Voluntarism
From Wikipedia, the free encyclopedia
Voluntarism (lad voluntas – tahe) on filosoofiline arusaam, mille kohaselt on inimese tahe vaba ning sellest tulenevalt kujunevad väärtused vastavalt moraalsetele tõekspidamistele. Voluntarismis asetatakse suur rõhk tahtejõule ja aktiivsele tegutsemisele. Seejuures on mõistus ja loogika tegutsemisel pigem takistuseks kui abiks. Voluntarismile vastandub determinism.
Termini "voluntarism" võttis esmalt kasutusele 19. sajandi lõpus saksa sotsioloog Ferdinand Tönnies. Voluntarism on iseloomulik Augustinuse, Johannes Duns Scotus´ile jt filosoofiale. Voluntarism kui iseseisev suund oli esmaselt esitatud Arthur Schopenhaueri filosoofias.[1]
Voluntarismi on defineeritud mitmeti. Alljärgnevalt on välja toodud kõike sagedasemad definitsioonid[2]:
1. Seisukoht, mille kohaselt see, mis on moraalselt hea, halb ning ebaõige, sõltub inimese tahtest ning inimene kehtestab väärtuseid. Nii on näiteks väitnud prantsuse filosoof Jean-Paul Sartre, et puuduvad absoluutsed ja üldkehtivad väärtused, mistõttu tuleb need inimesel ise luua[3].
2. Arusaam, et inimtahte abil kujuneb ajaloo sündmustik ning areng. Sellist inimtahet kehastavad suurkujud: üheks selliseks oli näiteks Stalin, kes kujundas oma nägemuse järgi NSV Liidu tulevikku[2].
3. Seisukoht, mille kohaselt on maailma olemus tahe ning inimesed on arvamusel, et nad on ise oma elu kujundajad ja selle eest vastutavad.
4. Arusaam, et inimese tahe on määratud olema vaba.