From Wikipedia, the free encyclopedia
Wii Remote, tihti lühendatult Wiimote, on Nintendo mängukonsooli Wii peamine sisendseade, mida iseloomustab võime tajuda liikumist kolmemõõtmelises ruumis. Seda võimaldavad seadmed kasutavad kiirendusandurit ja optilisi andureid. Kasutajale pakub see võimalust suhelda ekraanil toimuvaga ja juhtida liikumist liigutuste ja žestide abil.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2021) |
| Wii Remote | |
|---|---|
 Wii Remote koos MotionPlus lisaga | |
| Tootja | Nintendo |
| Tüüp | mängukontroller |
| Põlvkond | seitsmes põlvkond |
| Esmakordselt saadaval | 19. november 2006 |
| Salvestamine | 16 KiB EEPROM kiip (16,3 kB) |
| Heli | 1 kõlar |
| Sisendid | kiirendusandur, optiline infrapunaandur, 8 digitaalset nuppu, digitaalne juhtnupp |
| Eelkäija | Nintendo GameCube kontroller |
| Järeltulija | Wii Remote Plus, Wii U kontroller |
Kontroller pakub võimalust ühenduda mitmesuguste lisadega, sealhulgas konsooliga kaasakäiva Nunchuk-kontrolleriga, mis lisab Wii Remote'ile harilike mängupultide võimalusi. Wii Remote'i levinud lisad on veel Wii Classic Controller, MotionPlus ja Wii Wheel.
Pulti esitleti avalikkusele 14. septembril 2005 Tokios. Nimi Wii Remote võeti kasutusele aga alles 27. aprillil 2006. Kuna tegu oli esimese edukas liikumistuvastusvõimega mängukontrolleriga, on Wii Remote saanud palju tähelepanu ja konkurendid on hakanud analoogilisi tooteid välja töötama.
Nintendo on teatanud, et ka Wii järeltulija Wii U toetab Wii Remote'i.
Liikumistundliku kontrolleri arendamine algas 2001. Samal ajal töötati välja Wii mängukonsooli ja müügile tuli konsool GameCube. Mõnedel andmetel arendatigi Wii Remote'i just GameCube'ile viimase äriedu suurendamiseks.[1]
Samal aastal omandas Nintendo hulga juhtmevabu liikumistundlikkuse patente Gyration Inc.-ilt, ettevõttelt, mis toodab juhtmevabu liikumistundlikke hiiri[2]. Nintendo tellis Gyrationilt ühe käega kasutatava juhtseadme arendamise, mis lõpuks viis välja Gyropodi arenduseni. See oli traditsioonilise välimusega mängupult, mille paremat poolt sai eemaldada ja seejärel liikumistundlikke funktsioone kasutada. Seejärel kaasas Gyration seadme arendusse veel disainiettevõtte Bridge Design[3]. Tingimusel, et kohati peaks säilima olemasolev GameCube'i nuppude asetus, loodi mitu visandit ja küsitleti niinimetatud hardcore-mängureid[3].
2005. aasta alguseks valmis Nintendol Wii Remote'i pigem tavatu piklik kuju ja Nunchuk-laiendi projekt, langenud oli otsus infrapunaanduri ja nuppude asetuse osas.[4]
Wii Remote'i arenduse käigus tõi Nintendo mängudisainer Shigeru Miyamoto inspiratsiooni ammutamiseks eeskujuks mobiiltelefone ja autode navigeerimisseadmete kontrollereid. Ka prototüübid ise sarnanesid mobiiltelefoniga. Ühel projektidest olid nii analoogkang kui puutetundlik ekraan, ent Nintendo DS-i sarnaste omaduste tõttu otsustas Nintendo tavakonsooli juures puutetundlikkusest loobuda.[4]
Seadme trükkplaadi pealmisel kihil, veidi vasakul A-nupust paikneb ADXL330 kiirendusandur, mis tajub liikumist kolmel teljel.
Erinevalt valguspüstolitest ei taju Wii Remote valgust teleri ekraanist, vaid Wii konsooli sensorribast. Seega ei sõltu kontrolleri kasutus teleri suurusest ega tüübist. Sensorriba on 20 cm pikkune seade, millel on 10 infrapunakiirguse tuvastamise märgutuld. Märgutuled jaotuvad seadmes kaheks, kummassegi riba äärde. Seadme keskpunktist kaugeimad märgutuled on pööratud veidi väljapoole, keskpunktile lähimate märgutulede paar aga veidi sissepoole, ülejäänud on suunatud otse. Sensorriba on 3,53 m lai. Sensorriba peaks paiknema ekraani all või kohal, ekraani ja sensorriba keskpunktid peaksid asuma ühel vertikaalil.
Kui sensorriba on korralikult paigaldatud, siis saab Wii Remote'i täpselt kasutada kuni 5 meetri kauguselt. Sensorriba valguspunktide tajumiseks kasutab Wii Remote monokromaatilist infrapunakiirgusandurit. Sensorriba otsadest tulevat valgust tajub kaamera kahe ereda täpina. Kasutades nende täppide vahelist kaugust ja kaugust sensorriba kahe märgutulekogumi vahel, mis on konstantne, suudab Wii keskprotsessor välja arvutada juhtseadme kauguse sensorribast. Lisaks saab välja arvutada Wii Remote'i pöördenurga. Tarkvara võib sedagi vahet teha, kas puldi andur on kaetud või mitte.
Sensorriba kasutavad eelkõige FPSid ning kursorit kasutavad menüüd ja arvutimängud. Wii Remote'i ja sensorriba vahelise kauguse arvutamist kasutatakse ära aeglase edasi-tagasi liikumise tuvastamiseks. Järskude liigutuste korral kasutatakse aga kiirendusandurit.
Infrapunaanduri kasutamisel võib tekkida probleeme, kui sensorriba läheduses on teisi infrapunakiirguse allikaid, näiteks hõõglampe või küünlaid. Muid infrapunavalguse allikaid saab isegi edukalt kasutada sensorriba asemel, näiteks paari taskulampe.
Wii Remote'il on 12 nuppu: sisse-väljalülitusnupp, juhtnupp, mida tõlgendatakse nelja eraldi nupuna, ning nupud "A", "B", "+", "–", "Home", "1" ja "2".
| Nupp | Nupu kirjeldus / kasutuse näide |
|---|---|
| Power | konsooli sisse-välja lülitamine |
| Juhtnupp (D-Pad) | tüüpiliselt liikumine ja navigeerimine |
| A | "Enter" või mõni muu sageli kasutatav toiming |
| B | "tagasi", nupu asukoha tõttu mängudes tihti ka relva päästikulevajutus |
| + | seadete muutmine, väärtuste suurendamine |
| – | seadete muutmine, väärtuste vähendamine |
| Home | menüüsse sisenemine |
| 1 | mitmesugused toimingud |
| 2 | mitmesugused toimingud |
Puldiga saab tekitada heli ja vibratsiooni. 2006. aastal esitleti pressikonverentsil Wii Remote'i sisseehitatud kõlarit. Kui mängus "The Legend of Zelda: Twilight Princess" vinnastati vibu, kõlas vinnastuse heli puldi kõlaris. Kui vibuga lasti, muutusid helid teleri ja puldi kõlaris, et anda edasi muljet noolest, mis liigub mängijast eemale, teleri poole.[5] Vibrofunktsiooniga on näiteks mäng "Wii Sports", kus Wiimote vibreerib näiteks siis, kui tennisereket palliga kokku puutub, tekitades mulje füüsilisest kokkupuutest palliga.
Wii Remote'is on 16 KiB mälumahuga EEPROM-kiip, millest 6 kilobaidi suurust osa võib host vabalt lugemiseks-kirjutamiseks kasutada[6].
Mälu kasutatakse näiteks kuni 10 Mii avatari talletamiseks, mida võib puldiga mõnda teise Wii konsooli üle kanda. Mõned mängud lubavad ka kontrolleri konfiguratsioone ja mängude profiile Wii Remote'ile salvestada.[7]
Wii Remote kasutab vooluallikana kaht AA-tüüpi patareid, millest, kui ainult kiirendusanduri funktsiooni kasutada, jätkub 60 tunniks, aga kui kasutada nii kiirendusandurit kui ka osutifunktsioone, siis 25 tunniks.
Nintendo väitel sobivad kasutamiseks ka NiMh-tüüpi akud, ometi ei soovita Nintendo teist tüüpi akusid kasutada.[8]
Kontroller ühendub konsooliga Bluetoothi kaudu, kusjuures kuni 10 meetri kauguselt saab ühendada kuni 3 Wii Remote'i.[9]. Osutusfunktsioonid toimivad aga kuni 5 meetri kauguselt.[10]
Wii Remote'i disain on erinevalt tavapärastest mängupultidest ühe käe põhine. Seda võimaldab liikumise tuvastamise süsteemi loogilisem kasutamine. Ühe käe põhine süsteem on hea ka sellepärast, et teleripuldi disain on tuttav ka mittemängurist kasutajale.
Wiimote'i korpus on 148 mm pikk, 36,2 mm lai ja 30,8 mm paks. Puldi mudelinumber on RVL-003, viidates konsooli esialgsele koodnimetusele "Revolution".
Kui ülejäänud nupud asuvad puldi pealmisel serval, siis nupp "B" asub puldi all nii, et pulti käes hoides jääb nupp päästiku kombel nimetissõrme alla.
Puldi sümmeetriline disain lubab teda kasutada ükskõik kumma käega. Wii Remote'i saab kasutada ka horionstaalselt nagu NES-konsooli kontrollerit või mõnes mängus rooli.
Puldi allosas asuvad sinised märgutuled näitavad ühendust konsooliga. Kui väljalülitatud konsoolil vajutada mõnda muud nuppu peale sisselülitusnupu, näitavad märgutuled patarei energiataset.
Wii Remote'il on kaasas randmerihm, mis on kinnitatud puldi alumise osa külge. Rihm on lisatud seadmele ohutuse nimel. Kuna konsooli ja tema mängude kasutus eeldab viipeid ja muid liigutusi, võib kontroller kasutajal käest libiseda. Ohutusteateid kuvatakse ka mängudes endis.
Uut tüüpi rihm tuli müüki 2007. aasta augustis. Sellel oli libiseva kinnituse asemel lukustuv kinnitus, et vähendada käestlibisemise võimalust.[11]
Ohutuse suurendamiseks tõi Nintendo 1. oktoobril 2007 välja Wii Remote Jacketi-nimelise ümbrise, et kaitsta seadet kukkumise korral ja parandada haarduvust puldi käeshoidmisel.[12]
Wii Remote on saanud palju tähelepanu ja sellepärast on talle leitud mitmesuguseid rakendusi. Üks kõige populaarsemaid neist on Windowsi programm GlovePIE, mis võimaldab Wii Remote'i kasutada tavalise arvuti klaviatuuri, hiire või mängukontrollerina. Wii Remote'i ühendamiseks arvuti külge tuleb kasutada tarkvara BlueSoleil, kuid seadme protokolli ja vahendatavate andmete kasutamiseks on siiski tarvis lisatarkvara, näiteks GlovePIE.
Wii Remote'i Bluetooth-protokolli saab kasutada teistegi seadmete, sealhulgas mobiiltelefonidega. Kaks üliõpilast lõid draiveritarkvara, millega sai Wii Remote'i ühendada nutitelefoniga, mis kasutas operatsioonisüsteemi Symbian. Idee poolest võimaldaks see telefoniga, millel on TV-out väljund, asendada mängukonsooli.[13]
Programmeerija Johnny Lee on oma saidile postitanud videoid ja näidiskoodi Wii Remote'i kasutamise kohta, näiteks luues soodsa puutetahvli või kasutades seda pea liikumise tuvastamiseks virtuaalreaalsuses[14]. Neid rakendusi on ta esitlenud TED-konverentsil. Lee projektide teemadel eksisteerib ka internetifoorum[15].
Olemas on Androidi rakendus, mis võimaldab kontrollerit kasutada Androidi seadmetega, ent sel juhul töötavad vaid Wii Remote'i nupud, mitte liikumistundlikkus.[16]
Korraldatud on uuringuid Wii Remote'i kasutamise kohta kirurgide treeninguseadmena käeliigutuste harjutamiseks[17]. Memphise ülikoolis on Wii Remote'i kohandatud andmete kogumiseks kognitiivsetel psühholoogiakatsetel[18].
3D-tarkvara projekteerimise ettevõte Autodesk on välja lasknud plugina, mis võimaldab Wii Remote'iga juhtida 3D-mudelite paigutust tarkvaras Autodesk Design Review.[19]
Videomängude sait IGN märkis, et Wii Remote'i rihmad kipuvad sagedase kasutuse korral purunema[20], mis võiks potentsiaalselt seadme lendu viia, halvimal juhul teleriekraani poole[21]. Lahendusena uuendas Nintendo seadme rihma.
Kriitikat on saanud Wii Remote'i ebatäpsus. Mõned kasutajad märgivad, et seadme käitumine on etteaimamatu ja et paljudes olukordades pole vahet, kas üritada liigutusi täpselt sooritada või Wii Remote'iga suvaliselt vehkida, mäng loeb mõlemal juhul tulemuse saavutatuks.
Wii Remote'i alumises osas on laienduspesa, mille kaudu saab juhtseadmele laiendusi lisada. Ühendus laiendusseadmetega käib 400 kHz I²C protokolli kaudu.
Nunchuk (mudeli nr RVL-004) on Wii Remote'i esimene tarvik, mille Nintendo välja töötas. See ühendub Wii Remote'iga juhtme abil, mille pikkus on veidi üle 1 meetri. Nunchuk koosneb kahest nupust ja analoogkangist, mis sarnaneb väliselt Nintendo GameCube'i kontrolleri kangiga. Nagu põhipuldil, on Nunchukilgi kolme telge tajuv kiirendusandur liikumistundlikkuse ja kalde tajumiseks. Kõlarit, osuti- ega vibrofunktsioone Nunchukil pole.[22][23] Nunchuki kiirendusandur on ettevõtte STMicroelectroncs toodetud LIS3L02AL.[24]
Iga Wii konsooliga tuleb komplektis kaasa üks Nunchuk. Nunchuki kest on 113 mm pikk, 38 mm lai ja 37 mm paks.
Üks esimestest Wii Remote'i tarvikutest oli Wii Classic Controller, mis disainilt sarnaneb tüüpilistele mängupultidega. Eelkõige on Classic Controller mõeldud Wii Virtual Console'i mängude mängimiseks. Kontrolleril on kaks analoogkangi, juhtkang, 4 nuppu pealmisel küljel ning kaks analoog- ja kaks digitaalnuppu esiküljel. Lisaks on olemas nupud "+", "-" ja "Home" nagu Wii Remote'il.
Wii Zapper on Wii Remote'i tarvik, mis kujutab relva korpust. Korpusse paigaldatakse nii Wii Remote kui Nunchuk. Korpuses on päästik, mis on Wii Remote'i "B"-nupu pikendus. Kõik ülejäänud Wii Remote'i ja Nunchuki nupud on Wii Zapperis harilikul viisil kasutatavad.
Shigeru Miyamoto sõnul on Zapper loodud sellepärast, et mõnel inimesel võib olla keeruline ja/või väsitav Wii Remote'i tavalisel viisil stabiilselt hoida.
Wii Wheel ehk Wii rool on Nintendo mängukonsoolide juurde kuuluv tarvik. Wii Remote'i käivitab "B"-nupp, mis asub Wii Wheeli taga. Roolil pole muud ülesannet peale ergonoomilisuse. Rooli taga keskel on suur Wii logo, millel pole samuti mingit ülesannet. Wii Wheelil on taga paremal pool auk, mis võimaldab kasutada randmepaela samal ajal kui Wii Remote on kinnitatud seadme külge. See teeb puldi eemaldamise roolilt lihtsamaks. Kasutaja saab kasutada Wii Remote'i juhtimisfunktsiooni. Wii Wheeli saab kasutada mängudes, mis vajavad rooli konfiguratsiooni. Wii Wheel konkureerib Microsofti Xboc 360 Wireless Racing Wheeli ja Logitechi Driving Force GT'ga.
Jaapani Nintendo klubiliikmetele kingiti Wii Wheeli eriline, kuldne versioon. Üks Wii Wheel on pakitud kokku Mario Kart Wiiga.[25] Seda saab ka eraldi osta. Trick Racing pakitakse soovi korral kokku Wii Wheeliga. F1 2009 on varustatud Wii rooli modifitseeritud versiooniga. Rool on sellise kujuga nagu Vormel 1 autodelgi.
Wii MotionPlus on tarvik, mis võimaldab Wii Remote'il täpsemini tuvastada keerukaid liikumisi. Kui MotionPlus sisestada laienduspessa, suureneb Wii Remote'i pikkus umbes 4 cm võrra. Olemas on ka Wii Remote Plus, mis kujutab endast Wii Remote'i, millesse Wii MotionPlus on juba integreeritud.
Nintendo andis 2010. aasta novembris välja Wii Remote Plusi. See on tavasuuruses Wii Remote, millel on MotionPlusi funktsioonid.
Wii Vitality Sensor on sõrme pulssoksümeetri andur, mis on ühendatud Wii Remote'i kaudu. Seade tunneb kasutaja pulssi ja keha teisi näitajaid. Ta saab kasutajale tema keha seisundi kohta teavet anda.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
