Öpiku-Oorti pilv

Öpiku-Oorti pilv on hüpoteetiline komeetidest koosnev sfääriline pilv, mis on umbes 50 000 astronoomilise ühiku (aü) kaugusel Päikesest^[1].

Kunstniku kujutus Öpiku-Oorti pilvest ja Kuiperi vööst, pildil on parandatud eraldiseisvate objektide nähtavust.

Oletatav Öpiku-Oorti pilve kaugus Päikesest võrreldes ülejäänud päikesesüsteemiga

Teiste tähtede mõju Päikesesüsteemi keskmest kaugel asuvatele kehadele uurinud Eesti astronoom Ernst Öpik postuleeris hüpoteetilise komeetide reservuaari olemasolu 1932. aastal, kuid ta polnud kuigi aktiivne publitseerija ja laiemalt teatakse seda hollandi astronoomi Jan Oorti teate järgi 1950. aastast. Seepärast nimetatakse komeedipilve Eestis valdavalt Öpiku-Oorti pilveks ja väliskirjanduses enamasti Oorti pilveks.^[2]

Juba 20. sajandi algul täheldati, et komeedid jagunevad kahte rühma. Ühed on suhteliselt lühikese tiirlemisperioodiga ja nende orbiit on umbes Päikesesüsteemi ekliptika tasandil. Teised on väga pika tiirlemisperioodiga (eelmisel sajandil peeti neid vahel koguni hüperboolse orbiidiga komeetideks) ja nad lähenevad Päikesele mitte tingimata ekliptika tasandilt, vaid ükskõik millisest suunast.

Öpiku hüpoteesil oli kaks probleemi, mida ta ei selgitanud. Esiteks muutub pika perioodiga komeetide orbiit miljonite ja miljardite aastate jooksul ebastabiilseks. Taevakehade dünaamika põhjal selline komeet lõpuks kas põrkab kokku päikese või mõne planeediga, heidetakse häirituse mõjul päikesesüsteemist välja või mõni mööduv täht haarab ta enda mõjusfääri.

Teiseks koosnevad komeedid sageli kergesti lenduvatest ainetest. Kui komeet sageli päikesele läheneb, siis päikese elektromagnetkiirguse ja päikesetuule mõjul lähevad need ained keema ja eralduvad komeedist, kuni komeet kas laguneb või moodustub koorik, mis takistab gaaside lahkumist komeedist.

Oort selgitas, et päikesele lähenevad pika perioodiga komeedid pole seda teinud kunagi varem pärast protoplanetaarketta lagunemist 4½ miljardit aastat tagasi ja nad pole tekkinud oma praegustel orbiitidel. On võimalik, et Öpiku-Oorti pilve kehad tekkisid päikesele märksa lähemal, aga liikusid planeetide gravitatsiooni mõjul kaugemale.

Oort uuris ka pika perioodiga komeetide efemeriide ehk asukohatabeleid ja täheldas, et suur osa neist on põhiliselt umbes 20 000 aü kaugusel päikesest. Sellest kerakujulisest piirkonnast pärinevadki tema hinnangul pika perioodiga komeedid ja nende jaotus seal on isotroopne. Ta oletas ka, et suhteliselt haruldased komeedid, mille tiirlemisperiood on umbes 10 000 aastat, on juba planeetide mõjul oma orbiiti vähemalt korra muutnud.

Öpiku-Oorti pilve ei saa tänapäevaste vahenditega vaadelda. Seda uuritakse pilvest päikese lähedale tulevate komeetide kaudu.

Viited

1. Ohtlikud naabrid Horisont, Tõnu Viik, 5/2009, Kasutatud: 1.11.2011
2. Kas päikesesüsteemi avastamine jätkub? Horisont, Mihkel Jõeveer, 3/2004, Kasutatud: 1.11.2011.