Vesinikuenergeetika
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vesinikuenergeetika on vesiniku kasutamine kütusena nii kütteks, sõidukites[1], energia hoiustamiseks kui ka kaugveoks.
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2020) |
Vesinikuenergeetikat on välja pakutud tuleviku vähese CO2-heitega majanduse osana. Vesinikku peetakse globaalse soojenemise piiramisel üheks fossiilkütuste alternatiiviks, sest vesiniku põlemine tekitab süsihappegaasi asemel ainult vett. 2019. aastal kasutati vesinikku tööstuses vaid lähteainena, et toota ammoniaaki ja metanooli ning töödelda naftat.[viide?]
Vesinikgaas ei ole looduslikult kättesaadav. 2019. aastal toodeti 70 miljonit tonni vesinikku, millest peaaegu kõik saadi maagaasi ümbertöötamisel metaangaasiks.[2] Ülejäänu toodeti elektrolüüsi käigus kõrvalsaadusena. Väheses koguses toodetakse vesinikku spetsiaalselt ka veest. Nii metaangaasi ümbertöötamine kui ka elektrolüüs on praegu ebaefektiivsed protsessid. Metaangaasi ümbertöötamine tekitab kõrvalsaadusena süsihappegaasi.[3]