internetis avaldatud koomiks From Wikipedia, the free encyclopedia
Veebikoomiksid või internetikoomiksid on veebis avaldatud koomiksid. Tihti avaldatakse neid pigem isiklikel kodulehtedel, tagades lugejatele hõlpsa juurdepääsu, aga ka raamatukogumikena või ajalehtedes, säilitades kodulehe arhiivina.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2024) |
Veebikoomiksid on nagu trükis avaldatud koomiksid ehk igaüks võib selle ise avaldada. Veebikoomiksitel on ühtpidi suurem eelis, sest internetis avaldamiseks on vaja vaid internetiühendust ja veebilehte, kus avaldada ja hoida lehti. Üldiselt peetakse veebikoomiksiks neid teoseid, mis algselt netis avaldatud. Lisaks on üle kolmekümne aasta proovitud eri viisepidi veebiformaati ära kasutada, muutes koomiksi interaktiivseks või muudmoodi paberil koomiksist erinevaks. Trükikoomiksid, mis netti arhiveerimise eesmärgil pandud, ei nimetata veebikoomiksiteks, sel puhul on pigem tegu konkreetse koomiksi digitaalse arhiiviga.
Veebis on kümneid tuhandeid originaalseid veebikoomiksi sarju, nii lõpetatuid kui lõpetamata, traditsioonilistest koomiksitest kuni graafiliste novellideni, hõlmates paljusid žanre ja teemasid ning ka erinevaid oskustasemeid algajatest professionaalideni välja. Väga vähesed on rahanduslikult isemajandavad, kuid aina rohkem autoreid on üle aastate jooksul hakanud teenima raha peamiselt oma veebikoomiksite pealt.[2][3]
Esimene teadaolev veebikoomiks avaldati 1980. aastate keskel. Selleks peetakse peamiselt Eric Millikini "Witches and Stitches", mille ta avaldas 1985 Compuserve veebiteenusel. Järgmised teatud veebikoomiksid on Joe Ekaitise "T.H.E. Fox" (1986), Hans Bjordahli "Where the Buffalo Roam" (1991, Usenet) ja David Farley "Doctor Fun" (1993, World Wide Web).[4] Ka soomes ilmusid veebikoomiksid läbi VerkkoSarja (NetComics), mida avaldas Soome Koomiksiselts (Suomen Sarjakuvaseura RY) 1994.[5] Kõige vanim veebikoomiks, mille autor veel uuendab seda, on arvatavasti Bill Holbrooki "Kevin & Kell" aastast 1995.[6] Suurem enamus varaseid veebikoomikseid alustas koomiksiribadena, sarnaselt ajalehekoomiksitega. Mõned neist kasutasid ka maksemüüre. Suurem enamus olid siiski tasuta ning koomiksiautorid pidi leidma viise kuidas oma veebisaite rahastada.
Koomiksikunstnik ning teoreetik Scott McCloud arutas oma raamatus "Reinventing Comics" (2000) koomiksiformaadi võimalustest veebis. Üks tema ideedest oli "lõputu lõuend" (ing k "infinite canvas"), mida ta tutvustas 1995 loengus CD-ROM-ilt suure digitaalse lõuendina, kui raamatut veel koostas.[7] Kunstnikku huvitas pärast esimest raamatut, "Understanding Comics" (1993), kuidas pikemas vormis koomiks pildi ja kirja koosloominguna võib interneti võimalustega uusi väljendusviise leida. 1998 avas ta oma veebisaidi[8] ning 2000 avaldas ta oma esimese "lõputu" koomiksi, "I Can't Stop Thinking".[9] McCloud'i ideed on palju kritiseeritud, kuna see ei leidnud kunagi kindlat kinnituspinda. Paljud leidsid, et see läheb liiga kulukaks nii suurt pilti või lehte teha, et see tõesti lõputu tunduks, et see on liiga ebatavaline ning hüperlinkide lisamine teeb lugemiskogemuse hüplikuks. Veel leiti, et sellised katsetused lähevad rohkem animatsiooni valdkonda üle. (Boxer, S. 2005)[10] Hiljuti on seda kritiseerinud ka Heekyoung Cho oma 2016 The Comics Journali artiklis, kirjeldades ideed kui "praktilises mõttes, mitte tegelikult lõputu" [11] leides, et mitmed korea veebikoomiksid leidsid edu proovides sarnast formaati vertikaalselt. Vaatamata sellele, on eri kunstnikud katsetanud lõputu lõuendi ning horisontaalse formaadiga, tuntuimad Drew Weing ("Pup" seeria, eriti "Heat Death"[12]), Nicholas Gurewitch ("The Perry Bible Fellowship"[13]) ja Demian5 ("When I am King"[14]).
Veebikoomiksite narratiivne struktuur on aastatega arenenud järjejututaoliseks, kuid ühe lühikese jutu asemel annab autor tavaliselt välja ühe või muu väikse kindla arvu lehekülgi nädalas, luues lõpuks ühe pika koomiksi. Olenevalt autori enda vabast ajast, on levinum postitada üks leht nädalas või isegi iga kahe nädala tagant, igas kuus. Formaat erineb ajalehejutustustest, raadio järjejuttudest ja televisiooniseriaalidest, kuna iga seeria – peatükk või jutustus – on välja antud väiksemate tükkidena ning sisu on tihti ilma vahe-redigeerija või -toimetajata, suurendades autori osakaalu loo jutustamises, kuna enamasti tehakse tervet koomiksit üksinda.
Tavaliselt on veebikoomiksitel oma sait, kuid on ka eraldi veebikoomiksite majutussaite, nagu Smackjeeves (kinni pandud 31. dets. 2020[15]), TheDuck (algselt DrunkDuck[16]), Spiderforest[17] või Comicfury. Mõned autorid hakkasid kasutama ka selliseid saite nagu Deviantart või Tumblr, mis pole otseselt koomiksitele loodud (üks on kunstisait ja teine mõeldud blogimiseks), kuid kuhu saab peaaegu lõputult lehti üles laadida ja arhiveerida. Paljusid veebikoomikseid säilitatakse nii oma saidil kui ka tasuta majutus-saitidel. Mitmed autorid on ka aastate jooksul otsustanud veebikoomiksist teha trükiversiooni (näiteks Raina Telgemeieri autobiograafiline "Smile" graafiline novell, mis algas Girlamatic saidil[18]) või on trükiversioon üks meenetest mida koomiksi poes on võimalik osta.
2000. aastate algusest peale on üheks meediumi probleemiks olnud raha teenimine. Algselt oli lahenduseks "sündikaatide" tegemine sarnaselt ning maksemüüride kasutamine. Mitmed 2000. aastate kekspaiga autorid otsustasid oma koomiksi tasuta üles jätta ning hakkasid lisaelatist teenima läbi veebikoomiksi meenete müümise. Üheks kauaaegsemaks näiteks on veebikoomiksi meenete pood TopatoCo, mille autor alustas enda veebikoomiksi T-särkide, kleepsude ja muude toodete müügiks, kuna oli 2004 tööst ilma jäänud.[19] "Hark! A Vagrant" autor Kate Beaton on öelnud, et 2006–2008 võis olla parim aeg alustada veebikoomiksiga, sest siis oli veel nii vähe oma saidiga autoreid, nime teha ja tuntuks saada oli kergem. Beatoni kirjelduse järgi oli see täiesti vastuvõetav, et ta oli tavaline autor ja kunstnik, "su koomiksit loeti, nii et sa ei pidanud vapustav olema." Lisaboonustena kirjeldab Beaton, kuidas siis sai veel kergesti läbi TopatoCo meeneid müüa ning enamus kasumit tuli läbi reklaamide.[20]
Veebikoomiksi autori Shaenon K. Garrity sõnul on veebikoomiks arenenud kunstiliselt kõrgemale tasemele, kui mil tema ise alustas aastal 2000. Ta on oma veebikoomiksi ajaloo artiklis saidil "The Comics Journal" väitnud, et praegused veebikoomiksid on enamasti paremad kui paljud peavoolu koomiksid.[21]
Paljud vanemad lugejad ning autorid igatsevad 2000. aastate algust taga. Veebikoomiksi autor Sunspeakgreen on kirjeldanud aastaid 2000–2007 kui veebikoomiksite kuldajastut, kuidas enamus inimesi postitasid niisama, sest juhtus koomiks olema, mida üles panna, mitte rahasaamise eesmärgil.[22] Tumblri kasutaja Calamity vastab küsimusele "Missugused olid 2000. aastate alguse veebikoomiksid?" Calamity kirjeldab seda sarnaselt Beatoniga, et "kui 2001 võis iga halb kunstnik üles ehitada jälgijaskonda, lihtsalt postitades ja koomiksit uuendades, siis sai see Bushi administratsiooni lõppedes aina raskemaks".[23]
Kümnendi vahetudes toimus veebikoomiksi skeenel mitmeid muutusi. Aina enam kasvas veebikoomiksite kunstiline ning narratiivne kvaliteet. Peagi sai raskeks reklaamimine ning reklaamibännerite kaudu lisatise teenimine. Suurimaks teguriks võis olla sotsiaalmeedia teke 2005-2006, kasvades välja saitidest nagu MySpace ja LiveJournal. Kui enne Facebooki ja Twitterit jagati tihti uudiseid ja linke kas jututoaklientide kaudu või meili teel, siis nüüd sai kõike jagada kindlatel kinnistel platvormidel.
Ühest küljest tundus paljudele, et koomiksite postitamine ning reklaamimine muutus veel ligipääsetavamaks, polnud enam vaja oma saiti omada ega kellelegi majutuse eest maksta. Teistpidi, sellised saidid saavad oma reklaamiklikke tänu kasutajate loodud sisule, kuid kasutaja sisuliselt annab mõned piltide omanikuõigused ära. Kui on vaja näiteks pilti kustutada, jääb Facebooki puhul sellest tihti koopia alles teiste kasutajate jagatud profiilidele.[24] Koomiksiautoritele on ka silma jäänud Facebooki ebaeetiline modereerimine ja tsensuur.[25] Tekkisid ka adblocker pluginad, millega seoses kadus ära suurem reklaamipind, millele koomiksiautorid sissetulekuks toetusid.[26] Lisaks on Facebook ja teised sarnased teenusepakkujad muutnud üldise reklaamimise raskemaks, millest on kirjutanud ka mõned koomiksiautorid.[27][28] Suur mõjutegur oli Facebooki kasv 2000. aastate lõpus. Veebikoomiksite reklaamisait "Project Wonderful" lõpetas 2018 tegutsemise, mis tähendas, et paljud autorid, kes eelnevalt võisid läbi mitteinvasiivsete veebikoomiksite reklaamide lisatist teenida, pidid mitmed tagasi lülituma tavaliste Google'i reklaamide peale. Teenuse autor Ryan North on märkinud, et suurte saitide kinniste süsteemide tõttu on kaduvas blogimiskeskkonnas arvatavasti raskem sarnastel projektidel edasi toimetada.[29] Sellele vaatamata on mõned reklaamiteenused veel alles, mida veebikoomiksite autorid soosivad.[30]
Veebikoomiksite ajaloo alates 2010. aastast on hästi kokku võtnud Mazha Zhdanova The Comics Journalis artiklis "A Brief History of Webcomics: 2010 to Now" (2021).[31] Enda toetamine läbi veebikoomiksite muutus ühtpidi kergemaks. Tekkis mitmeid saite ja teenuseid nagu Gumroad (2011), Patreon (2013), Ko-fi (2012)[32] ja Kickstarter (2009), mis tegid lisaelatise teenimise veebikoomiksi lugejate abiga hõlpsamaks. Veebikoomiksite autorid said lisatoetust kas läbi meenete või trükiversioonide müügi (Kickstarter), digitaalsete versioonide müümisest (Gumroad ja Patreon) või annetuste (Ko-fi ja Patreon). 2011 tekkis Hiveworks Comics, veebikoomiksite kollektiiv ja kirjastus, mille eesotsas kväär-koomiksite autorid ning toimetajad ja eesmärgiks originaalsete veebikoomiksite aktiivne avaldamine, majutamine ja muudmoodi toetamine. Hetkel on läbi Hiveworks avaldatud üle 180 veebikoomiksi, millest 41 on lõpetatud. [33] Enne Hiveworksi oli see lääne veebikoomiksite puhul ebatavaline, et autoril toeks toimetaja, kes oma kogemusi veebikoomiksite vallas jagaks.
2009 alustas Andrew Hussie oma uut veebikoomiksit "Homestuck". Nii Homestuck kui ka varasemate "MS Paint Adventuresi" koomiksitega parodeeris Hussie 1980. aastate alguse interaktiivseid tekstipõhiseid mänge. Koomiksi suurteks osadeks olid alguspäevil lugejate soovitused, hääletused ning lehed, kus animatsioon, muusika ja päris interaktiivsed mängud. Oktoobris 2011 kukutas Newgrounds flash-anima portaali kinni Homestuck flash-animatsioon "[S]Cascade" kuna liiga paljud lugejad üritasid seda samal ajal vaadata.[34] Kinni läks ka varuvariant Megauploadis.[35] Homestuck oli nii populaarne ja meeldejääb veebikoomiks, et see mõjutas veebikoomikseid ja animatsiooni pikka aega pärast populaarseks saamist. Kuigi sarnast formaati võis märgata ka varemates veebikoomiksites, on Hussie Homestuck ning varasemad MSPA tööd suureks eeskujuks olnud hilisematele töödele. Sarnast ühe paneeli lehe formaati koos animatsioonidega on teinud Kazerad 2011 "Prequel" koomiksiga ning Michelle Czajkowski oma 2012 koomiksiga "Ava’s Demon".[36]
Alates 2011 on rohkem välismaist tähelepanu saanud ka korea veebisaidid WEBTOON ja Tapas, kus on suurem panus mobiilseadmete kasutajatele ning eelistatakse rohkem vertikaalformaati, mis teeb koomiksite lugemise mobiilseadmetes lihtsamaks.[37] Vertikaalformaadiga on võimalik teha huvitavaid efekte, nagu korea õuduskoomiksis "Bongcheon-Dong Ghost Horang", [38][39] muutes kogemuse üllatavamaks läbi koomiksi paneel-paneeli kaupa lugemise.[40] Mõlemal saidil on tekkinud teistsugused tavad võrreldes eelnevate majutussaitidega. Selle asemel, et lasta koomiksit välja leht lehe haaval, on igal koomiksil uued "osad" ja "hooajad" sarnaselt telesarjadega. Mitmed välismaa autorid väljaspool Lõuna-Koread jätkavad samas endale-tuttavate veebikoomiksitite tavadega. Webtooni emaettevõte Naver, on ka palju panustanud sellele, et palgata ingliskeelsete koomiksite autoreid, et teha uusi koomikseid konkreetselt Webtooni saidil postitamiseks.[41] Mitmetel Naveri Webtoon autoritel on oma toimetaja või isegi assistendid, kes aitavad neil koomiksit joonistada või värviliseks teha, kirjatüüpe sättida (lettering) või muudmoodi toimetada.
Kuna Webtoon on kaua veebikoomiksitega tegelenud, on populaarsemad korea koomiksid saanud ka erinevaid adaptatsioone. Tihti on need olenevalt žanrist kas K-draama telesarjad, animeeritud telesarjad (fantaasia või ulmežanrite jaoks ideaalne), või ka filmid.[42] Enimtuntud adaptatsioonid on "The God of Highschool", "Cheese in the Trap" ning "Lookism". Hiljuti on ka briti veebikoomiks ja graafiline novell "Heartstopper" Netflix telesarja adaptatsiooni saanud.[43]
2017 kuulutas Adobe välja, et 2020 pannakse Flash-player teenus kinni.[44] Flash programmi abil loodi palju varaseid netikoomikseid ja mänge, mida Flash-teenuse puudumisel on võimalik säilitada ainult mitteinteraktiivsete videotena. Flashi kasutavate veebikoomiksite puhul on neid võimalik ümber teha HTML5 või muusse formaati nagu Ruffle Flash-emulaator. Sarnaselt flash-mängude säilitamisega üritavad ka veebikoomiksite fännid oma lemmiksarju arhiveerida, kas läbi Web Archive saidi, PDF-kujul või muudel viisidel. Sel moel on trükivalmis veebikoomiksitel eelis teiste liikuvate ja multimeedia koomiksite ees.
Viimase 15 aasta jooksul on paljud veebikoomiksid nii kõrgele tasemele saanud, et on raske alustada ilma suurte kunsti või kirjutamis-kogemusteta. Sarnaselt 2000. aastate nostalgiaga, mis nüüd 20 aastat hiljem kultuuriruumis levib, imestavad nii lugejad kui autorid, miks nii palju vaeva veebikoomiksisse panna vaja, kui lõpliku teose saab nii kiiresti läbi lugeda. Siiski on veebikoomiksi formaat hea viis järjejuttu, väikest lugu või muud projekti alustada ilma suuremate kuludeta.
Kuigi Eesti autoritelt pärit veebikoomiksid pole Eesti ringkondades eriti tuntud, on need siiski olemas. Huvi on noorte kunstnike ja koomiksiautorite seas olemas, sest koomiks on hea viis avaldada trükimustas veidi riskantsemat materjali ja tihti on see ka lõbus viis teha.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
