirmade kaudu ära. Lisaks otsisid albaanlased investeeringuid kergetööstuse ja naftatöötlemistehase arendamiseks, samas jugoslaavlased tahtsid, et albaanlased keskenduks põllumajandusele ja tooraine kaevandamisele. Albaania Majandusliku Planeerimise Komisjoni juht ja üks Hoxha liitlasi Nako Spiru muutus juhtivaks kriitikuks Jugoslaavia jõupingutuste suhtes saavutada majanduslik kontroll Albaania üle. Tito umbusaldas Hoxhat ja teisi intellektuaale Albaania parteis ning püüdis Xoxe ja tema liitlaste kaudu neid kohalt tõugata.

1947. aastal tegutses Jugoslaavia Jugoslaavia-vastaste Albaania kommunistide, sealhulgas Hoxha ja Spiru vastu. Mais teatas Tirana 9 Rahvakogu liikme, kõik tuntud Jugoslaavia-vastased, vahistamisest, kohtuprotsessist ja süüdimõistmisest, süüdistatuna riigivastases tegevuses. Kuu aega hiljem süüdistas Jugoslaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee Hoxhat "sõltumatu" poliitika ajamises ja Albaania rahva Jugoslaavia vastu pööramises. Ilmselt püüdes osta toetust Albaania kommunistliku partei seest, suurendas Belgrad Tiranale antavat abi 40 miljoni dollarini, see summa moodustas 58% Albaania 1947. aasta riigieelarvest. Järgmisel aastal moodustas Jugoslaavia abi ligikaudu poole riigieelarvest. Kuid suhted halvenesid sügisel, kui Spiru komisjon töötas välja majanduskava, mis rõhutas isemajandamist, kergetööstust ja põllumajandust. Jugoslaavlased kurtsid kibedalt, ja kui Spiru sattus kriitika alla ja ei suutnud võita toetust kelleltki Albaania partei juhtkonnast, sooritas ta enesetapu.

Albaania seisundi ebaolulisus kommunistlikus maailmas tuli selgelt esile, kui arenevad Ida-Euroopa riigid ei kutsunud Albaania parteid Kominformi asutavale koosolekule septembris 1947. Hoopis Jugoslaavia esindas Albaaniat Kominformi kohtumistel. Kuigi Nõukogude Liit andis Albaaniale loa ehitada tekstiili- ja suhkruvabrikuid ning muid tehaseid ja pakkuda Albaaniale põllumajandus- ja tööstusmasinaid, ütles Jossif Stalin selle aja Jugoslaavia kommunistliku hierarhia kõrgele liikmele Milovan Đilasile, et Jugoslaavia peaks Albaania "alla neelama".

Jugoslaavia-meelne fraktsioon evis otsustavat poliitilist võimu Albaanias ka 1948. aastal. Partei pleenumil veebruaris ja märtsis hääletas kommunistlik juhtkond Albaania ja Jugoslaavia majanduste ja sõjaväe ühendamise poolt. Hoxha mõistis hukka isegi Spiru katse põrmustada Albaania-Jugoslaavia suhted. Partei poliitbüroo koosolekul järgmisel kuul tegi Xoxe Belgradile ahvatleva ettepaneku tunnistada Albaania Jugoslaavia seitsmendaks vabariigiks. Kuid kui Kominform 28. juunil Jugoslaavia välja viskas, tegi Albaania oma poliitikas Jugoslaavia suunal kiire kannapöörde. See liigutus päästis kindlasti Hoxha mahalaskmisest ja sama kindlasti hukutas Xoxe. Kolm päeva hiljem andis Tirana Jugoslaavia nõuandjatele Albaanias 48 tundi riigist lahkumiseks, tühistades kõik kahepoolsed majanduskokkulepped oma naabriga, ja käivitas virulentse Jugoslaavia-vastase propagandarünnaku, mis tegi Stalinist Albaania rahvuskangelase, Hoxhast sõdalase välisagressiooni vastu ja Titost imperialistliku koletise.

Albaaniast sai Nõukogude Liidu satelliit ja septembris 1948 astus Moskva samme kompenseerimaks Albaaniale Jugoslaavia abi kaotust. Üleminek osutus Albaaniale õnnistuseks, kuna Moskval oli rohkem pakkuda kui kõvasti vaevleval Belgradil. Tõsiasi, et Nõukogude Liidul ei olnud Albaaniaga ühist piiri, meeldis samuti Albaania režiimile, kuna see tegi Moskvale palju raskemaks Tiranale survet avaldada. Novembris, Albaania Tööpartei (endine Albaania kommunistlik partei nimetati ümber Stalini ettepanekul) esimesel kongressil süüdistas Hoxha riigi hädades Jugoslaaviat ja Xoxet. Hoxha tagandas Xoxe siseministri kohalt oktoobris, asendades ta Shehuga. Pärast salajast kohtumõistmist 1949. aasta mais Xoxe hukati. Järgnenud Tito-vastased puhastused Albaanias tõid kaasa partei keskkomitee 31 liikmest 14 liikme ja Rahvakogu 109 saadikust 32 saadiku likvideerimise. Kokkuvõttes viskas partei välja umbes 25% oma liikmeskonnast. Jugoslaavia vastas propaganda vasturünnakuga, katkestades oma sõpruslepingu Albaaniaga, ja tõmbas 1950. aastal oma diplomaatilise missiooni Tiranast välja.

Suhete halvendamine Läänega

Albaania suhted Lääneriikidega halvenesid pärast kommunistliku režiimi keeldumist vabadest valimistest detsembris 1945. Albaania piiras Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia personali liikumist riigis, süüdistades neid antikommunistlike ülestõusude algatamises põhjapoolsetes mägedes. Suurbritannia teatas aprillis, et ei saada diplomaatilist missiooni Tiranasse; Ameerika Ühendriigid tõid oma missiooni välja novembris; ja nii Ameerika Ühendriigid kui ka Suurbritannia olid vastu Albaania vastuvõtmisele ÜRO-sse. Albaania režiim kartis, et Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, kes toetasid antikommunistlikke jõude käimasolevas kodusõjas Kreekas, võivad toetada Kreeka nõudmisi territooriumile Lõuna-Albaanias; ja kahtlused kasvasid juulis, kui Ameerika Ühendriikide Senati resolutsioon toetas Kreeka nõudmisi.

Albaania ja Suurbritannia vahel tekkis aastal 1946 suur intsident pärast seda, kui Tirana nõudis jurisdiktsiooni Albaania mandri ja Kreeka saare Korfu vahelise kanali üle. Suurbritannia vaidlustas Albaania nõude, seilates nelja hävitajaga kanalisse. Kaks laeva sõitsid 22. oktoobril 1946 miinile ja 44 meeskonnaliiget hukkus. Suurbritannia kaebas ÜRO-sse ja Rahvusvahelisse Kohtusse, mis oma esimeses juhtumis üldse langetas otsuse Tirana vastu.

Pärast 1946. aastat hakkasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia rakendama keerukat salaplaani Albaania kommunistliku režiimi kukutamiseks, toetades antikommunistlikke ja rojalistlikke jõudusid riigis. Aastal 1949 töötasid Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia luureorganisatsioonid koos kuningas Zog I ja tema ihukaitseväelastega. Nad värbasid Albaania põgenikke ja emigrante Egiptusest, Itaaliast ja Kreekast; treenisid neid Küprosel, Maltal ja Saksamaa Liitvabariigis ja saatsid nad Albaaniasse. Sissiüksused sisenesid Albaaniasse aastatel 1950 ja 1952, kuid Albaania julgeolekujõud tapsid või vangistasid nad kõik. Suurbritannia luureteenistuse ja Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri vahel sideohvitserina töötanud Nõukogude topeltagent Kim Philby lekitas detaile sissetungiplaanist Moskvasse ja turvaaugus hukkus umbes 300 agenti.

Pärast riigivastase tegevuse lainet, sealhulgas nurjunud sissetungid ja Nõukogude Liidu saatkonna pommitamine Tiranas 1951. aasta märtsis, rakendas Albaania režiim karme sisejulgeoleku meetmeid. Septembris 1952 kehtestas Rahvakogu karistusseadustiku, mis nõudis surmanuhtlust kõigile üle üheteistkümneaastastele, kes tunnistati süüdi riigivastases vandenõus, riigivara kahjustamises või majandussabotaaži toimepanemises. Poliitilised hukkamised olid tavalised, kommunistliku režiimi ajal hukati kokku 5000 – 25 000 inimest.

Albaania Nõukogude Liidu huvisfääris

Albaania muutus sõltuvaks Nõukogude Liidu abist ja oskusteabest pärast suhete katkestamist Jugoslaaviaga aastal 1948. Veebruaris 1949 sai Albaania kommunistliku bloki majandusplaneerimise koordineerimise organisatsiooni, Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN) liikmeks. Tirana sõlmis varsti kaubanduskokkulepped Poola Rahvavabariigi, Tšehhoslovakkia Vabariigi, Ungari Rahvavabariigi, Rumeenia Sotsialistliku Vabariigi ja Nõukogude Liiduga. Nõukogude ja Ida-Euroopa tehnilised nõuandjad asusid Albaaniasse ning Nõukogude Liit saatis Albaaniasse ka sõjalisi nõuandjaid ja ehitas Sazani saarele allveelaevade baasi. Pärast Nõukogude-Jugoslaavia tüli jäid Albaania ja Bulgaaria Rahvavabariik ainsateks riikideks, mida Nõukogude Liit sai kasutada sõjavarustuse Kreekas võitlevatele kommunistidele viimiseks. Albaanial oli Nõukogude Liidule vähe strateegilist väärtust pakkuda, kuid tuumarelvade tehnoloogia arenedes kahanes see järk-järgult.

Soovides austada Stalinit, rakendasid Albaania valitsejad stalinistliku majandussüsteemi elemente. Aastal 1949 võttis Albaania omaks Nõukogude eelarvesüsteemi põhielemendid, mille kohaselt maksid riigiettevõtted oma kasumist otseseid makse riigikassasse ja säilitasid vaid osa, mis lubati omarahastusega investeeringuteks ja teistel eesmärkidel. Aastal 1951 käivitas Albaania valitsus oma esimese viisaastakuplaani, mis rõhutas riigi nafta-, kroomi-, vase-, nikli-, asfaldi- ja kivisöevarude kasutamist; elektrienergia tootmise ja ülekandeliinide laiendamist; põllumajandustoodangu kasvatamist; ja transpordi parandamist. Valitsus alustas pärast Albaania Tööpartei teist kongressi kiiret industrialiseerimise programmi ja aastal 1955 põllumaa sundkollektiviseerimise kampaaniat. Selle ajani tootsid erafarmid ikka veel umbes 87% Albaania põllumajandustoodangust, kuid aastal 1960 käis sama protsent kollektiivsete või riigifarmide kohta.

Nõukogude-Albaania suhted jäid soojaks Stalini viimaste eluaastateni, kuigi Albaania oli Nõukogude Liidule majandusvastutus. Albaania viis kogu oma väliskaubanduse aastatel 1949, 1950 ja 1951 läbi Nõukogude bloki Euroopa riikidega – ja üle poole kaubandusest Nõukogude Liidu endaga. Koos oma satelliitidega käendas Nõukogude Liit Albaania maksetasakaalu puudujääke pikaajaliste toetustega.

Kuigi Lääneriikide praktikast kaugel maas, paranesid tervishoid ja haridus Albaania 1,2 miljonile inimesele 1950. aastate alguses märkimisväärselt. Albaania arstide arv kasvas kolmandiku võrra umbes 150-ni kümnendi alguses (kuigi arstide-patsientide suhtarv jäi enamuse standardite kohaselt vastuvõetamatuks) ja riik avas uusi meditsiinilise väljaõppe baase. Haiglavoodite arv kasvas 1765-lt aastal 1945 umbes 5500-ni 1953. aastal. Parem tervishoid ja elamistingimused parandasid Albaania masendavat imikusuremust, alandades selle 112,2 surmalt 1000 sünni kohta aastal 1945 99,5 surmani 1000 sünni kohta aastal 1953. Haridussüsteem, mida loetakse kommunismi propageerimise ning sotsialistliku riigi ja ühiskonna ehitamiseks vajaliku akadeemilise ja tehnilise kaadri loomise tööriistaks, paranes samuti oluliselt. Koolide, õpetajate ja üliõpilaste arv kahekordistus aastatel 1945–1950. Kirjaoskamatus vähenes ehk 85%-lt aastal 1946 kuni 31%-ni aastal 1950. Nõukogude Liit eraldas Albaania üliõpilastele stipendiumi ning tarnis spetsialiste ja õppematerjale õpetamise parandamiseks Albaanias. Tirana Riigiülikool (hiljem Tirana Ülikool) asutati aastal 1957 ja Albaania Teaduste Akadeemia avati 15 aastat hiljem. Kuid vaatamata nendele edusammudele kannatas haridus Albaanias mõttevabaduse piirangute tõttu. Näiteks oli haridusasutustel vähe mõju oma õppekavale, õpetamismeetoditele või haldusele.

Stalin suri märtsis 1953 ja ilmselt kartes, et Nõukogude juhi surm võib julgustada Albaania parteisiseseid rivaale, ei riskinud ei Hoxha ega Shehu matusel osalemiseks Moskvasse reisida. Nõukogude Liidu järgnev nihe lähenemise suunas vihatud jugoslaavlastega kibestas kahte Albaania juhti. Tiranal tuli peatselt Moskva survel kopeerida uut Nõukogude kollektiivse juhtimise mudelit, vähemalt ametlikult. Juulis 1953 andis Hoxha ustavatele järgijatele üle välis- ja kaitsepoliitika portfellid, kuid säilitas nii partei tippjuhi kui ka peaministri ameti aastani 1954, kui Shehust sai Albaania peaminister. Nõukogude Liit, vastates jõupingutustega tõsta Albaania juhtide moraali, kõrgendas diplomaatilised suhted kahe riigi vahel suursaadikute tasemele.

Vaatamata mõningale esialgsele entusiasmipuhangule umbusaldasid Hoxha ja Shehu Nikita Hruštšovi programme "rahulikust kooseksisteerimisest" ja "erinevatest teedest sotsialismile", sest need näisid kujutavat ohtu, et Jugoslaavia võib taas püüda Albaanias kontrolli võtta. See puudutas ka Hoxhat ja Shehut, et Moskva võib eelistada Albaanias vähemdogmaatilisi juhte. Tirana ja Belgrad uuendasid diplomaatilisi suhteid detsembris 1953, kuid Hoxha vastas keeldumisega Hruštšovi korduvatele palvetele rehabiliteerida postuumselt Jugoslaavia-meelne Xoxe žestina Titole. Selle asemel tugevdas Albaania duo oma haaret riigi siseelu üle ja lubas propagandasõjal jugoslaavlasi jahvatada. Aastal 1955 sai Albaaniast Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutajaliige, ainus sõjaline liit, millega riik kunagi ühinenud on. Kuigi lepingus oli esimene lubadus, mille Albaania sai igalt kommunistlikult riigilt, kaitsta oma piire, ei teinud leping midagi Albaania juhtide sügava usaldamatuse leevendamiseks Jugoslaavia suhtes.

Hoxha ja Shehu rõhusid albaanlaste sügavaimale hirmule Jugoslaavia domineerimisest, et jääda võimule sula ajal, mis järgnes Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 20. kongressile aastal 1956, kus Hruštšov mõistis Stalini kuriteod hukka oma "salajases kõnes". Hoxha kaitses Stalinit ja süüdistas titoistlikku ketserlust hädades, mis kiusasid maailma kommunismi, sealhulgas rahutused Poolas ja mäss Ungaris aastal 1956. Hoxha tuulutas halastamatult partei Nõukogude- ja Jugoslaavia-meelsete kalduvustega mõõdukaid, kuid ta mahendas oma Jugoslaavia-vastast retoorikat pärast 1957. aasta aprillireisi Moskvasse, kus ta saavutas umbes 105 miljoni dollari tasumata laenude ja umbes 7,8 miljoni dollari lisa toiduabi tühistamise. Kuid aastal 1958 kaebas Hoxha taas Tito "fašismi" ja "genotsiidi" üle albaanlaste vastu Kosovos. Ta torises ka VMN plaani üle integreerida Ida-Euroopa majandused, mis kutsus Albaaniat tootma põllumajanduskaupu ja toorainet, selle asemel, et rõhuda rasketööstuse arendamisele. Oma 12-päevasel visiidil Albaaniasse aastal 1959 püüdis Hruštšov teadaolevalt veenda Hoxhat ja Shehut, et nende riik peaks soovima saada sotsialismi "viljapuuaiaks".

Albaania Hiina huvisfääris

 Pikemalt artiklis Albaania–Hiina suhted

Enver Hoxha aastal 1971

Albaania mängis Hiina-Nõukogude konfliktis kaugelt suuremat rolli, kui tema suurus või tähtsus kommunistlikus maailmas olid. Aastal 1958 seisis Albaania koos Hiina rahvavabariigiga vastu Moskvale küsimustes rahulikust kooseksisteerimisest, destaliniseerimisest ja Jugoslaavia "eraldi teest sotsialismile" majanduselu detsentraliseerimise kaudu. Nõukogude Liit, teised Ida-Euroopa riigid ja Hiina andsid kõik Albaaniale suurel hulgal abi. Nõukogude juhid lubasid ka ehitada Tiranasse suure kultuuripalee Nõukogude rahva "armastuse ja sõpruse" sümbolina albaanlaste suhtes. Kuid vaatamata nendele žestidele ei rahuldunud Tirana Moskva majanduspoliitikaga Albaania suunal. Hoxha ja Shehu otsustasid ilmselt mais või juunis 1960, et Albaania on kindlustanud Hiina toetuse, ja kui Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu vahel kerkis terav poleemika, asusid nad avalikult esimese poolele. Ramiz Alia, sel ajal Poliitbüroo liikmekandidaat ja Hoxha nõuandja ideoloogilistes küsimustes, mängis olulist rolli retoorikas.

Hiina-Nõukogude lõhe muutus avalikuks juunis 1960 Rumeenia Töölispartei kongressil, kus Hruštšov püüdis saavutada Pekingi hukkamõistu. Albaania delegatsioon, üksi Euroopa delegatsioonide seas, toetas Hiinat. Nõukogude Liit vastas kohe samaga, korraldades 1960. aasta suvel kampaania Hoxha ja Shehu kõrvaldamiseks. Moskva lõpetas Albaaniale põua tõttu lubatud teraviljatarned ja Nõukogude saatkond Tiranas julgustas avalikult Albaania Tööpartei Nõukogude-meelset fraktsiooni kõnelema partei Hiina-meelse hoiaku vastu. Moskva kaasas end ilmselt ka vandenõusse Albaania Tööpartei sees Hoxha ja Shehu jõuga kõrvaldamiseks. Kuid arvestades nende tugevat kontrolli partei masinavärgi, armee ja Shehu salapolitsei, Riigi Julgeolekudirektoraadi (Drejtorija e Sigurimit të Shtetit–Sigurimi) üle, pareerisid kaks Albaania juhti kergesti ohu. Neli Nõukogude-meelset Albaania juhti, sealhulgas Teme Sejko ja Tahir Demi, anti lõpuks kohtu alla ja hukati. Hiina Rahvavabariik hakkas kohe asendama katkenud Nõukogude nisusaadetisi, vaatamata välisvaluuta vähesusele ja oma majandusraskustele.

Albaania asus taas Hiina Rahvavabariigi poolele, kui see alustas rünnakut Nõukogude Liidu juhtivale seisundile rahvusvahelises kommunistlikus liikumises 1960. aasta novembris Moskvas maailma 81 kommunistliku partei konverentsil. Hoxha räuskas Hruštšovi suunas Kreeka nõuete julgustamise eest Lõuna-Albaaniale, ebakõlade külvamise eest Albaania Tööparteis ja armees ning majandusliku väljapressimise kasutamise eest. "Nõukogude rotid said süüa, samas Albaania rahvas sureb nälga", raius Hoxha, viidates Nõukogude teraviljatarnete sihilikule viivitamisele. Moskvale ustavad kommunistlikud juhid kirjeldasid Hoxha esinemist kui "gängsterlik" ja "infantiilne", ja kõne välistas igasuguse võimaluse kokkuleppest Moskva ja Tirana vahel. Juba järgmisel aastal esitas Albaania volituse kommunistlikule Hiinale. Nõukogude-meelsed kommunistlikud parteid, soovimata astuda Hiina Rahvavabariigile otse vastu, kritiseerisid Pekingit Albaaniat nuheldes. Kommunistlik Hiina omalt poolt rõhutas sageli albaanlaste paukumist Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vastu, mida Tirana nimetas "sotsialistlikuks põrguks".

Hoxha ja Shehu jätkasid oma tiraade Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vastu Albaania Tööpartei neljandal kongressil veebruaris 1961. Kongressil teatas Albaania valitsus põhisuunad riigi kolmandaks viisaastakuplaaniks (1961–1965), milles eraldati 54% kõigist investeeringutest tööstusele, lükates seega tagasi Hruštšovi soovi teha Albaania peamiselt põllumajandustootjaks. Moskva vastas abiprogrammide ja rahavoogude katkestamisega Albaaniale, kuid Hiina tuli taas appi.

Pärast lisateravuste vahetamist Nõukogude ja Hiina delegaatide vahel Albaania kohta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 22. kongressil oktoobris 1961, kritiseeris Hruštšov teravalt albaanlasi raseda Nõukogude-meelse Albaania partei Poliitbüroo liikme Liri Gega hukkamise eest, ja Nõukogude Liit katkestas lõpuks detsembris diplomaatilised suhted Albaaniaga. Moskva tõmbas kõik Nõukogude majandusnõuandjad ja tehnikud riigist välja, sealhulgas kultuuripalee peal töötavad, ning peatas tarvikute ja varuosade veod juba Albaanias olevale sisseseadele. Lisaks jätkas Nõukogude Liit oma mereväe käitiste demonteerimist Sazani saarel; see protsess oli alanud juba enne suhete katkestamist.

Kommunistlik Hiina kompenseeris Albaaniale taas Nõukogude majandusabi kaotuse, varustades umbes 90% ulatuses varuosi, toiduaineid ja muid kaupu, mida Nõukogude Liit oli lubanud. Peking laenas albaanlastele raha soodsamatel tingimustel kui Moskva ning erinevalt Nõukogude nõuandjatest said Hiina tehnikud sama madalat palka kui Albaania töölised ja elasid sarnastes majades. Hiina kinkis Albaaniale ka võimsa raadiosaatejaama, millest Tirana laulis aastakümneid kiidulaulu Stalinile, Hoxhale ja Mao Zedongile. Omalt poolt pakkus Albaania Hiinale sillapead Euroopas ja tegutses kommunistliku Hiina juhtiva eestkõnelejana ÜRO-s. Kuid Albaania nördimuseks ei olnud Hiina sisseseade ja tehnikud kaugeltki nii keerukad, kui asendatud Nõukogude kaubad ja nõuandjad. Irooniliselt sundis keelebarjäär Hiina ja Albaania tehnikuid vene keeles suhtlema. Albaanlased ei võtnud enam osa Varssavi Lepingu Organisatsiooni tegevusest ega VMN-i kokkulepetest. Kuid teised Ida-Euroopa kommunistlikud riigid ei katkestanud Albaaniaga diplomaatilisi või kaubandussidemeid. Aastal 1964 läksid albaanlased nii kaugele, et hõivasid tühja Nõukogude saatkonna Tiranas ja Albaania töölisi sunniti ehitama oma kultuuripalee.

Eemaldumine Nõukogude Liidust mõjus laastavalt Albaania majandusele. Pool selle sisse- ja väljaveost oli suunatud Nõukogude tarnijatele ja turgudele, nii viisid Tirana hapud suhted Moskvaga Albaania väliskaubanduse kokkuvarisemise äärele, kui Hiina ei suutnud lubatud masinaid ja sisseseadet õigeaegselt pakkuda. Madal tootlikkus, vigane planeerimine, halb töö ja ebaefektiivne juhtimine Albaania ettevõtetes sai selgeks, kui Nõukogude ja Ida-Euroopa abi ja nõuandjad tagasi tõmbusid. Aastal 1962 võttis Albaania valitsus kasutusele ranguse programmi, paludes inimestel säästa varusid, vähendada tootmiskulusid ja loobuda tarbetutest investeeringutest.

Lahkumine Varssavi Lepingu Organisatsioonist

Oktoobris 1964 tervitas Hoxha Hruštšovi kukutamist ja Nõukogude Liidu uued juhid võtsid initsiatiivi Tirana suhtes. Kuid peagi sai selgeks, et uus Nõukogude juhtkond ei kavatse muuta aluspoliitikat Albaania suhtes, ja suhted ei paranenud. Tirana propaganda jätkas aastakümneid rääkimist, et Nõukogude ametiisikud on "reeturlikud revisionistid" ja "kommunismi reeturid", ning aastal 1964 ütles Hoxha, et Albaania tingimused leppimiseks olid Nõukogude vabandused Albaaniale ja riigile tekitatud kahju korvamine. Nõukogude-Albaania suhted läksid madalseisu pärast Varssavi Lepingu Organisatsiooni sissetungi Tšehhoslovakkiasse aastal 1968; Albaania uskus, et Nõukogude Liit on muutunud pärast Jossif Stalini surma liiga liberaalseks, nii lahkus ta Varssavi Lepingu Organisatsioonist. Leonid Brežnev ei teinud katset sundida Albaaniat jääma.

Kultuuriline ja ideoloogiline revolutsioon

1960. aastate keskel muutusid Albaania juhid ettevaatlikuks ohust nende võimule kasvava bürokraatia poolt. Partei distsipliini õõnestati. Inimesed kaebasid võimu kuritarvitamise, inflatsiooni ja madala kvaliteediga kaupade parast. Kirjanikud eksisid kõrvale ametlikust sotsialistlikust realismist, mis nõudis, et kunst ja kirjandus oleksid valitsuse ja partei poliitika instrumendid. Selle tulemusena käivitas Hoxha pärast Mao Zedongi aastal 1966 Hiinas vallandatud Kultuurirevolutsiooni oma Kultuurilise ja Ideoloogilise Revolutsiooni. Albaania juht keskendus sõjaväe, valitsusbürokraatia ja majanduse reformimisele, samuti uue toetuse loomisele oma süsteemile. Režiim kaotas sõjaväe auastmed, taaskehtestas poliitilised komissarid sõjaväes ja loobus professionaalsusest armees. Võideldes "valgekraede mentaliteedi" vastu, alandasid võimud ka keskmise ja kõrgema astme ametnike palku, ajasid haldurid ja spetsialistid ära nende laudade tagant ning saatsid sellised isikud vabrikutesse ja põldudele rügama. Kuus ministeeriumit, sealhulgas justiitsministeerium, likvideeriti. Kollektiviseerimine levis isegi kaugetesse mägedesse. Lisaks ründas valitsus dissidentlikke kirjanikke ja kunstnikke, reformis oma haridussüsteemi ja tugevdas üldiselt Albaania isolatsiooni Euroopa kultuurist püüdega hoida eemal välismõjud.

Aastal 1967 viisid võimud läbi vägivaldse kampaania usuelu kustutamiseks Albaanias, väites, et religioon on jaganud albaania rahvuse ja hoiab seda mahajäämusse takerdununa. Üliõpilastest agitaatorid kammisid läbi maapiirkondi, sundides albaanlasi loobuma oma usu harrastamisest. Vaatamata kaebustele, isegi Albaania Tööpartei liikmete poolt, suleti aasta lõpuks kõik kirikud, mošeed, kloostrid ja muud usulised institutsioonid, või muudeti ladudeks, võimlateks ja töökodadeks. Eridekreet kaotas hartad, mille järgi riigi peamised usukogukonnad tegutsesid. Kampaania kulmineerus teatega, et Albaaniast on saanud maailma esimene ateistlik riik, tegu reklaamiti Enver Hoxha ühe suurima saavutusena.

Traditsioonilised sugulussidemed Albaanias, keskendunud patriarhaalsele perekonnale, olid purunenud klannijuhtide sõjajärgse represseerimisega, põllumajanduse kollektiviseerimisega, industrialiseerimisega, maalt linna kolimisega ja usu mahasurumisega. Sõjajärgne režiim tõi radikaalse muudatuse Albaania naiste seisundis. Peetuna traditsioonilises albaania ühiskonnas teise sordi inimesteks, tegid naised enamuse töid kodus ja põldudel. Enne Teist maailmasõda oli umbes 90% Albaania naistest kirjaoskamatud, ja paljudes kohtades peeti neid iidsete hõimuseaduste ja tavade järgi vallasvaraks. Kultuurilise ja Ideoloogilise Revolutsiooniga julgustas partei naisi asuma tööle kodust väljas, püüdega kompenseerida tööjõupuudust ja ületada oma konservatiivsust. Hoxha ise kuulutas, et igaüks, kes tallub partei käsul naiste õigustest, tuleb "tulle heita".

Albaania ja enesega toimetulek

 Pikemalt artiklis Hiina–Albaania lõhe

Albaania-Hiina suhted peatusid aastal 1970, ja kui Aasia gigant hakkas isolatsioonist ja Kultuurirevolutsioonist 1970. aastate alguses välja rabelema, hindasid Mao ja teised kommunistliku Hiina juhid ümber oma pühendumise väikesele Albaaniale. Vastuseks hakkas Tirana laiendama oma sidemeid välismaailmaga. Albaania avas kaubandusläbirääkimised Prantsusmaa, Itaalia ning äsja iseseisvunud Aasia ja Aafrika riikidega, ning aastal 1971 normaliseeris ta suhted Jugoslaaviaga ja Kreekaga. Albaania juhid jälestasid Hiina Rahvavabariigi kontakte Ühendriikidega 1970. aastate alguses ning selle press ja raadio eirasid president Richard Nixoni reisi Pekingisse aastal 1972. Albaania töötas aktiivselt vähendamaks oma sõltuvust kommunistlikust Hiinast mitmekesistades kaubandust ning parandades diplomaatilisi ja kultuurilisi suhted, eriti Lääne-Euroopaga. Kuid Albaania vältis Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi ja oli ainus Euroopa riik, kes keeldus osa võtmast Helsingi konverentsist juulis 1975. Varsti pärast Mao surma aastal 1976 kritiseeris Hoxha uut juhtkonda, samuti Pekingi pragmaatilist poliitikat Ühendriikide ja Lääne-Euroopaga. Hiina nähvas vastu, kutsudes Tito aastal 1977 Pekingisse visiidile ja lõpetades aastal 1978 Albaania abiprogrammid.

Hiina-Albaania lõhe jättis Albaania ilma välisannetajatest. Tirana eiras Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu kutseid normaliseerida suhted. Selle asemel laiendas Albaania diplomaatilisi sidemeid Lääne-Euroopa ja arengumaadega ning hakkas rõhutama enesega toimetuleku printsiipi kui riigi majandusliku arengu strateegia nurgakivi. Kuid Albaanial ei olnud palju omi ressursse ja Hoxha ettevaatlik avanemine välismaailmale ei olnud piisav majanduse tugevdamiseks, mis kihutas üles tärkava muutuste liikumise Albaania sees. Ilma Hiina või Nõukogude Liidu abita hakkas riik tundma suurt puudust kõigest, alates masinaosadest kuni nisu ja loomasöödani. Taristu ja elatustase hakkasid kokku varisema. Maailmapanga järgi kogus Albaania läbi 1980. aastate rahvuslik koguprodukti umbes 750 dollarit elaniku kohta. Kui Hoxha tervis halvenes, tekkisid sosinad partei kontrolli leevendamisest ja suuremast avatusest. Vastuseks käivitas Hoxha uue puhastuse, mis eemaldas kaitseministri ja palju sõjaväe tippametnikke. Aasta hiljem tuulutas Hoxha majanduse eest vastutavaid ministreid ja asendas need noorematega.

Kui Hoxhal tekkis rohkem terviseprobleeme, hakkas ta järk-järgult riigiasjadest taanduma ja jäi pikemalt ja sagedamini eemale. Vahepeal hakkas ta järglast otsima. Ta töötas oma poliitika põlistamise nimel, lootes nurjata kõik oma järglaste katsed, mis võiksid viia eemaldumiseni stalinistlikult teelt, mille ta oli Albaaniale rajanud. Detsembris 1976 võttis Albaania vastu teise stalinistliku põhiseaduse pärast sõda. Dokument andis albaanlastele sõnavabaduse, ajakirjanduse, organisatsioonide, ühingute ja koosolekute vabaduse, kuid allutas need õigused üksikisiku kohustustele ühiskonna kui terviku ees. Põhiseadus jätkas rahvusliku uhkuse ja ühtsuse rõhutamist ning sätestas seadusena autarkia idee ja keelas valitsusel otsida rahalist abi või krediiti või moodustada ühisfirmasid partneritega kapitalistlikest või revisionistlikest kommunistlikest riikidest. Põhiseaduse preambul hooples ka, et usuliste veendumuste alused on Albaanias kaotatud.

1980. aastal määras Hoxha Ramiz Alia oma järglaseks, vaadates mööda oma kauaaegsest relvavennast Mehmet Shehust. Hoxha püüdis esmalt veenda Shehut vabatahtlikult kõrvale astuma, kuid kui see ebaõnnestus, korraldas Hoxha kõigi Poliitbüroo liikmete poolt tänitamise, et Shehu lubas oma pojal kihluda endise kodanliku perekonna tütrega. Shehu sooritas väidetavalt 18. detsembril 1981 enesetapu. Mõned kahtlustavad, et Hoxha tappis ta. Hoxha lasi Shehu naise ja kolm poega vahistada, kellest üks end vanglas tappis. Novembris 1982 teatas Hoxha, et Shehu oli olnud välisriigi spioon, töötades samaaegselt Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia luureasutuste heaks kavatsusega mõrvata Hoxha. "Ta maeti, nagu koer", kirjutas Hoxha oma raamatu "Titoistid" Albaania väljaandes.

Hoxha loobus aastal 1983 kehva tervise tõttu mitmest ametist ja Alia hakkas Albaania valitsuses vastutama. Alia reisis palju Albaanias ringi, asendades Hoxhat suurtes sündmustes ja pidades kõnesid uuest poliitikast ning lauldes litaaniaid nõrgenevale presidendile. Kui Hoxha 11. aprillil 1985 suri, jättis ta Albaaniale päranduseks repressioonid, tehnoloogilise mahajäämuse, isolatsiooni ja hirmu välismaailma ees. Alial õnnestus eesistuja roll ja ta sai kaks päeva hiljem Albaania Tööpartei seaduslikuks sekretäriks. Ajapikku sai ta domineerivaks tegelaseks Albaania meedias ning tema loosungeid maaliti tahvlitele karmiinpunaste tähtedega kogu riigis.

Üleminekuaeg

 Pikemalt artiklis Kommunismi langus Albaanias

Pärast Hoxha surma säilitas Alia riigis ja selle julgeolekuasutustes kindla kontrolli, kuid Albaania lootusetu majandusolukord sundis Aliat mõningaid reforme teostama. Jätkates Hoxha poliitikat, taastas Alia diplomaatilised suhted Lääne-Saksamaaga arenguabi eest ning flirtis Itaalia ja Prantsusmaaga.

Väga järkjärgulised ja kerged reformid intensiivistusid, kui Mihhail Gorbatšov algatas Nõukogude Liidus uue glasnosti ja perestroika poliitika, mis viis Berliini müüri langemiseni novembris 1989 ja kommunistlike valitsuste kokkuvarisemiseni Kesk- ja Ida-Euroopas. Pärast Nicolae Ceaușescu (Rumeenia kommunistlik juht) hukkamist 1989. aasta revolutsioonis kiirendas Alia oma reforme, muretsedes ilmselt vägivalla ja oma saatuse pärast, kui radikaalseid muudatusi ei tehta. Ta allkirjastas Helsingi kokkuleppe (mille teised riigid allkirjastasid aastal 1975), austades inimõigusi. 11. detsembril 1990, üliõpilaste ja tööliste tohutu surve all, teatas Alia, et Tööpartei loobus talle garanteeritud ainuvalitsemisõigusest, et saaks moodustada teisi parteisid ja et 1991. aasta kevadel saaks pidada vabad valimised.

Alia partei võitis 31. märtsil 1991 valimised – esimesed vabad valimised aastakümnete jooksul. Sellest hoolimata oli selge, et muutusi ei saa peatada.

Kommunistide seisund kinnistus valimiste esimeses voorus 1991. aasta ajutise seaduse alusel, kuid lagunes kaks kuud hiljem üldstreigi ajal. "Rahvusliku päästmise" komitee võttis võimu üle, kuid kukkus kuue kuu pärast samuti kokku. 22. märtsil 1992 kaotasid kommunistid riiklikel valimistel Demokraatlikule parteile. Üleminek diktatuurilt demokraatiale pakkus palju väljakutseid. Demokraatlik partei pidi lubatud reforme ellu viima, kuid nad olid kas liiga aeglased või ei lahendanud probleeme, nii et inimesed pettusid, kui nende lootused kiirest õitsengust ei täitunud. Üldvalimistel 1996. aasta juunis püüdis Demokraatlik partei võita absoluutset enamust ja manipuleeris tulemustega. See valitsus lagunes koost aastal 1997 püramiidskeemide täiendava varisemise ja laialdase korruptsiooni kiiluvees, mis põhjustas kaose ja rahutusi kogu maal. Valitsus püüdis rahutusi maha suruda sõjaväe abil, kuid katse nurjus relvajõudude pikaajalise korruptsiooni tõttu, mis sundis teisi riike sekkuma. Vastavalt 1991. aasta ajutisele põhiseadusele ratifitseerisid albaanlased aastal 1998 põhiseaduse, luues demokraatliku riigikorralduse, mis põhines õigusriigil ja tagas põhiliste inimõiguste kaitse.

Pärand

Enver Hoxha ja tema jüngrite poliitika mõjutas poliitilist ja majanduslikku mõtlemist kogu maailmas. Seega, põhinedes Enver Hoxha ideedel kommunistliku riigi ehitamisest ja marksismi-leninismi rangel järgimisel, loodi paljudes riikides üle kogu maailma hoxhaistlikke parteisid. Pärast Albaania Sotsialistliku Rahvavabariigi langust aastal 1991 ühinesid hoxhaistlikud parteid ümber rahvusvahelise konverentsi ning väljaande Ühtsus & Võitlus.

Juhtide loend

Albaania Tööpartei peasekretärid:

• Enver Hoxha (1944–1985)
• Ramiz Alia (1985–1991)

Rahvakogu presiidiumi esimehed:

• Omer Nishani (1946–1953)
• Haxhi Lleshi (1953–1982)
• Ramiz Alia (1982–1991)

Peaministrid:

• Enver Hoxha (1945–1954)
• Mehmet Shehu (1954–1981)
• Adil Çarçani (1982–1991)

Vaata ka

• 1989. aasta Nõukogude režiimi vastased revolutsioonid
• Albaania lähiajalugu
• Punkrid Albaanias
• Varssavi Lepingu Organisatsioon
• Vastastikuse Majandusabi Nõukogu