From Wikipedia, the free encyclopedia
1939. aasta vallareform on valdade reform, mis jõustus 1. aprillil 1939. Reformi eesmärk oli valdade piiride muutmine majandusliku kasu, tõhusama juhtimise ja elanikele juhtivorganite parema kättesaadavuse saavutamine. Reformi tuntakse ka 1935. aasta ja 1938. aasta vallareformi nime all, sest seaduse põhiline osa sai valmis 1935. aastal, kuid lõppviimistlus tehti ning seadus võeti vastu 1938. aastal.[1]
1816. aastal kaotati pärisorjus Eestimaa kubermangus ja 1819. aastal Liivimaa kubermangus.
1866. aastal hakkas kehtima vallaseadus. Seaduse alusel moodustati varasematest mõisamaadest vallakogukonnad, mille ülesanne oli kohaliku majanduse korraldamine, vallamaksude määramine ja kogumine ning kohtuliku järelevalve teostamine vallaametnike ja vallavanema üle. Seadusest lähtuvalt pidi vallas elama vähemalt 200 meeskodanikku (taluperemehed, rentnikud, sulased, käsitöölised jne). Uus vallaseadus oli suhteliselt leebe – väga rangeid ettekirjutusi teiste valdadega ühinemiseks ei tehtud ning kohalikele jäeti otsustamiseks suhteliselt vabad käed. Täpset valdade arvu pole teada, kuid erinevate andmete võrdlemisel arvatakse 1870. aastate alguseks olevat umbes 1100 valda.[1]
1889. aastal toimus kohtureform, mille tulemusel said valdade liitmise ja jagunemise võimu enda kätte talurahvakomissariaadid. Talurahvakomissariaatidel oli õigus valdu ka sunniviisiliselt kokku liita, kui need polnud piisavalt elujõulised ning polnud nõus vabatahtlikult ühinema. Valdade liitmine toimus Eesti- ja Liivimaa kubermangudes erineva intensiivsusega. Kui 1890. aastal oli Eestimaal 529 valda, siis kolme aasta pärast oli neid järele jäänud 120. Saaremaa 123 vallast jäi järele kõigest 18. Liivimaal olid inimesed jõukamad ning omandasid rohkem talusid, mistõttu olid Liivimaa vallad rikkamad ning ühinemised polnud vajalikud. Liivimaal oli 1892. aasta lõpuks järel 433 valda, kusjuures kadus vaid 37 valda.[1]
1921. aastal oli iseseisvunud Eesti Vabariigis 383 valda (lisaks Petseri maakonna vallad). Varasemal Eestimaa kubermangu alal oli 141 valda ning Liivimaa kubermangu põhjaosas 242 valda.[1]
Varem koostatud eelnõud (aastatel 1920, 1922, 1928 ja 1930) polnud erinevate takistuste tõttu seaduseks saanud.[1]
Vallaseadust oli lihtne koostada, sest valdade ülesanded olid iseseisvusaja jooksul saanud väga selgeks. Probleeme põhjustas vallapiiride muutmine, sest polnud selge, millisest aspektist lähtumine on kõige otstarbekam. Üldine arusaam oli, et ühes vallas peaks elama 1500–3000 elanikku, kuid mil viisil piire tõmmata, polnud selge. Geograafide eestvedamisel võeti aluseks "tsentraalsete asulate" meetod, mille avalikustas 1933. aastal Walter Christaller. Eesti mõistes tähendas sellest teooriast lähtumine, et vallapiiride määramise aluseks on vallakeskus, milles asub võimalikult palju elanikele vajalikke asutusi (näiteks vallamaja, kool, apteek jne).[1]
1935. aastal koostasid geograafid Endel Krepp ja Johannes Maide "Valdade territoriaalse ümberkorraldamise kava", mis sai aluseks hilisemal reformi elluviimisel. Lähtuti optimaalsest vallast, mida Endel Krepp on ise seletanud järgmiselt: "Optimaalse valla all mõistame valda, mis [on] teatud tingimustes kõige parajam täitma tema peale pandud ülesandeid ning mis kulude seisukohalt oleks rahvamajanduslikult kõige odavam." 1935. aasta sügisel arutati kava siseministeeriumis ning detsembriks oli valdade ümberkorraldamise kava valmis üleandmiseks. Põhjalik kava jäi aga valitsuse tasandil seisma, sest samuti detsembris jõudis avalikkuseni vapside mässukava. Vapside plaani vastu võitlemiseks asuti koostama uut ning autoritaarsemat põhiseadust. Uue põhiseaduse koostamine ja vastuvõtmine peatas valdade reformi, sest rahva poolehoiu kaotamine reformi käigus oleks võinud riigi juhtkonnale saatuslikuks saada.[1]
1937. aasta 1. mail hakkas kehtima uus vallaseadus. Valdade kohustuseks määrati maksude kogumine, koolide, teede, arstiabi, riigikaitse ja tuletõrje teenuse eest hoolitsemine, ettevõtluse arendamine, heakorra ning avaliku korra tagamine. Uus vallaseadus ei määranud ega reguleerinud mingil viisil vallapiire, see ülesanne jäi vabariigi valitsusele ja siseministrile.[1]
1938. aasta 8. aprillil andis riigihoidja dekreedina Valdade piiride ühekordse korraldamise seaduse[2], põhjenduseks kiireloomulisus ning vajalikkus riigile. Vallapiiride muutmiseks toodi uuesti välja Krepi ja Maide "Valdade territoriaalse ümberkorraldamise kava", millest lähtuda. Reform toimus väga kiiresti: 16. juunil saadeti maavalitsustele valdade ümberkorralduse kava, 1. augustiks oodati vastusena esialgseid plaane ning juba 15. septembriks valdadega kooskõlastatud lõplikke ettepanekuid.[1]
Valdade ümberkorraldamise kavaga oldi Saaremaal, Petserimaal ja Põhja-Eestis valdavalt rahul. Sealsed vallad muudeti juba 1890. aastate reformi käigus küllaltki optimaalseks ning suuri muudatusi polnud vaja ette võtta. Keerulisem oli olukord Lõuna-Eestis, eriti Viljandimaal, kus paljude valdade piirid polnud loomulikud ning esines palju lahustükke.[1]
Tollane vabariigi president Konstantin Päts kirjutas vallapiiride muutmise otsusele alla 7. oktoobril 1938. aastal.[1], millega Valdade piiride ühekordse korraldamise seaduse (RT 1938, 37, 337) alusel määras, arvates 1. aprillist 1939, vallad Põllutööministeeriumi Katastri Ameti poolt koostatud valdade kaartidel punase joonega märgitud piires[3].
Seadus jõustus 1. aprillil 1939 ning senisest 369 vallast moodustus 248 valda. Vallapiiride muutumisega ei kaasnenud kohaliku omavalitsuse valimisi, valla tööd juhtisid vanast domineerivast vallast moodustatud talitusvallad.[1]
Uute vallapiiride tõmbamisega kaasnes palju arutelusid, eriarvamusi ning vaidlusi. Peamised probleemid seisnesid piiride määramises, valdade ja külade rahvusluses ning uute valdade nimedes. Erilisi probleeme ei tekkinud piirkondades, kus vaid mõni üksik küla või talu läks ebaloogilise asukoha tõttu üle teise valda. Rohkem poleemikat tekkis aga valdades, mis liideti terviklikult või suuremas jaos teise vallaga, seda eriti juhul, kui kohalikel oli välja kujunenud oma kindel identiteet. Nii-öelda kasu saanud valdadel ehk neil, kes said teiste valdade arvelt maad juurde, selle vastu midagi ei olnud ning otsused kiideti heaks. Rahvuste probleem kerkis esile peamiselt idapoolsetes valdades, kus asusid kõrvuti nii eestlaste, venelaste kui ka vanausuliste külad. Uute valdade loomisel lähtuti põhimõttest, et eestlased moodustaksid valla elanikkonnast suurema ning domineerivama osa. Elanike põhjendatud arvamuste ja palvekirjadega arvestati ning nii mõnigi küla liideti vastavalt elanike soovile hoopis teise vallaga, kui esialgelt ette nähtud oli.[1]
Vallapiiride muutmisega käsikäes käis ka nende nimede muutus. Et 1930. aastate Eestis toimus kõige võõrapärase eestistamine, lähtuti sellest ka uute vallanimede määramisel. Kõige rohkem hõlmas see Setumaa ning Narva-taguseid valdasid, kuid samas ka vallanimesid, mis oli kujunenud baltisakslaste perekonnanimedest. Nimede eestistamise eest võitles eriti tugevalt Eesti Rahvusluse Ühing, mis tegi ettepanekuid ja kirjutas märgukirju nii ministeeriumitele kui ka maavalitsustele. Näiteks tehti ettepanek Puurmani valla ümbernimetamiseks Jõetaguse vallaks ning Kambja valla nimetamiseks Ugala vallaks. 1938. aastal moodustati spetsiaalne kohanimede nõukogu, mis pidi kinnitama ametlikud vallanimed. Selle juures mängis olulist rolli Akadeemilise Emakeele Selts, kes andis igale vallanimele omapoolse hinnangu.[1]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
