Defenestratsioon ehk aknast välja viskamine ehk aknast alla viskamine on ebasoovitava inimese või inimeste aknast allaheitmine. Defenestratsioon on peamiselt tuntud poliitikas vastaste kõrvaldamise võttena, kuigi ka õnnetused ja koduvägivallast tulenevad aknast välja viskamised arvatakse mõiste hulka kuuluvat. Karistuse ohvrid ei pea olema aknast välja viskamise hetkel elus, kuigi enamasti karistatakse defenestratsiooniga siiski elavaid.[1][2]
Matthäus Meriani puulõige "Praha defenestratsioon", raamatus "Theatrum Europaeum" (1635). Pilt kujutab teist Praha defenestratsiooni.
Sõna "defenestratsioon" tuleneb ladina keelest ja see koosneb ladinakeelsest sõnast de, mis tähendab "välja", ja fenestra, mis tähendab "akent". Mõiste võeti kasutusele 17. sajandi alguses pärast teist Praha defenestratsiooni, kui Böömi mässulised heitsid aknast välja Saksa-Rooma keisri saadikud.[2][3]
Kõige tuntumad näited defenestratsioonist pärinevad Böömimaalt. Enamik uurijatest arvab, et defenestratsiooni kasutati sümboolse hukkamismeetodina vanas testamendi kuninganna Iisebeli loo eeskujul. Selles loos üritas Baali kummardav Iisebel Iisraeli "õigest usust" ära pöörata, kuni ta aknast välja visati.[2]
Aknast välja viskamises nähakse ka sümboolset soosingust (ehk kõrgusest) langemist ja seda rakendatakse ka ohvri aladamiseks.[3]Kristluses nähakse defenestratsioonis võimalust ka vastupidi tõestada, et nendega on Jumala soosing, kui nad ohtliku kukkumise üle elavad. Defenestratsiooniga võrreldakse ka trepist ja rõdult alla lükkamist.[2]
Tuntud defenestratsioonid
Esimene Praha defenestratsioon 1419. aastal (Adolf Liebscher)
Tšehhis
Täpselt ei teata, millal Böömi kuningriigis defenestratsioon levinuks muutus, kuid karistusmeetod oli hiljemalt 14. sajandi teisest poolest piisavalt tuntud, et seda jutlustes mainida. Aknast välja heitmine ei olnud kunagi seaduses defineeritud karistus.[2]
Varaseim teadaolev aknast välja viskamine pärineb 1414. aastast, mil kuninga sõnumitooja visati Kutná Horas aknast välja, kui ta teavitas linnaelanike maksutõusust.[2]
Esimene Praha defenestratsioon toimus 1419. aastal: Jan Želivský juhtimisel protestisid Praha raekoja ees utrakvistid usukaaslaste vangistamise vastu. Olukord eskaleerus ja utrakvistid vallutasid reakoja, mille aknast heideti välja 10 rae liiget, sealhulgas ka linnapea. Sündmus oli üheks hussiitide sõdade otseseks ajendiks.[2]
1483. aastal avastasid hussiidid Praha raeliikmete väidetava vandenõu, millele järgnesid uued defenestratsioonid. Mõnikord nimetatud teiseks Praha defenestratsiooniks.[2][4]
Teine Praha defenestratsioon (teinekord nimetatud ka kolmandaks defenestratsiooniks[4]) toimus 1618. aastal: 23. mail heitsid protestantidest Böömi aadlikud Heinrich Matthias von Thurniga, aknast alla kaks katolikuSaksa-Rooma keisri nõunikku Slawata ja Martinitze ühes sekretär Fabritiusega. Kuigi kõik kolm jäid juhuse läbi ellu, sai see kolmekümneaastase sõja ajendiks Böömimaal. 1621. aastal mässulised aadlikud hukati, mõned poodi ja jäeti Praha raekoja aknast rippuma.[2]
Märtsis 1948 hukkus defenestratsiooni tagajärjel Tšehhoslovakkia tollane välisminister Jan Masaryk. Seda on mõnikord kutsutud ka kolmandaks (või neljandaks) Praha defenestratsiooniks.[3][5] 2004. aastal lõpetas Tšehhi politsei kukkumise uurimise järeldusega, et Masaryk tapeti.[6]
Pražská defenestrace roku 1618 (Václav Brožík, 1890)
Sellele lisaks on mitmetel juhtudel Tšehhi ajaloos ähvardatud defenestratsiooniga, kuid seda ei teostatud. Näiteks ähvardati aknast välja heitmisega uue režiimi vastaseid Prahas riiigipöörde ajal 1524. aastal. Ka 17. sajandi ususõdade ajal ähvardasid protestandid korduvalt katoliiklasi aknast alla visata.[2]
Itaalias
Itaalias muutus defenestratsioon tavaliseks 15. sajandil, kuid aknast välja viskamine asendus aja jooksul aknast poomisega. Medici perekond kasutas Firenzes 16. sajandi alguses akent hukkamiseks ja "aken ja poomine" oli dokumentides tuntud karistusmeetod.[2]
Roomas andis 1405. aastal paavsti esindaja kondotjeerLodovico Migliorati hukata mässulised roomlased ja nad seejärel aknast välja visata. Paavst pidi hukkamiste järel Roomast pagema.
1441. aastal visati Firenzes raekoja Palazzo Vecchio aknast välja kondotjeer Baldaccio d’Anghiari, sest tema võim muutus ohuks Medicile ja teistele juhtivatele firenzelastele.
1444. aastal tapeti vandenõulaste poolt Urbino esimene hertsog Oddantonio. Tema keha visati palee aknast välja.
Siena vabariigi juhid said 1450. aastate keskel teada, et nende teenistuses olev kondotjeer Roberto Corrigiano plaanis liituda vandenõulastega. Ta kutsuti paleesse, hukati ja tema keha visati aknast välja väljakule.
1478. aastal visati Firenzes mitu Medici sihikule võtnud Pazzi vandenõulast Palazzo Vecchio akendest välja ja kehad jäeti pikaks ajaks rippuma. Viimane vandenõulane Bernardo Bandini hukati samamoodi 1479. aastal.
1486. aastal tapsid L'Aquila elanikud Montorio hertsogi residentsis neli nõunikku ja viskasid nad aknast välja, süüdistades neid selles, et nad ei kaitsnud linna vabadust hiljutises võitluses Napoli kuninga ja paavsti vastu.
1488. aastal pussitasid Forlì palees kaks rivaalitseva perekonna liiget linna isandat Girolamo Riariot ja viskasid ta seejärel aknast alla väljekule.
1500. aastal viskasid Pistoias vihased kodanikud kaks ohvitseri Palazzo Comunale aknast välja.
1547. aastal pussitati Piacenzas hertsog Pier Luigi Farneset ja tema lähikondlasi. Laibad visati seejärel aknast välja.
1559. aastal poodi Firenzes Bargello aknast Medici vastu suunatud ebaõnnestunud vandenõu juht Pandolfo Pucci. 1576. aastal poodi uue vandenõu korraldanud Pucci poeg Orazio.
Mujal
Piiblis kirjeldakse kuningate raamatu teises osas, kuidas Põhja-Iisraeli kuninganna Iisebel naeruvääristas tulevast Iisraeli kuningat Jehut. Vihastanud Jehu käskis Iisebeli palee aknast välja visata.[2]
Merovingide riigis kasutati aegajalt defenestratsiooni poliitilistest rivaalidest vabanemiseks, kuigi ohvrid üldjuhul hukati enne aknast välja viskamist.[2]
Mõned allikad väidavad, et kuningas John Maata sai defenestratsiooni abil lahti oma nõost Bretagne'i Arthurist, heites ta 1203. aastal Roueni lossi aknast alla.[7]
1379. aastal vallutasid pärast oma juhi Wouter Van Der Leydeni tapmist käsitöölised teist korda Leuveni raekoja ja viskasid ligi 15 patriitsi aknast välja.[7]
Zamora piiskopi Dom Martinho kirikutornist heitmine (Roque Gameiro, 1904)1383. aastal heitsid Lissaboni kodanikud aknast alla piiskop Dom Martinho, keda kahtlustati koostöös linna piiravate kastiillastega.[8]
Šotimaal viskas 1452. aastal kuningas James II aknast välja kaheksanda Douglasi krahvi pärast seda, kui krahv keeldus teiste aadlikega sõlmitud paktist taganemast.[3]
Hispaanias viskas 1520. aastatel juut David Re’uveni aknast välja katoliku preestri, kes levitas laimu judaismi kohta.[2]
16. mail 1562 lasi mogulite valitseja Akbar hukata kindral Adham Khani, heites ta aknast välja pärast seda, kui kindral oli tapnud valitseja lähikondlase. Kui Adham kukkumise üle elas, visati ta teist korda aknast alla.[3]
1640. aastal tapsid Lissabonis Bragança hertsogi toetajad Portugali tollase riigisekretäri Miguel de Vasconcelose ja heitsid keha aknast välja.[8]
1848. aasta revolutsiooni ajal Saksamaal pagesid kaks Kölni linnaametnikku vallutatud raekoja hoonest, hüpates aknast välja. Mõlemad jäid ellu, üks neist murdis jala. Sündmus läks ajalukku kui Kölni defenestratsioon.[9]
Alates 20. sajandist
11. juunil 1903 tungis Musta Käe juhtimisel rühm ohvitsere Serbias kuningalossi. Serbia kuningasAleksandar I ja kuninganna Draga lasti maha ja nende surnukehad visati kuningalossi aknast välja.[7]
Kultuurirevolutsiooni ajal 1968. aastal piinasid Hiina võimud endise kommunistliku juhi Deng Xiaopingi poega Deng Pufangi, kapitalistliku sümpaatia tunnistamise järel visati ta Pekingi Ülikooli aknast välja. Ta jäi ellu, kuid on sellest ajast ratastoolis.[3]
Nigeeria võimud viskasid 1977. aastal Fela Kuti ema aknast välja tema huntakriitilise albumi avaldamise järel.[3]
Defenestratsioon on 21. sajandi alguses olnud mitme venelase surma kahtlustatud või kinnitatud surma põhjuseks. 2007. aastal hukkus Vene valitsuse salajast relvaäri uurinud ajakirjanik Ivan Safronov.[8] 2016. aastal suri kahtlustatavalt defenestratsiooni tõttu Venemaa New Yorgi peakonsulaadi turvaametnik Sergei Krivov. 2021. aastal hukkus aknast kukkudes Venemaa Saksamaa Suursaatkonna teine sekretär Kirill Žalo.[11]
Jütte, Daniel (märts 2017). "Defenestration as Ritual Punishment: Windows, Power, and Political Culture in Early Modern Europe". Journal of Modern History. 89 (1): 1–38.
.png)
