Väljatransistor
From Wikipedia, the free encyclopedia
Väljatransistor (ka välitransistor, kanaltransistor[1]) on pingega tüüritav transistor. Väljatransistoris tekitab sisendpinge elektrivälja, millega saab tüürida (mõjutada) juhtivat kanalit läbivate ühenimeliste laengukandjate ‒ elektronide või aukude ‒ voogu. Juhtiva kanali otstes on elektroodid; neist üht, mille kaudu laengukandjad sisenevad kanalisse, nimetatakse lätteks (source), ja teist, mille kaudu laengukandjad väljuvad kanalist, neeluks (drain). Tüürivat elektroodi nimetatakse paisuks (gate). Bipolaartransistoridel vastavad neile emitter, kollektor ja baas. Neljas elektrood on ühendatud aluse ehk substraadiga (body), ja reeglina on elektriliselt ühendatud lättega (transistori sees).
Väljatransistori kohta kasutatakse ka nimetust unipolaartransistor, sest kanali voolu moodustavad ühenimelised laenguandjad (vrd bipolaartransistor).